Üks põhjuseid, miks kristlus oma algusaegadel astroloogiasse tõrjuvalt suhtus, oli see, et paljud astroloogid kasutasid seda tuleviku ennustamiseks, mida peeti Jumala tundmatu tahte teotuseks. Jumalaga ei olnud mingit kauplemist nagu Babüloonia ajal. Astroloogia kaitseks tõsteti mõni üksik hääl, aga nendest ei olnud kasu. Kui Rooma impeerium viiendal sajandil lagunes, kadus astroloogia suuresti tarvituselt, nagu ka klassikalise kreeka keele mõistmine, mis jäi tihtipeale privilegeeritud klasside ja kirikutegelaste (ja väga väheste naiste) pärusmaaks, kuigi ladina keel jäi ellu.
Astroloogia osutus aga liiga visaks, et välja surra. Suurt osa omandatud astroloogiateadmistest hoiti tallel Lähis-Idas, Indias ja Hiinas. Kui moslemeist ning judaistidest õpetlased, keda ei hoidnud tagasi esimeste kristlaste piirav käsi, ei oleks säilitanud ülestähendusi ja materjale, oleksid need teadmised läänemaailmale suures osas kadunud. Idamaades hoolitseti vaikselt astroloogia eest ning arendati seda edasi järgmised 600 aastat, kuni umbes aastani 1100 m.a.j.
Kogu selle pika perioodi jooksul, mida varem nimetati pimedaks, tänapäeval aga varakeskajaks, langes kirjaoskus lääne rahvaste seas madalpunkti ja ühiskond killustus, sest puudus tugev valitsev Rooma tsivilisatsioon, mis seda koos hoiaks.
Alles üheteistkümnendal ja kaheteistkümnendal sajandil hakkas avatud meeltega õppimine läänes uuesti esile tõusma. Seda perioodi ja ka järgmist sajandit hakati hiljem nimetama kõrgkeskajaks. Selle aja jooksul tõlkisid rändõpetlased Aristotelese kadunud teosed klassikalisest kreeka keelest ladina keelde, mida kõnelesid haritud inimesed kogu Euroopas. Taas tärkas huvi astroloogia ja astronoomia vastu.
Aristotelese lähenemine filosoofiale oli naturalistlikum kui Platonil. Ometi kajas Platoni esialgne hääl – mis väitis, et tõeline reaalsus ning üks looja asuvad teisel pool tähti – endiselt ka sajandite tagant. Platoni abstraktne visioon taevast oli muudetud mugavasti kristlikuks neis piirkondades, kus kristlus oli astroloogia läänest kadumise ajal aktiivne. Aristotelese ideede – nagu näiteks arusaam, et planeetidel, kuna nad on „loomulikud”, peab olema ka inimestele mingi mõju – taastulek oli paljude jaoks nagu sõõm värsket õhku, andes puhtale usule üksinda lisaks uue vaatenurga.
Koos nende tõlgetega saabus islamimaadest astroloogi abistamiseks terve hulk materjale: astronoomiliste tabelite komplektid, astrolaab (matemaatiline instrument Päikese asukoha määramiseks) ja veel iidsete kreeka astroloogiaraamatute tõlkeid, nagu näiteks Ptolemaiose „Tetrabiblos”. Sellised kirjutised tekitasid uut lugupidamist meelte kaudu õppimise vastu. Kui õppekeskuste uksed olid kord juba avatud, kasvas vaimustus hariduse kaudu teadmiste omandamise vastu kärmesti. Astroloogiast sai taas kord tunnustatud õppeaine ja see võeti äsjaavatud ülikoolide vabade kunstide õppekavva, mida hakati pidama mitmekülgse hariduse aluseks.
Neljateistkümnendal sajandil kirjutas Geoffrey Chaucer Inglismaalt mitu otsustavalt mitteakadeemilist lugu inglise keeles ajal, mil suur osa kaasaegsest kirjandusest oli endiselt ladinakeelne. Kuulsad „Canterbury lood” olid täis labaseid vihjeid astroloogiale, ilmutades sellega, et niisugused viited olid taas muutunud üldmõistetavaks.
Kirikus möllasid teoloogilised argumendid astroloogia poolt ja vastu. Loomulikult hakkasid kõrgete kirikhärrade häirekellad lööma, kui kord juba ebausuna kõrvale heidetud või deemonlikuks peetud astroloogia taas esile kerkis. Peamine vastuväide, mida oli kasutatud ka 600 aastat varem, oli see, et tähtedele ning planeetidele omistatav tähenduslikkus peab olema vale, sest mitte keegi ei või teada Jumala varjatud plaani. Kolmeteistkümnendal sajandil võeti taas ka astroloogia kaitseks sõna, ent nüüd oli sellel ka tegelik mõju. Üks tähelepanuväärseid kristlastest astroloogijakaitsjaid oli sel perioodil Aquino Thomas.
