Need mehed. Need imelikud primitiivsed olendid, kelle tsivilisatsioonikoorukese alt igal juhul lõpuks loom välja tuli, ükskõik kui õrnalt sa teda ka ei kratsinud. Nad võisid ennast Hugo Bossi lõhnaveega üle kallata, aga kui mõni neist Marlene’ile liiga lähedale tuli, tundus talle ikka, et lõhnab sperma järele. Marlene’i arvates oli see tülgastav. Nooremana oli ta paar korda peaaegu uskunud, et on leidnud haruldase, erandliku eksemplari, kes tõepoolest soovib temaga vestelda kasvõi maamiinide keelamisest – kui ta mõistus Sartre’i ei võta –, aga lõpuks selgus ikkagi, et too oli kogu aja mõelnud sellestsamast, millest iga teine isagorilla.
Teisest küljest, loomi oli ka naiste hulgas. Näiteks need emahaned, kes pidasid ennast väga naiselikuks ja ahvatlevaks ega viitsinud seetõttu pärast keskkooli ühtki raamatut kätte võtta. Maksimum, mis kõne alla võis tulla, oli kokaraamat või moeajakiri. Marlene oli kindlalt veendunud, et naiselikkus on sotsiaalne taak, vägisi kaela määritud kogum müüte, mida tema küll kanda ei kavatsenud. Marlene’i põhimõte kõlas: teie ei ole minu käest küsinud, kas ma tahan funktsioneerida köögikombaini omadustega iseliikuva üsana – ja ärge arvakegi, et tahan. Ei taha.
Tema veendumusele andis tuge tõik, et ta oli üsna põhjalikult uurinud kõiki tähtsamaid 20. sajandi vasakpoolseid mõtlejaid Gramscist Foucault’ni ning Sartre’ist Althusserini, ning kogu nende looming osutas samas suunas. Ühiskond on liiga kaua püsinud vägivallal ja ebaõiglusel – mitte ainult vaeste, vaid ka naiste suhtes, ning sellele tuli lõpp teha. Marlene’i isiklik vaimuvaramu sisaldas tänu teatavale saksa keele oskusele ka Habermasi, Freudi, Weberit ja veel mõnd Marxi kaasmaalast. Marxi ennast pidas Marlene kõige selgepilgulisemaks mõtlejaks üldse, kelle kõrvale ta söandas asetada vaid Simone de Beauvoiri. Marxi geniaalsust tõendas see, et ehkki mees tegutses ja kirjutas 19. sajandil, jõudis inimkond tema tõelise mõistmiseni alles 20. sajandil ning Marlene uskus, et 21. sajandil tuleb Beauvoiri kord.
Oli veel üks tüüp, kellest ei saanud mööda minna. Nimelt Jeesus Kristus – või tegelikult need anonüümsed kreeklased (või kes nad olid), kes olid kokku pannud evangeeliumid. Segaselt, vastuoluliselt, ajuvabalt, aga mõni lõik kõlas efektselt. Oli ometi suur vahe, kas pahvatada nõmedale oponendile „aga kui uuriksime õige läbi teie isikliku tuludeklaratsiooni” või hoopis pigistada huuled kriipsuks ja sähvata vahedal pilgul „visaku kivi see, kes on patuta”.
Jah, uue aastatuhande ja uue sajandi künnis oli äsja ületatud ja Marlene Bonfromage’ist pidi saama üks selle heeroldeid, sissejuhatajaid ja väljakuulutajaid. Aeg oli küps suurteks tegudeks ja suurteks tõdedeks, mis pidid inimkonna tõstma täiesti uuele sotsiaalsele ja kultuurilisele tasemele. Kogu maailma fašistid, natsionalistid ja meesšovinistid, kõik pimedusega löödud ja mahajäänud olevused pidid osa saama üllaste inimõigusideede, humanismi, multikultuursuse, pluralismi ja tolerantsuse päevavalgusest. Kui nad sellele vastu kavatsevad hakata, siis seda halvem neile endile, sest kui vaja, siis kehtestavad valgustatud rahvad tolerantsuse ja pluralismi ka jõuga. Vähemalt neis riikides, mis, noh, liiga palju ei… Kuid ei maksa laskuda üksikasjadesse. Ühesõnaga – seal, kus vaja.
Neid olulisi mõtteid mõlgutades sisenes Marlene Bonfromage palavat päeva tõotaval varasuvisel hommikul assamblee hoonesse. Ta andis riidehoidu ära oma jaki ja tõusis mööda laia treppi teise korruse avarasse fuajeesse.
