Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd. Nele Siplane

tulevad. Maalid seisavad seina ääres üksteise kõrval ja peal – seinale ei ole neid veel riputatud. Ka maalide kõrvalt rõdule viivad uksed on heleroheliste ja – siniste ning roosade ukseklaasiruutudega, mitte harjumuspäraselt valged. Aknad maalide kohal on avatud ja neist paistab tuppa suur ja tumeroheline lehispuu, nii et kätt aknast välja sirutades ulatuvad sõrmed puudelehti kahistama.

      Nii on tuba küll tagasihoidlik, kuid oma värvikülluses ja lihtsuses muutub see vägagi stiilseks ja esmapilgul kriitvalgena tundunud korter saab korraga värvi täis. Võib-olla on lihtsa ja tagasihoidliku korterisisustuse põhjuseks fakt, et tegu on üksnes suvekorteriga. Võib-olla on see aga taotluslik, sest äia sõber on nimelt kunstnik, kes töötab Saudi Araabia ühes naftafirmas disainerina ja vabal ajal maalib oma lõbuks, korraldab näituseid ja müüb mõne oma maali.

      Kunstniku proua tervitab meid kohe avasüli ja palub punasele diivanile kuusnurkse laua taha istuma. Ta läheb kööki ja mõne hetke pärast on tagasi aurava musta tee ja klaasi veega, mille kõrvale meie toodud šokolaadikomme pakub. Seni, kuni nad Mohamediga vestlevad, silmitsen seina äärde asetatud maale. Seal on stseene külaelust, farmeritest põllul, apelsinikorjajatest, rätiku varju peitunud naistest, taevalaotuses lendavatest tuvidest. Ühel pildil on kujutatud naine, kellel justkui kaks poolt, üks tumedama varjundiga ja teine heledam. Kaks naist ühes, nagu see ilmselt tihti meestele nii tundub ja vastavalt olukorrale ilmutab end kas naise heledam või tumedam pool.

      Korraga pöördub proua minu poole ja küsib muiates: „Kas sa tulid Egiptusesse meie geene parandama? Küllap teil tulevad kunagi ilusad lapsed, in ša Allaah (ar „Kui Jumal nii soovib!“).“ Kohe ühineb meiega ka kunstnikuhärra, kes nähes, et ma tema maale vaatan, küsib minu arvamust ja mõtteid. Kui talle seletan, mida nendes piltides näen, on ta meeldivalt üllatunud ja räägib mulle pikemalt Vene maalijatest ja erinevatest koolkondadest, sümbolismist.

      Äkitselt heliseb uksekell ja ukse taga seisab satelliidi paigaldaja. Egiptlased on suur telerirahvas, ilma selleta ei oska nad hästi toimida. Aga küllap on see tänapäeval nii paljude rahvaste puhul. Kunstnikuhärra saadab Mohamedi satelliiti paigaldama ja palub abikaasal meile serveerida uued tassid teed ning me suundume kolmekesi istuma rõdule, selle suure ja rohelise lehispuu alla.

      Nad uurivad minult Eestimaa täpset asukohta ja kuuldes, et see on päris põhjas, küsivad, kas seal juulikuus ka lumi maas on. Samuti huvitab neid, kas olen eluga Egiptuses rahul ja mis mind siin nii väga võlub.

      „Kogu see meelsus,“ vastan.

      „Aga kas sa vahetevahel Eestimaa järele ka igatsed?“ küsib kunstnik.

      „Ikka igatsen, vahest isegi väga. Ja vanemaid igatsen muidugi.“

      „Kui tihti sa nendega suhtled?“

      „Mitte väga tihti, telefonilt on kallis helistada. Aga paari päeva tagant ikka.“ Üürikorteris ei ole nimelt internetiühendust.

      „Äkki tahaksid minu telefoni kasutada?“ ja kunstnikuhärra ulatab mulle telefoni.

      Sellisest pakkumisest ei saa ma kohe kuidagi keelduda.

      „Tere, ema! Kuidas teil läheb? Oleme praegu ühel kunstnikul külas …“

      Vahepeal astuvad rõdule kunstniku teismelised tütred, kes paluvad luba lähedalasuvasse ostukeskusesse minna, ja loa saanud, astuvad ruttu uksest välja. Varsti jõuab rõdule ka Mohamed teatega, et satelliit on nüüd paigaldatud ja kohe suunduvad kõik kauaigatsetud telerit vaatama. Proua serveerib meile kerge eine ja nähes, et mehed keskenduvad üksnes jalgpallile, teeb mulle ettepaneku minna tüdrukutele ostukeskusesse järele.

      „Mis sa arvad, kui vana ma olen?“ küsib ta minult muiates, kui poolpimedal majadevahelisel teel kõnnime. Ta tundub äärmiselt nooruslik, tema nahk on egiptlase kohta hele ja peaaegu sile, suu- ja silmanurgas on vaid üksikud naerukortsud, olgugi et laste vanust silmas pidades on ta vähemalt üle neljakümne.

