Kuid täna peatun tagasihoidlikuma maja ees, kust väljub korralikult üle pea kammitud tihedate pruunide juustega härrasmees, vasakusse kätte surutud asjaliku nahast portfelli sang. Ta kannab kolmeosalist rätsepaülikonda – fakt, mis teda teistest inimestest eristab. Olen täheldanud, et ülikonda kantakse üldse harva, veel harvem kantakse rätsepaülikonda ning veelgi harvem on need kolmeosalised. Ma ei saa parata, et märkan, kui hästi ülikond talle istub, pintsak rõhutab ta laiu õlgu ning kitsaid puusi. Mõõdetud, kaalutlevate sammudega läheneb ta autole, avab ukse ning istub sisse.
„Sõidame palun vangla juurde,” teatab mees, hääletoon kontrollitud ja ametlik. Noogutan, oskamata midagi vastata. Mu klient on reserveeritud ja tagasihoidlik, miski tema olekus ei anna aimu, millise inimesega tegu on.
Sõidamegi vaikides, kuni jõuame ebakohaselt rõõmsalt oranži värvi vanglahooneni. Parkla on pooltühi, eemal kõrguvad okastraadiga ääristatud müürid.
„Siit tuleb keegi veel peale,” teatab mu klient ning jääb hillitsetult istuma, ta ei vaata isegi välja.
Ma polegi kunagi vanglale nii lähedal olnud ning uurin uudishimulikult ümbrust. Muidugi olen siit sadu kordi mööda sõitnud, tundes hinges kõhedust: kes siin kõik koos küll on… Järsku märkan, et vanglaväravate poolt läheneb meesterahvas, kes erinevalt mu kliendist kannab pusa ja heledaid, silmanähtavalt triigitud teksaseid. Tal on õlal väike kott ning ta samm on ebalev. Nägu on kahvatu, praktiliselt hall, juuksed imelühikeseks pöetud. Härra Ülikond lükkab tagumise ukse lahti ning viipab võõrale, kes on hetkeks seisatanud ning parklat uurima jäänud. Avanevat ust nähes ta nägu selgineb ning nüüd läheneb ta juba rõõmsama sammuga.
„No tere, üle pika aja!” müristab mees autosse istudes. Rohkem tunnetan, kui näen, et Ülikond pöördub kergelt ja noogutab: „Tere-tere! Su isa käskis su otse koju tuua.” „Heh, väga tüüpiline talle. Vaatamas ei saanud kordagi käia ning nüüd saadab oma advokaadi mulle järele, selle asemel et ise tulla.” Mees tõmbab ukse pauguga kinni ning me kõik vaikime ootavalt. Lõpuks teen suu lahti: „Kuhu siis nüüd?”
Võõras võpatab, ilmselt polnud ta tähelegi pannud, et roolis on naine. Näen, et ta põsed värvuvad kergelt punaseks ning tema reaktsioon nakatab mindki. Tõmbun istmele kössi. Advokaat köhatab korra ning palub mul sõita tagasi sinna, kust me tulime.
„Mis paps siis tahab?”
„Mis ta ikka tahab. Sind näha. Su tulevikust rääkida.”
„Hah, minu tulevikust! Kas mul on veel mingi tulevik pärast kõiki neid aastaid järele jäänud?”
„Ära ole rumal. Sa istusid kinni kõigest aasta ning väga väikese pahanduse pärast. Inimestel on läinud hulleminigi.”„Aga ära unusta, et ma istusin tema, mitte enda pahanduse pärast.”
Tunnen, kuidas auto täitub äkitselt elektriga. Ülikonnas mees tõmbub pingesse ning paneb käe võõra õlale: „Poiss, vaata ette, mida sa räägid.”
„Miks ma peaksin ette vaatama? See on ju tõde! Kõik teavad, et ma pole elu sees ühtki ainet puutunud, ning järsku, „ootamatult”,” ta joonistab näppudega õhku jutumärgid, „leidub mu autos kolm grammi kokaiini? Terve linn teab mu isa pisikesest harjumusest, aga kinni lähen ikka mina!” Võõras puhiseb pahaselt ning lükkab advokaadi käe oma õlalt. Tõmbun veel rohkem kössi, püüdes end nähtamatuks teha. Sihtpunkt tundub olevat valgusaastate kaugusel, tee muudkui venib ja venib…
Ülikonnas härrasmees hingab järsult välja ning ütleb siis sunnitud rahulikkusega: „Ei tasu ärrituda asjade pärast, mis juba olnud on. Kõik teevad vigu.”
„Ainult et mõned meist peavad teiste vigade eest aasta kinni istuma.”
