Fomitš näitas käega õpetaja peale. „Las tema vahetab ära, ütle talle … ilma ei saa.”
Fomitši mustlasesilmad välkusid vihast, aga hääl, mis kaitses oma õigust, oli pigem kaeblik.
„Nii ei ole tõesti seltsimehelik,” sekkus toimetajagi vahele. Tema väärikas nägu väljendas nördimust. „Nii ei saa,” kordas ta mustlast vaadates etteheitvalt. „Sihukeses olukorras midagi sõpradele keelata on inetu, väga inetu.”
„Kas sina oled minu sõber või … tema? „Ment” ei ole kellegi sõber, „ment” on hunt, mitte sõber.”
Fomitš vaatas vimmakalt militsionääri suunas, aga kõhkles ilmselt uuesti lähemale minna. Siis, märgates oma narile hunnikusse tõstetud varandust, asus ta seda kärmesti tagasi taskutesse toppima.
„Kella juba ei peida, võtad vagunisse kaasa, oled silmapilk ilma,” kinnitas ta, vihane oma ärilise ebaõnnestumise üle. „Anna lusikas siia, loll oled, kui ära ei vaheta, kõigest jääd ilma.” Fomitš vaatas oma teritatud varrega lusikat õpetaja käes. Too hoidis seda oma rusikasse surutud käes, üleni murelik ja kõhklev.
„Ega mul aega teada seal tarvis küll ei lähe … kakskümmend viis … ei ole meil keegi nii kaua elanud.”
Õpetaja rääkis seda, nagu arutleks iseendaga. Siis tõusis ta narilt ning läks välisseina juurde. Tema liigutused olid muutunud kärmeks ning kogu tema olekusse oli ilmunud mingi imelik elevus.
„Tuglas nägi oma vanglaaknast merd,” pomises ta, „tema nägi merd, aga minul pole akentki.”
Ta tõstis käe ning silmitses pihku pigistatud lusikat, pööras siis end ja vaatas mustlase suunas.
„Tühja kah, võta kell, mis mul jah ajast, niikuinii on otsas, päris otsas …” Tema sõnad tundusid Hinnovile imelikud, aga ka mitte nii eriti, et ta kauaks nende üle juurdlema oleks jäänud. Pigem hämmastas Hinnovit õpetaja liigutuste kärmus, mingi imelik nooruslikkus, millega õpetaja sel õhtul nende keskel liikus ja mille tähendust ta alles hiljem seletada mõistis. Õhtu oli käes, tusane argine vanglaõhtu, täis lootusetust oma kordumises. Hinnov istus kummargil nariserval, surus käed põlvede vahele ning vaatas, kuidas toimetaja ja militsionäär seadsid endid seljaga ukse eest varjates mänguks, vaatas Fomitšit, kes õiendas midagi kellaga nurgas. Siis vaatas ta õpetajat, kes istus samuti nari serval ja vaatas enda ette ning kelle tardunud joontega näo ilme oli nii võõrastavkauge, nagu magaks ta pärani silmi. Ja uuesti tundis Hinnov masendavat ängi, mis valusalt liigutas tema rinnas. Maailm oli teda endast välja heitnud, oli heitnud olematusse, kus ajal, inimesil ning asjadel puudus nende tähendus, mis muutis nad varjudeks lõpmatus udus. Ta vaatas oma käsi – kirurgi käsi, vaatas sissesööbinud mustuses lõhenenud küüntega sõrmi, millede liigesed hommikuti pakitsesid põletikust. Kaua see kestab, oleks tahtnud küsida kelleltki, kaua?
Midagi tilkus. See oli imelik heli, harjumatu ning uudne, mis tungis kõrvu ning trummeldas laugudel. Sumbunud, monotoonne, kuid milleski ometi meeliergastav ning rahutukstegev oli see raskete tilkade hääl vastu tsementpõrandat. Veel unesegasena tõstis Hinnov pea ja vaatas enda ümber, õpetaja nari oli otse tema vastas teisel pool seina. Õpetaja koht oli tühi. Vastu seina teisel kohal magas toimetaja, tömp lühike keha sirutunud narmendavaks kulunud teki all. Siiski, veidi end pöörates nägi ta ka õpetajat, õpetaja istus nari otsa vastu toetudes põrandal. Lõug laskunud rinnale, põlved konksus ning käed süles, tukkus ta ilmselt. End tekki mähkinud mustlane magas, kerratõmbunult nagu suur kass kahe nari vahel põrandal. Endine piirkonnavolinik norskas vägevalt tema enda selja taga naril. Kõik tundus korras. Seda näisid kinnitavat ka ukse tagant koridorist aeg-ajalt kostvad mõõdetud sammud. Kõik näis tõesti korras olevat ning ta mässis end uinumisvalmilt külili keerates uuesti tekki. Ja ometi miski häiris. Tilgad kukkusid siinsamas lähedal, segamatud oma monotoonsuses. Ükskõik, kinnitas ta endale juba ärritudes, püüdes kangekaelselt magada. Ta närvid polnud viimasel ajal enam korras, see oli selge. Kõik ärritas, nii toimetaja vaimukas irooniline kultuursus kui militsionääri jäme iseteadev võimutarkus. Ärritas isegi kooliõpetaja flegmaatiline rahu. Kuidas võis võtta nende olukorda rahulikult? Ja kas polnud toimetaja kõrgelennulised arutlused nurgas seisva paraski vinas lihtsalt naeruväärne abitu põgenemine tõelisusest, silmi sulgev teesklus kuristiku serval? Raske ja vääramatu näis selle surve siin müüride vahel. Ainus püsiv elanik nende seinte taga oli hirm, mis päev-päevalt uuristas oma käike sinu südamesse. Ainult mustlane näis sellest puutumata. Elavalt ja häirimatult liikus varga kõhn vilajas keha nende keskel.
Ei, miski polnud siiski korras. Nüüd tundis ta lõhna, imalat ja püsivat. Oli tundnud vist kogu aeg. See oli veri, pidi olema veri. Eetriaurudega segatuna oli see püsinud operatsioonitubades, harjumuspärane ja tuttavlik. Ta ei saanud eksida. Korraga üleni ergas, tõusis ta istukile ning vaatas tähelepanelikult enda ümber, õpetaja istus endiselt, oli ehk ainult rohkem vajunud vastu nari serva. Ta oli käed tõstnud sülle ja magas. Ei, siiski ei maganud. Juba haaratud imelikust ärevustundest, tõusis Hinnov, astus paari sammuga üle naridevahelise kitsa põranda ning kummardus õpetaja kohale. Vere lõhn oli vänge. Mustlase teritatud lusikavars lebas õpetaja jala kõrval, end üle poole põranda laotanud vereloigus. Süles lebavad käed olid jääkülmad ning hämmastavalt kõhnad. Aga verd tilkus veel, valgus kitsa nirena üle randme, õpetaja silmad olid poolsuletud, kuid ta elas. Kätel puudus pulss, aga kaelal tundis ta sõrme all nõrku võbisevaid tukseid. Edasi tegutses ta juba masinlikult. Läks ukse juurde ning tagus sellele kogu jõust, mõlema käega. Metallplekk tärises valjult, lausa kõrvulukustavalt üle koridori.
„Mis sul on?” küsis jäme hääl teiselt poolt ust.
„Kutsuge arst, siin on haige,” vastas ta.
„Küll hommikul vaatavad,” rahustas tülpinud hääl teisel pool ust. Aga ta tagus edasi, tagus vahetpidamata ja raevukalt. Uks vabises, käed valutasid, siis tuimenesid löökidest. Kõrvalkambriteski oli tekkinud liikumine, üle koridori hüüti talle midagi, ta vastas ning prõmmis edasi.
„Võttis endalt elu …” Kümnetest suudest edasikantuna levis see välgukiirusel kogu keldris. Juba prõmmiti mujalgi – kõrvalkambrites, mööda koridori aina levides. See oli põrgulärm. Taoti kõikjal. Treppidest jooksusammul alla ruttavate sõdurite rautatud kontsade klõbin uppus sellesse. Siis ragistati riiviga ning uks tõmmati lahti.
„Siit algas jah …” Valvuri kõrval seisis ohvitser, nende taga ootasid automaatidega sõdurid.
„Kindlapeale siitsamast algas,” kinnitas valvur, nägu punetamas vihast. Umbusklikud silmad uurisid seesolijaid. Valvuri pilk peatus õpetaja kõrval seisval Hinnovil.
„Vist tema,” ütles ta ohvitserile. „Tema jah.”
„Siin on kohe arsti ja sidet tarvis,” ütles Hinnov rahulikult. „Lõikas veenid läbi.” Hinnov seisis ja vaatas uksel summas ootavatele sõduritele ning nende ees seisvale valvurile ja ohvitserile vastu. Miskipärast ta praegu ei kartnud või oli see sisemusest tulvav raev, mis mattis enda alla hirmu. Nad vaatasid õpetajat. Too istus endiselt põrandal, selg lõdvalt vajunud vastu nari serva. Praegugi näis ta pigem magavat, osavõtmatu oma sügavas rammestavas unes. Valvur pomises midagi, aga astus siiski õpetaja ette ning uuris teda kummardudes.
„Noaga nüsitud.”
„Kes seda tegi?” küsis ohvitser.
„Ta tegi seda ise … vaadake ta käsi,” ütles Hinnov.
Valvur kummardus ning tõstis põrandalt üles teritatud varrega lusika.
„Vaadake.” Ta ulatas lusika ohvitserile. „Eks ta sellesamaga tegi.”
„Seda võis neist teha kes tahes. Aga küll me kindlaks teeme.” Ohvitser silmitses lusikat ning pistis selle endale tasku.
„Teda tuleb kohe siduda ja haiglasse viia,” ütles