      „Ma arvan, et sa oled umbes kolmekümne viie aastane,“ vastan poliitiliselt korrektselt.

      Proua naeratab ja tema naeratusest peegeldub heameel, kinnitus, et keegi peab teda veel nooremaks, kui ta on. Küllap peitub veatu naha saladus just selles, et Saudis on naiste elu veelgi tubasem kui Egiptuses ja nii ei saa kõrvetav päike naise ilu röövida.

      Lõpuks jõuame suurde valgesse ja euroopalikku ostukeskusesse, mis oma olemuselt meenutab veidi Viru Keskust, kuid on poole suurem ja ümmarguse disainiga. Ringikujuliselt on läbi mitmete korruste uhked ja kallid firmapoed ja ringi keskel keskuse esimesel korrusel asub suur avatud kohvik. Käime läbi kõik korrused, kuid tütreid ei leia kusagilt. Pärast pikka ootamist otsustame tagasi kodu poole minna. Aga oh häda, kodus ei olegi enam kedagi! Ei ole Mohamedi ega kunstnikku, ega ole ka tütreid. Proual ei ole kaasas ka telefoni ega võtmeid ja minu telefonikrediit on otsas ning meie üürikorteri võtmed on Mohamedi taskus. Nii ei jää meil muud üle, kui maja ees oodata, kuni keegi ehk kusagilt poolt millalgi ikka tuleb.

      Väljas on juba kottpime ja selles uues inimtühjas rajoonis maja ees liivahunnikul istudes on korraga seest kõhe. Ootame pool tundi, ootame teisegi. Naisest minu kõrval kiirgab ülimat rahulikkust nagu oleks see igapäevane ja tavaline. „Küll nad tulevad!“ ütleb ta. Kuid ikka ei ole kedagi. Lõpuks ei suuda ma eestlaslikult lühikese kannatusega enam kauem oodata ja teen prouale ettepaneku minna lähedal asuva pangaautomaadini – mul peaks arvel veel veidi raha olema, ehk on nii palju, et saab kõrvalasuvast poest uue telefonikaardi osta ja Mohamedile helistada, et kuhu maa alla nad nüüd vajunud on. Kuid raha ei ole väljavõtmiseks piisavalt ja nii tuleb maja ette tagasi ootama minna.

      Viimaks nad saabuvad, suured toidukotid käes. Nimelt olid nad käinud lähedalasuvas Saudi restoranis ja tellinud sooja sööki, jäänud seal vestlema ja teed jooma. Ka tütred on koos nendega – nemad olid tulnud kodu poole samal ajal, kui meie prouaga teist teed pidi ostukeskusesse suundusime. Kõik on äärmiselt rahulikud nagu ei olekski midagi hullu lahti või et selline mitmetunnine ootamine ongi norm. Üksnes mina, kel ootamine veres ei ole ja selles vallas veel vähe kogemusi oman – et siinpool sood just nii see käibki, et elu kulgeb siin oma rada, ürita siis, kuidas tahad seda oma taktikepile allutada – olen närveerimisest ja ootamisest tüdinenud ja väsinud. Pikk meel on küll midagi, mida tasub egiptlastelt õppida – kui palju halle ajurakke see säästaks. Aga koju ei pääse me veel sugugi – nüüd kutsutakse meid einestama ja juttu jätkub poole ööni.

      Lahkudes otsib kunstnik mulle veel lahtipakkimata kohvritest kaks kingitust küllatulemise eest: mahlast tilkuva arbuusi pildiga arvutihiiremati, millega küll suuremat peale hakata ei ole, sest sülearvuti puhul ei ole harjunud hiirt kasutama, ja orhideelõhnalise kaunite kaardus jalgadega helelillas pudelis parfüümi, mille üle mul küll väga hea meel on. Aga need kingitused ise ei olegi nii olulised kui mõte, et külastamise eest sind veel tänatakse – külakosti viia ei ole kohustuslik, kuid enamasti lahkutakse külast mõne kostiga. Tusatuju ootamisest on sel korral kui peoga pühitud.

      Kokkusattumus

      „Lähme käime mu isa partnerite kontorist ka korraks läbi,“ ütleb mulle Mohamed, kui oma paberite ajamise käigus parajasti ühest ametiasutusest Kairo peaväljakul välja astume. „Ma ei olegi sinna ammu sattunud, aga seal on väga toredad inimesed, neile kindlasti meeldiks sinuga kohtuda.“

      Mohamedi isa on juba aastakümneid töötanud hoopis Saudi Araabias ja hetkel tegeleb seal hotellide rentimisega palverännakule reise organiseerivatele reisibüroodele ja ühte sellisesse just suundumegi.