Päike oli juba üsna madalas, kui Naatsareti puusepp Jeesus peitli tülpinult kõrvale pani ja oma kätetööd silmitsema jäi.
Jeesus oli kolmekümne aastane, keskmist kasvu ja päris hea välimusega mees. Juustevärvilt heledam kui juudid tavaliselt – hea tahtmise korral võis teda koguni punapeaks pidada –, kehalt pigem vibalik kui jässakas. Jeesuse pikad juuksed kaardusid kergelt lokki, mille pärast Naatsareti neiud teda salamisi kadestasid, ja tema lõuga kattis lühike habe. Selle habeme eest kandis Jeesus vaevalt hoolt, kuid sellegipoolest ei olnud habe tokerjas, vaid nägi välja nagu äsja habemeajaja juurest tulnud.
Kõige imelikumad olid Jeesuse silmad. Need olid haruldast helesinist värvi ja andsid Jeesusele eemaloleva ilme, nagu oleks ta lühinägelik. Kuid Jeesuse silmadel polnud midagi viga, nad seletasid väga hästi. Kui Jeesus vihastas või erutus, siis kadus neist too peaaegu naiselik raugus otsemaid ja ta pilk muutus nõelast teravamaks.
Jeesus nägi välja noorem, kui aastate järgi pidanuks. Seepärast hüüdis ema Mirjam teda vahetevahel poisiks. Võib-olla oli selles kübe irooniat, sest Jeesus võinuks ammu naisemees ja isa olla, aga ei olnud. Ka Mirjam ise oli ebatavaline. Mirjam elas lihtsa puusepaga, ka tema poegadest pidid saama lihtsad puusepad, nad sõid tavalist toitu ja magasid tavalisel asemel, kuid tema võttis isegi läätsekausi kätte sellise majesteetlikkusega, nagu oleks tegemist Galilea valitsejanna Heroodiaga, kes roosiõli anumat hõbelauale asetab.
Sellest hoolimata – või just tänu sellele – kuulas Mirjami mees Joosep vaguralt tema sõna. Kui ukse taga kolistas rändkaupmees või kui naaber tuli kruusitäit ube laenama, vaatas Joosep alati nõuküsivalt Mirjami poole. Mirjam oli napisõnaline, aga Joosepit oleks võinud tummaks pidada. See viga läks tal üle kaks korda aastas – kevadpühade ja lõikuspüha ajal, kui Joosep isa Seebaoti kiituseks ennast kohalikust punaveinist purju jõi. Siis püüdis Joosep kõik tasa teha. Ta ei läinud kurjaks, ei löönud naist ega kurjustanud lastega, ta lihtsalt rääkis. Mirjam kuulas ja keegi ei saanud aru, kas ta peidab muiet või mitte. Ka Jeesus kuulas ja noogutas mõnikord kulmu kergitades peaga. Kui Joosep oli kõik ära öelnud, mis öelda oli, kobis ta matile ja oli järgmisel päeval veel sõnaahtram kui muidu. Elu veeres edasi kuni järgmise korrani.
Niisiis, Jeesus pani peitli kõrvale. Töö ei tahtnud täna kuidagi edeneda, otsekui oleks puidu sees mingi tige vaim pesitsenud, sellest liigist, kes täpselt tapiauku oksakoha kasvatab, kui tahuma hakkad. Peitel oli ka vilets, pehmest rauast. Seda tuli iga natukese aja tagant teritada. Aga seni, kuni sa teritad, töö ei edene.
Ta oli meelega veidi kauemaks tööpingi taha jäänud kui isa ja vend Jooses. Imelik nimi, justkui oleks Jeesus ja Mooses kokku segatud ja siis pooleks valatud. Aga tühja temaga. Jeesus tahtis natukeseks üksi jääda. Seda juhtus nii harva, et peaaegu ei juhtunudki. Aga tal oli vaja, ta tundis, et on vaja.
„Lavats,” mõtles ta, „jälle mingi lavats. Viiakse tollele jalutule, ja siis ta aeleb seal turuplatsi servas, kuni hinge heidab ja omasuguste kõrvale auku aetakse.”
Eemalt kostis lammaste määgimist. See oli muidugi naabri Simon, täpsemalt küll tema lambad, mida ta iga õhtu vaesemehe visadusega oma laudalobudikku ajas, otsekui nooliksid kõik maailma karjavargad just tema voonakesi.
Naatsaret oli väike linn. Turuväljak ja peotäis maju selle ümber. Majade lamedatel katustel, mida ääristas madal müüritis, käis sama vilgas elu kui esimesel korrusel. Seal magati, söödi ja aeti sõpradega juttu. Seal võis ka tähti vaadata, mida Jeesus mõnikord tõepoolest tegigi.
Naatsaret asus enam-vähem Galilea keskpaigas, sealt lõuna poole jäi Samaariamaa ja veel lõuna poole Juudamaa oma pealinna Jeruusalemmaga. Kõiki neid oli kord üheks riigiks liidetud, kord lahku aetud, ja keegi ei saanud täpselt aru, kas see kõik kokku on üks Iisrael või mitte. Galileas elas mitmesugust rahvast, sekka ka mingeid pooleusulisi. Lõunapoolsed juudid panid muidugi tähele ikka just neid pooleusulisi ja näitasid galilealastele näpuga. Teisalt oli siin ka täiesti tublisid õigeusklikke juute, tulnud paarisaja aasta eest, Makabeide ajal. Jeesuse esivanemad olidki pärit Jeruusalemma tagant Petlemmast.