Loojuv õhtupäike peegeldab teeäärse maja aknast mulle näkku ning ootamatult ma aevastan. Advokaat vaatab mulle teraselt peeglist otsa. Ma olen vist näost punane kui vähk ning, oskamata muud teha, keeran autoraadio kõvemaks. Mõned kvartalid on mehed vait, kuid peagi hakkab endine vang uuesti rääkima. Raadio ei suuda nende juttu summutada.
„Tähendab, minu jaoks on asi lihtne. Ma istusin tema eest kinni, nüüd on tema kord mulle selle eest tasuda. Ma ei taha palju – kindlat ja jõukohast tööotsa, omaette elamist, natuke taskuraha. Kas see on mõistlik nõudmine?” Mees naeratab laialt advokaadile otsa vaadates. Viimane tõstab oma portfelli kindlamalt põlvedele, köhatab ja vastab: „Jah, ma usun, et seda annab organiseerida.”
„Ja ma tahan, et ta läheks Wismarisse ja saaks oma „pisikesest harjumusest” lahti.”
„See pole minu otsustada.”
„Aga tee nii, et see on sinu otsustada. Ütle, et muidu ma lähen ja pean mõne politseiametnikuga pikad vestlused maha.”
„Sa ei saa midagi tõestada. Sa ütlesid ju juba süüdimõistmisel ajakirjandusele, et sa pole süüdi. Kes sind enam usub!”
„Keegi ei peagi uskuma. Piisab, kui ma piisavalt kaua ja valjult õigeid nimesid nimetan, küll keegi lõpuks huvi hakkab tundma…”
Advokaat köhatab jälle ja lõpuks ometi pöörame me nende tänavasse. Noorem mees astub autost välja ja jääb äraootava pilguga maja vaatama. Ülikonnas härrasmees kummardub kahe istme vahelt minu poole, ulatab mulle kaks viiesajalist ning lausub mesimagusalt nagu küülikujahil boamadu: „Kas ma saaksin teie visiitkaardi, palun? Mul on tunne, et võib-olla tahan ma tulevikus veel teie teenuseid kasutada… Kuna te olete nii diskreetne taksojuht.”
Noogutan agaralt: issake, jätke ometi mind rahule! Ulatan talle kaardi, võtan raha ning vaatan pingsalt aknast välja, et mitte ainult advokaadile otsa vaadata.
„Suurepärane. Ma loodan, et me mõistame teineteist.”
„Loomulikult, loomulikult,” puterdan. Noorem mees seisab ikka veel liikumatult ning, ma eeldan, ahmib endasse kodutänava vabadust. Advokaat paneb käe mulle õlale, patsutab õrnalt ning jätab hüvasti. Niipea, kui uks on sulgunud, tabab mind üle kere vappevärin. Uh!
Ning kui ma jõuan taas taksopeatusesse, sirgeldan valgele A4 paberilehele: „Taksojuhi füüsiline puudutamine RANGELT KEELATUD!” Kleebin sildi armatuurile ning hingan puhinal välja: oli see vast sõit!
Viiesajased viin aga esimesel vabal momendil lastekodulaste toetamiseks üles pandud annetuskasti.
Seitsmes sõit: Sõdurinaine
Olen vaevalt jõudnud selga sirutada ning paar lehekülge raamatut lugeda, kui Kiisu mind bussijaama saadab. Seal ootavat keegi Marika. Kui kohale jõuan ja autoga bussitaskusse manööverdan, istubki taksosse heledajuukseline naine. Marika on kogukas, kuid sellist ürgema tüüpi, laiade puusade ja suurte rindadega. Ma kujutan ette, et ta on oma kaalu pärast elus palju pidanud põdema, vastates õelatele küsimustele, kas ta sööb liiga palju saiakesi või seksib liiga vähe. Kuid tundub, et Marika tunneb end oma kehas mugavalt, ta ei ole end pigistanud liigväikestesse või maitsetutesse hilpudesse – viga, mida suuremad naised sageli kipuvad tegema, üritades nii ennast petta: „Mulle läheb M-suurus selga küll!”
Ei, Marika, mu tänane esimene klient, on inimene, kes on endaga rahul, kes ei loo enam illusioone kitsamatest puusadest või peenikestest jalgadest. Kuid ometi ei paista ta õnnelik. Ma tajun tema õlul hiigelkoormat. Kui minu autosse istub murelik inimene, muutub õhus midagi, kõlab ding! ja ma saan aru, et midagi on valesti. Sellistel puhkudel on mul raske sõidule ja teele keskenduda, ma muudkui piilun reisijat silmanurgast või tahavaatepeeglist ja üritan mõistatada, mis on temaga juhtunud, ning kas ma äkki saaks aidata. Enamasti ma siiski midagi mainida ei julge ning nii jääbki meie suhe üürikeseks, lõppedes sihtkohta jõudmisel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте