„Räägib muudkui, ta ei ela niikaua, et seda ära näha,” pomises Fox. „Ta heitis Caroline’ile pilgu ja vaatas mujale. „Ütlesin talle, et see on must masendus. Pole põhjust sihukesi mõtteid mõtelda.”
Caroline tundis väikest hirmunoolt oma südant torkamas ja lükkas selle otsustavalt tagasi.
„Susanna teeb ta meele rõõmsaks,” lausus ta lootusrikkalt. „Mis oleks, kui kutsuksime kõik nädalavahetuseks kokku? Fliss võib tulla ja kutsume Kiti Londonist. Hal ja Maria tulevad umbes nädala pärast niikuinii siia. Suur perekonnapidu, just seda meil vaja ongi! See viib Elleni mõtted mujale. Mida sina arvad?”
„See noormees norib laksu,” ütles Ellen, ilmudes enne kui Fox vastata jõudis. „Teeb mind narriks, va ülbe pärdik. Iialgi ei suuda ma sellest uuest rahast aru saada. „Vanale koerale uusi trikke juba ei õpeta,” ütlesin ma talle, ja tema vastas, et küll on hea, et ma ainult haugun, aga ei hammusta. Noh, kus see sõel siis on?”
„Panen katla tulele ja annan Joshile märku,” ütles Caroline. „Ta on puuviljaaias ja niidab rohtu. Küllap ta rõõmustab, et saab vaheaja teha.”
„Mina lähen,” ütles Fox innukalt. „Palav töö on see. Poisile on tassikest teed tarvis.”
Ellen avas suu ja sulges taas, hammustades huulde, kui Fox välja komberdas. Ta teadis juba varasemast, et Joshi tee on ammu ära jahtunud enne kui Fox puuviljaaeda jõuab, ning et tema asemel peaks minema Caroline, kuid ta mõistis üha selgemini Foxi vajadust tunda end jätkuvalt töötava majapidamise liikmena. Enamgi veel oli ta teadlik vaprusest, mida mees üles näitas oma puudustega leppides. Alguses oli ta olnud pahur, mässanud aja kulgemise vastu, vastumeelselt lubanud Joshil aias ohjad enda kätte võtta. Aga praegu oli ta reibas, ei kandnud oma vaevasid ja võimetust kasulik olla mehaaniliselt, traagilise kannatusena, vaid laskis seeläbi ka iseendal kasvada, muutes selle omamoodi väärikuseks, mis kõigile kasuks tuli. Ellen oli alati muretsenud mehe füüsilise heaolu pärast, nüüd nägi ta, et oli ka sisemine mees, oluline osa Foxist, mis ikka veel valulikult edasi arenes.
„Pole mingit vajadust selle teega kiirustada,” ütles ta järsult Caroline’ile. „Ma teen selle glasuuri ära, enne kui need mehed kööki troppi kogunevad. Aega on küllaga.”
Kaheksas peatükk
„Mul on igav,” kuulutas Kit. „Kõrini. Mul on vaheldust tarvis. Saad sa aru, ma olen olnud samal töökohal juba seitse aastat. Isegi natuke kauem, kui loed hulka ka mu ülikooliaegse seal töötamise aja. Mul on uusi jahimaid vaja.”
„Tule mulle naiseks,” pakkus Jake, lamades täies pikkuses välja sirutununa oma sügaval patjadega sohval kesk pühapäevaseid lehti. „Anna alla. Tunnista, et me oleme teineteise jaoks loodud. Me oleme ju ka seitse aastat käinud. Ma loodan, et minust pole sa ära tüdinenud.”
Kit lõpetas Jake’i suures elutoas edasi-tagasi marssimise ja vaatas teda mõtlikult. „See on harjumus,” pakkus ta ettevaatlikult. „Me oleme teineteisega harjunud, juba nagu mingi vana abielupaar.”
„Ei midagi sinnapoole,” vastas Jake põlglikult. „Kas meie kirglik armuöö sulle siis midagi ei tähendanudki, sa tänamatu lehtsaba? Ma armastan sind. Jumal ise teab, et ma olen seda sulle piisavalt sageli öelnud.”
„Seda ma just silmas peangi,” kinnitas Kit. „See on meil harjumuseks muutunud.”
Jake ohkas sügavalt. „Kuidas ma suudaksin sind veenda?” küsis ta. „Kindlasti näitavad mu pidevad ettepanekud mu kavatsuste tõsidust. Ma ei käi ringi ega palu kõiki kenasid näitsikuid endale naiseks, kas tead. Ma olen suutnud isegi Sinile vastu seista. See polegi nii lihtne, võin sulle kinnitada.”
„Ükski mees pole Sini eest kaitstud,” porises Kit. „Ma ei saa aru, miks ta mulle nii väga meeldib. Tal on uus meesterahvas. Kaks korda vanem kui tema ja kohutavalt rikas. See on natuke kahtlane, kui tahad minu arvamust kuulda…”
„Ära muuda teemat,” vastas Jake rahulikult. „Tõin Sini mängu ainult selleks, et toetada oma väidet. Me räägime sinust ja minust. Ma meeldin su emale. Ma meeldin su vanaemale ja vanaonule. Ma meeldin isegi Halile…”
„Miks isegi Halile?” katkestas Kit huvitatult.