Iisrael oli juba mõnda aega roomlaste võimu all. Nad olid Iisraeli neljaks jaganud. Galilea oli antud Heroodes Suure pojale Heroodes Antipasele, Juudamaa ja Jeruusalemm aga tema vennale Arhelaosele. Too osutus nii lolliks – seda pidid tunnistama roomlasedki –, et tuli asevalitsejaga asendada. Asevalitsejaks määrati keegi Pontius Pilaatus.
Ühesõnaga, kostis lammaste määgimist.
Jeesusele meeldis lammaste määgimist kuulata, see rahustas. Nad olid nii otsekohesed. Paljud inimesed olid sama lollid, nende jutt ei olnud vaskraha võrragi parem kui määgimine, aga nad muudkui jahvatasid Jumalast, õiglusest, Seadusest ja millest kõigest. Iseäranis need, kes pidasid end vagadeks, nagu variserid, või veel vagamateks, nagu saduserid. Oleksid nad selle asemel öelnud lihtsalt „möö”, oleks kõik öeldud olnud ja segadust hulga vähem. Aga kus sa sellega.
Tõsi, kõigest, mis nad rääkisid, ei saanud Jeesus aru. Ta oli lõpuks vaid puusepp, mitte mingi kirjatundja või kõrgesti koolitatud riigiametnik. Üldse oli maailmas palju arusaamatut ja niisuguseid asju tuli võtta, nagu nad olid, püüdmata läbi murda sellest müürist või udust, mis eraldas suuri jumalikke tõdesid ühest lihtsast puusepast. Vähemalt oli Jeesus seni niimoodi arvanud.
Aga viimasel ajal, kolmekümnenda eluaasta lähenedes, tundus Jeesusele üha enam, et too arusaamatuse udu otsekui hõreneb. Ta unustas ennast keset kõige kibedamat tööd kaugusse vahtima ja Joosep teadis, et poiss on nüüd natukeseks ajaks ära. Tundus, nagu keegi narritaks teda: laseks aimata mingeid meeliülendavaid maastikke, lummavalt kauneid, hommikupäikeses sädelevaid mäetippe põhjatusinise taeva taustal, aga kui Jeesus neid maastikke ja mäetippe imetleda tahtis, oli udu korraga tagasi ja mattis kõik kinni. Umbes samamoodi, nagu oli ühe tähtkujuga, mida Jeesus kunagi selgel ööl vaatama oli jäänud, vist olid nad Plejaadid. Jeesus püüdis kokku lugeda, mitu tähte seal on, aga niipea kui ta pilku teritas, muutusid tähed ähmaseks ja sulasid ainsaks ebamääraseks laiguks. Kui ta aga pilgu ära pööras, nägi ta silmanurgast selgelt, et seal on tähed. Ta nägi ja ei näinud ka.
Siin pidi mingi nipp olema.
Jah, Jeesus oli kõigest puusepp, aga mitte tavaline puusepp, kes nohisedes oma lauad hööveldab, siis kõhu läätselurri täis pargib ja õlekotile norskama keerab. Jeesus oli lapsest saadik veidi kiiksuga. Juhtus, et ta pere õhtusel söömaajal targutama kukkus või turul veemüüjaga tülli läks. Kord oli vesi paha lõhnaga, kord liiga kallis, kord oli see juba iseenesest inetu, et keegi veega kaupleb. Jeesuse silmad läksid siis särama, tema kõne muutus kindlaks ja kõlavaks. Neid ootamatuid etteasteid jälgides vaatas Mirjam teda mõistatuslikul pilgul, silmad suured, ehkki see polnud ju midagi muud kui ühe külafilosoofi targutamine. Ka Jeesus ise, kui oli lõpetanud – tema kuulutused ei kestnud iial kaua –, nähtavasti häbenes neid, sest ta peitis siis pilku ja tegi kiiresti teist juttu.
Jeesus ei olnud päevagi kooliharidust saanud, kirjutada ta ei mõistnud, aga luges soravalt. Kõik kuuldu jäi talle hästi meelde ja sõnu oskas ta seada. Seda möönis isegi Jeesuse vaikiv isa, kes oli korra ühmanud, et ükskord ta oma suupruukimise eest Heroodese kongides mädaneb. Isa pooltunnustavast hääletoonist oli aru saada, et tal on kahju, et poiss pole mõne kohtumehe või kirjatundja kojas üles kasvanud. Oleks puhtamat kuube kandnud, võib-olla isegi roomlaste teenistusse pääsenud. Või siis templi juurde mingiks asjameheks. Neid oli seal ohtrasti ning enamasti ei paistnud nad põrmugi nutikamad kui seesinane Joosepi poeg Jeesus. Ainult pealtpoolt rohkem läikima löödud. Ka ükski Jeesuse vendadest ei andnud tema mõõtu välja. Tegid alles oma lollitempe, käisid linnaservas külapoistega kaklemas ja nõudsid järjest rohkem süüa. Õed, need ei tulnud nagunii arvesse.
Niisiis pani Jeesus peitli natuke pettunult kõrvale – mis asi see ometi on, millele ma mõtlema pidin – ja astus töötoast või õieti varjualusest, kus nad isaga oma leiba teenisid, tagaõue. Vanemad ja kari vendi-õdesid istusid juba pilliroomattidel ja võtsid õhtust. Oli korvitäis leivakakke, olid mingid oad, läätsed, datlid, oliivid. Liha seekord ei olnud, aga liha nähtigi harva, enamasti vaid pühade aegu. Puudust just ei olnud, vähemalt seniajani.
Üldse oli kõik korras, kord oli kõrgemalt poolt kätte antud ja seda tuli täita. Inimesed ei murdnud üksteist metslooma kombel – kes murdis, see murti ise –, nad kartsid Jumalat, nad hoolitsesid haigete ja väetite eest (niipalju kui nad hoolitsesid), nad teadsid, mis on patt, oskasid ennast selle