Suvemaja. Marcia Willett

Kui minuga midagi juhtub, siis võid sa ehk sinna nende juurde kolida.”

      „Mu kallis Milo, see oleks meile kõigile põrgulikult keeruline. Pealegi ma ei taha Im’i ja Julesiga Suvemajas elada. Ja ma mõtlen endiselt, et Im’ile oleks liiga kallis maja õige hinnaga ära osta, aga sa ei saa ju seda talle lihtsalt niisama anda. Kuule, Matt võib nüüd iga hetk alla tulla. Räägime sellest mõni teine kord. Aga sa ei tohi mingeid rumalusi teha. Sa oled juba niigi meie kõigi heaks küllalt teinud. Unusta see praegu ära ja ütle mulle, mida veel ostunimekirja kirjutada.”

      Üleval oma pööningukambris põlvitas Matt madala ärkliakna juures. Teisel pool orgu kallas päike valgust Dunkery mäe talvevärvi laikudega nõlvadele: roostepunastele kilpjalgadele, heledatele kividele, pleekinudpruunile rohule ja külmadele valgetele veega kaetud kohtadele. Kaugemal läänes rippus Severn Sea nime kandva laeva kohal madal pilv, tihe nagu üle lahe tõmmatud paks hall tekk. Ilusad Exmoori sarvilise dorseti tõugu lambad lonkisid üle tee ja nosisid võimsate pöökide all rohtu. Kuna puud olid raagus, oli Mattil peaaegu võimatu aknale lähimas puus pöögilohet ära tunda. Ta oli seda lohet märganud juba väikese poisina: üks oks sirutus ette nagu painduv lehine kael, pikergusest oksakimbust moodustus pea, mille küljes täisnurga all kasvavad oksad olid kõrvad ja väike ava, läbi mille paistis tume puutüvi, näis täpselt ümara metsiku silmana. Kui tuul puhus, käisid lõuad kinni ja lahti ning üks pikk peenike erksate lehtedega oks oli täpselt nagu leekiv keel.

      Ta oli seda kujundit kasutanud oma lapsepõlveaegsetes lugudes ja hiljem ka raamatus. Pöögilohe oli talle nii lähedaseks sõbraks saanud, et ta polnud suuteline tegema lohest oma lapstegelase vaenlast, vaid kirjutas temast hoopis kui poisi kaitsjast, kelle kutsus kohale poisi vaimlapsest alter ego, kellele ta pani nimeks David.

      „Miks just David?” oli ema peaaegu vihaselt küsinud. Ema reaktsioon üllatas teda, kuni talle meenus, et isa teine eesnimi oli olnud David. Üldse olid ema reaktsioonid enamasti põhjendamatud ja liialdatud.