„Ma olen ju prantslane,” vastas Jake lihtsalt. „Jacques Villon – isegi mu nimi räägib minu vastu. Hal on ju nii inglaslik, mis? Reeglina konnad talle ei meeldi. Inglismaa traditsiooniline vaenlane ja nii edasi. Aga mind ta sallib, oma ettevaatlikul ja pisut vastumeelsel moel.”
„Aga sa oled inglane,” vaidles Kit vastu. „Su ema on inglanna. Sa said hariduse Ampleforthis…”
„Ahh,” ütles Jake nukralt pead raputades, „ja on veel üks asi. Ma olen rooma-katoliku usku. Vale kirik ja nii edasi.”
„Sa oled oma usust taganenud,” ütles Kit karmilt. „Nii et sel teemal ära proovigi kaastunnet võita.”
„Ega ma otsinudki kaastunnet,” lausus Jake. „Tahan lihtsalt vastust oma ettepanekule. Kas sa tuled mulle naiseks? Mul on kommertspangas hea töökoht. See tore korter on minu oma. Ma saan laste ja loomadega hästi läbi. Ma ei jää ooperis tukkuma… Juba näen, et ütled jälle „ei”. Mul on napsi vaja. Kas me oleme lõunat söönud? – Mis siis! Mul on ikkagi napsi vaja.”
Kit jälgis teda kiindunud pilgul, kui mees end sohvalt maha veeretas, ajalehtede hunnikus oma sarvraamidega prillide järele kobas ja köögi poole lonkis.
Ma ju armastan teda, aga kas see on suur kirg, mõtles Kit? Oletame, et abiellun temaga ja kohtan siis kedagi teist, kes võtab mu tõepoolest põlvist nõrgaks? Häda on selles, et ma tunnen teda liiga hästi. Ta on peaaegu nagu vend – välja arvatud seks…
Kit tundis tuttavlikku rambet vajumist kõhus, sügavat sooja hõõgust, meenutades eelnenud armuööd. Jake oli parim kallim, kes tal kunagi oli olnud – ja parim sõber – aga kas sellest on küllalt? Sin arvas, et on. Sini meelest oli ta rumal, et Jake’i jätkuvalt tagasi tõrjus. „Ühel päeval jääd sa temast ilma,” oli Sin hoiatanud, „ja sa ei anna seda endale mitte kunagi andeks. Kes seda suurt kirge ikka nii väga igatseb? Seitse aastat on ta sulle truu olnud.”
Kit oli siis naernud. „Selles ma küll nii kindel pole,” oli ta öelnud. „Jake armastab naisi selleks liiga palju, et olla ainult ühele truu. Mis sa arvad, miks ma siis talle Eluvend Jake hüüdnimeks panin?”
„See on ainult seks,” oli Sin vastanud. „Jutt pole sellest. Ta pole ju abiellunud, või kuidas?”
Kit vaatas toas ringi. Jake’i selja taga oli suur perekonnaraha, ja see avar korter suures George IV aegses majas Bayswater Roadil pargi vastas oli väga kena. Tubadest avanes vaade kõrgete puude latvadele ja õhtupäike paistis kogu oma toreduses siia sisse. Jake kogus vähemtuntud kunstnike maale: August Macke, Eugène Delacroix, Paul Klee, ja armastas eriti töid, mis olid mõjutusi saanud Maroko ja Tuneesia säravatest värvidest ja mauri arhitektuurist. Tema maitset iseloomustas üldiselt kummaline segu moodsast mugavusest ja kadunud aegade elegantsist, mis sobis üllatavalt hästi kokku. See oli peaaegu nagu Jake’i enese peegeldus…
„Tule koos minuga Devonisse,” ütles Kit hetke ajel, kui Jake tagasi tuli, kandes kaht jahutatud valge veini pokaali, mille välisküljed olid külmast uduseks tõmmanud. „Meil tuleb seal perekondlik nädalavahetus. Kõik on kohal. Mis sa arvad? Seal on tore.”
Jake vaatas teda mõtlikult, imestades endamisi, kas see oli nüüd mingi vastus, kas see kutse võiks tähendada omamoodi nõusolekut.
„Äkki olen ma tüliks?” küsis Jake. „Kui see on perekondlik nädalalõpp – ?” Ta kõhkles, süda tagus ekslikult uues lootuses. Kui tal ainult jätkuks vaprust endalt huumorimask maha heita, olla Kitiga niimoodi siiralt tõsine, nagu ta vahetevahel igatses temaga olla – aga mis siis, kui ta naise sellega eemale peletab? Kit oli nii tabamatu, nii… nii ettearvamatu. „Ma armastan sind tõesti, Kit,” ütles Jake, „nii väga.”
„Oh,