Sovetistan. Erika Fatland

on väga tubli!” Vastus mõjus siirana. „Elekter, gaas ja sool, kõik on tasuta. Tead sa mõnda teist maad, kus elekter ja gaas on tasuta?”

      „Ei,” vastasin ma. „Kes sulle rohkem meeldib, Esimene President või Uus President?”

      Aslan tundus küsimuse üle järele mõtlevat.

      „Esimene President oli võib-olla isegi parem, sest siis oli kütus ka tasuta. Nüüd peame selle eest natuke maksma. Kuid varem polnud meil internetti, nüüd on. Näed, ei ole lihtne võrrelda. Mõlemal on oma head küljed.”

      „Paljud netileheküljed on blokeeritud,” väitsin ma vastu. „Twitter näiteks, YouTube ja Facebook.”

      „See on selleks, et noori kaitsta. Paljud tüdrukud avaldavad Facebookis endast paljaid pilte. Nad on noored ega mõtle tagajärgedele. Facebooki blokeerides ei lase meie-hea-president neil oma elu rikkuda ning perekonda häbistada.”

      „Facebookis ei saa endast paljaid pilte avaldada.”

      „Ei saa või?” Aslan vaatas mulle hämmeldunult otsa. „Aga miks siis on meie-hea-president Facebooki blokeeris?”

      Kohe peale Uue Presidendi pühitsemist hellitasid inimõiguste eest võitlejad ning teisitimõtlejad lootust, et Türkmenistanil seisab nüüd ees kauaoodatud demokratiseerimisprotsess. Esimese asjana muutis ära Gurbanguly Berdimuhamedov osa Türkmenbasy kõige ebapopulaarsematest otsustest. Kuud ja nädalapäevad said tagasi oma vanad nimed ning vanurid pensioni. Koolikohustus tõsteti taas üheksalt kümnele aastale, mitte ei langetatud seitsmele, nii nagu Türkmenbasy plaanis. Ballett, ooper ja tsirkus ei olnud enam keelatud.

      Lootus kadus peaaegu sama kiirelt nagu see oli tekkinudki. „Ruhnama” polnud küll enam põhikooli kohustusliku kirjanduse hulgas, kuid vastutasuks pidid õpilased lugema muu hulgas ka raamatut, mille olin endale ostnud ingliskeelses tõlkes Mira raamatupoest, „Lapselaps, kes viis täide vanaisa unistuse” ning „Õnnelind”, mis jutustab Uue Presidendi taustast ja lapsepõlvest. Gurbanguly Berdimuhamedovi isa oli olnud ühe väikelinna miilits. Tema kontorist on nüüd tehtud muuseum ning üksusele, kus ta kunagi teenis, anti tema järgi nimi. Aastast 2008 ei õpetatud enam ülikoolides „Ruhnamat”. Selle asemel lisati õppeplaani uus aine – Berdimuhamedovi teadus.

      Gurbanguly Berdimuhamedovi karjäär on kahtlemata kulgenud väga huvitavalt. Ta sündis 1957. aastal ning oli pere kaheksapealises lastekarjas ainuke poeg. 22aastaselt sai temast väljaõppinud hambaarst ning mõni aasta hiljem täiendas ta oma haridust Moskvas doktorikraadiga odontoloogias. Kui ta 1997. aastal tervishoiuministriks määrati, oli ta juba 15 aastat hambaarstina töötanud. Aastal 2001 sai temast ka veel asepeaminister, mis oli peaministri järel riigi kõrgeim ametikoht. Riigi tollane president Türkmenbasy oli enne presidendiks saamist samuti olnud asepeaministri ametis. Kui Türkmenbasy 2006. aastal suri, võttis Gurbanguly Berdimuhamedov presidendikoha üle. Parlamendi eesistuja, kes oleks tegelikult pidanud pärast riigijuhi surma presidendi kohale asuma, vangistati samal päeval kui Berdimuhamedov juhikoha sisse võttis.

      Keegi ei oska seletada, miks Berdimuhamedov, Türkmenbasy isiklik hambaarst, presidendiks sai. Ta oli üks vähestest ministritest, kes kõik kriisid Türkmenbasy valitsuses ilma vallandamise või vanglasse sattumiseta üle elas. Kaua on räägitud, et Berdimuhamedov on tegelikult Türkmenbasy ebaseaduslik poeg ning paljud on pööranud tähelepanu nende kahe märkimisväärsele välisele sarnasusele. Kui kuulujutud vastavad tõele, pidi Türkmenbasy eostama poja 17aastaselt. Loomulikum seletus oleks, et Berdimuhamedovil õnnestus saada ja ka jääda Türkmenbasy usaldusaluseks ning et tal oli oskus end võimuhierarhias arukalt paigutada. Kui uskuda Ameerika diplomaatide kirjavahetusest lekkinud dokumente, polnud Berdimuhamedov ka eriti intelligentne: „Berdimuhamedovile ei meeldi inimesed, kes on temast targemad. Kuna ta ei ole just väga helge peaga, siis äratavad paljud inimesed temas kahtlust.”3 Pärast võimuletulekut on Berdimuhamedov nii jätkanud kui ka edendanud riigisisest raudset haaret. Meedia on sama kammitsetud nagu Türkmenbasy ajal ja Reporters Without Border’si pressivabaduse indeksi kohaselt hoidis Türkmenbasy indeksis koos Eritrea ja Põhja-Korea juhtidega viimast kohta. Tollal said isegi väikesed vead armutult karistatud – nagu näiteks prussakajuhtum aastal 2008.