Assamblee hoone oli 1960ndate aastate lõpu vaimsuse ja iluideaalide hunnitu kehastus. Väike siseõu püstiste klaastorudega, mis olid täis mullitavat vett. Roheline kunstkiust vaip, mis pidi meenutama muru. Nii fuajees kui tohutus peasaalis – ehk hemisfääris – andsid tooni elegantsed kaarjad liimpuidust laekonstruktsioonid, mis tegid interjööri kergeks ja õhuliseks. Konstruktsioonid koondusid istungijuhataja tooli taga kimpu – või kui võtta vastupidi, siis purskasid nad tema selja tagant välja nagu ilutulestik. Sellises keskkonnas tekkis tahtmine lennata ja kui see polnud võimalik füüsiliselt, siis pääses lendu vähemalt vaim, mis oligi olulisem. See oli uue ajastu pühapaik, tempel ja katedraal.
Peasaal oli kujundatud amfiteatrina, nii et kõik nelisada või kuussada assamblee liiget üksteist hästi nägid ja kuulsid. Kõik ei olnud küll kunagi kohal – sest pool ooperit käib alati puhvetis ja koridorides, nii ka siin –, kuid see oli lõpuks igaühe enda teha, kui palju kolleege ta oma esinemist kuulama meelitab.
Assamblee hoones oli veel mitu õige ilusat ruumi, tegelikult avarat saali, kus said koos käia erinevad fraktsioonid, et arutada ja kooskõlastada. Näiteks kas võtta venelastelt tšetšeenide tapmist ettekäändeks tuues hääleõigus. Marlene teadis täpselt, et see oli ainult nende kehkenpükside, nõndanimetatud kristlike demokraatide õelus ja et tegelikult ei läinud tšetšeenid neile karvavõrdki korda. Peaasi, kui saaks Venemaale hambaid näidata. Õnnetud. Venemaaga tuli dialoogi pidada, mitte teda pidevalt alandada ja solvata. Ning pealegi – milles siis need Venemaalt Strasbourg’i lähetatud deputaadid süüdi olid? Ega’s nemad Groznõid pommitamas käinud. Nii et, kordas Marlene mõttes, otsekui järjekordset kõnet harjutades, me vajame dialoogi oma Vene sõpradega, mitte konfrontatsiooni. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ei ole koht, kus kõnelda vaenukeeles.
Kuid nende avarate ja helgete ruumide kõrval oli assamblee hoones ka palju proosalisi kontoritube ja koridore. Neis ei olnud mingit suurejoonelisust, olid tehismaterjalid, laminaatplaatidest mööbel ja alumiiniumist pakettaknad. Võib-olla tundus see tollal, kui nailon ja tehiskaaslased pidid kõik probleemid lahendama, ülev ja progressiivne, kuid nüüdseks oli tegemist lihtsalt väsinud, moest läinud ja odava kujundusega. Ka hoone välisilme harmoneerus pigem vabriku või kontoriga kui õhulise peasaali lennukusega. Uue sajandi algul võis mõni koguni leida, et assamblee hoone on väljast võrdlemisi inetu, kuid õnneks seisis samas lähedal Euroopa Inimõiguste Kohtu hoone, mis oli veel inetum. See nägi välja nagu plekitehas, ja inimõiguste ilule ega kohtu väärikusele ei viidanud tema välimuses miski.
Niisiis, Marlene Bonfromage jõudis teise korruse fuajeesse ja vaatas otsivalt ringi. Ta pidi siin kohtuma assamblee uue liikme, Soome sotsialisti Tanja Puuropääga. Marlene oli isikliku agentuuri vahendusel välja uurinud, et Soome viimaste valimiste järel Eduskunna ja sealt assamblee liikmeks pääsenud Tanja oli korduvalt väljendanud samu või sarnaseid ideid kui need, millest juhindus Marlene. Järelikult – temast võib saada Marlene’i suure algatuse toetaja. Iga hääl luges. Nad pidid siin kokku saama.
Ta ei teadnud, milline Tanja välja näeb, aga sellest polnud midagi. Tavaliselt tundis Marlene oma „erakonna” liikmed ära kahe kuni kuue sekundiga – lihtsalt niisama, intuitsiooni abil, silmavaate, kehahoiu ja hääletooni järgi. Ning kui sellest ikkagi ei aidanud, olid kõigil assamblee liikmetel lõpuks nimesildid rinnas.
Marlene vaatas ringi. Oli üsna varane aeg ja rahvast hõredalt, kuid suure fuajee peale tuli kokku paarkümmend isikut. Mehed võis maha arvata, teiseks need, keda Marlene juba näo järgi või ka lähemalt tundis. Jäi järele kaks: üks punapäine, veidi korpulentne neljakümnendates naisterahvas, kes närviliselt suitsu kiskus, ja väga kõhn ning väga heleda nahaga piiga veidi kaugemal. Tema lühikeseks lõigatud juuksed olid tumedad, peaaegu mustad. Kas soomlannal võivad olla nii tumedad juuksed? mõtles Marlene lihtsameelselt, ehkki kasutas ise juuksevärvi päris sageli. Kes või mis on üldse soomlane? Kas tal peaks puss vööl olema? Või suusad õlal? Keel? Soome keel? Arvatavasti mingi vene keele dialekt, aga kirjutavad ladina tähtedega. Sellest polnud abi, sest vene keelt Marlene