Aquino Thomas esitas argumendi, mis pakkus selleks hetkeks ammendava lahenduse. Ta ütles, et tähed ja planeedid mõjutavad keha, kuid inimese hing allub Jumala tahtele. Edasi väitis ta, et igal inimesel lasub vastutus valida õiglase elu, hakates vastu kõigile tähtede negatiivsetele mõjutustele. See oli kiriku jaoks piisavalt vastuvõetav, niisiis sai sellest ametlik seisukoht, mis tõstis tahtmatult astroloogia mainet mitme järgneva sajandi jooksul. Küll aga oli ka toona, nagu praegugi, konservatiivseid kristlasi, kelle silmis jäi astroloogia alatiseks vastuvõetamatuks. Astroloogia on läbi aegade tõmmanud endale teatud religioossete ringkondade tsensorite tähelepanu.
Renessanss
Trükikunsti leiutamisega muutus kättesaadavaks terve hulk klassikaliste teoste tõlkeid. Viieteistkümnenda sajandi Itaalia astroloog Marsilio Ficino tõlkis ära kõik Platoni kirjutised ja hermeetilised tekstid esimesest sajandist e.m.a. Need avaldasid tohutut mõju, eriti kuna neid arvati esialgu pärinevat varasemast ajast, juba vanast Egiptusest, mille kultuuri sellel ajal iseäranis austati. Niisiis usuti, et need on pilgeni täis varjatud tähendusi.
Trükitud astroloogilised almanahhid olid kirjaoskajaile vabalt saadaval, sisaldades eranditult astronoomilist infot ning ilmaennustusi, lisaks dramaatilised astroloogilised ennustused epideemiate või katastroofide kohta. Salakavalad almanahhikirjutajad sõnastasid oma ennustusi aga ettevaatlikult, kindlustades end selle vastu, et neid ei oleks võimalik milleski süüdistada, kui ennustus juhtumisi valeks osutub. Ent oli ka palju teistsuguseid astrolooge, kes võtsid oma tööd tõsisemalt ning kellel oli pidevalt hulgaliselt kliente.
Viieteistkümnes sajand märkis Euroopas renessansi algust, mis kestis kuni seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigani ning tõi endaga uut avatust ja katsetamissoovi. Astroloogiaga tegeleti seoses kabala (müstilise judaismi) doktriinide, alkeemia ning isegi babüloonlaste ideedega maagilisest kirjavahetusest ja läbipõimunud sidemetest. Eelkristlikke kultuure austati kui kadunud tarkuse allikaid, millest oli võimalik teadmisi ammutada paljude tõlgete vahendusel. Astroloogilised teadmised ja nende kasutamine olid kogu Euroopa ühiskonnas ülimalt populaarsed.
Kuningas Henry VIII tütar, Inglismaa kuninganna Elizabeth I (1533–1603) kasutas maagi ja astroloogi John Dee teenuseid. Just John Dee oli see, kes valis astroloogiliselt sobiliku kuupäeva pikka aega valitsenud kuninganna Elizabethi kroonimiseks, mis leidis aset 15. jaanuaril 1559. William Shakespeare’i näidendites on palju viiteid taevafenomenidele või astroloogilistele uskumustele, näiteks „Kindlasti pidite sündima Marsi all” komöödiast „Lõpp hea, kõik hea” (tõlge G. Meri) või „Õnne jagavad planeedid minu ettevõtte vastu kõik astugu” näidendis „Richard III” (tõlge G. Meri). Niisuguseid näited võiks tuua veel palju, mis viitab tugevasti sellele, et astroloogilised teadmised olid väga levinud, kuigi Shakespeare’i enda arvamus astroloogia kohta ei ole teada. Astroloogiliste kujundite tarvitamine valitseb suurt osa renessansiaegset kunsti ja kirjandust ning paljud Euroopa valitsejad palkasid endale õueastroloogi.
Valitsevate klasside seas oli moodne lasta mõnel prominentsel astroloogil endale horoskoop koostada ja vähemate võimalustega inimesed külastasid ennustajaid tänaval. Õhus oli vabamõtlemise hõngu, ent see ei tähendanud, et kõik aktsepteerisid astroloogiat. Tegelikult mõistsid inkvisitsiooni liikmed kuueteistkümnendal sajandil astrolooge endiselt süüdi. Samuti liikus ringi terve hulk traktaate, mis kõnelesid paljuski praktiseeritava astroloogia madalusest, väites et see on oma olemuselt liiga fatalistlik.
Samal ajal kui renessanss oli muutmas hulka Lääne-Euroopa piirkondi, leidis ühes teises paigas aset kaalukas sündmus. Poola astronoomiauurija ja matemaatik Mikołaj Kopernik töötas välja matemaatilise teooria, et Päike, mitte Maa, on Päikesesüsteemi keskpunkt. Keskse Päikesega süsteem on heliotsentriline, vastupidiselt geotsentrilisele ehk Maad keskpunktiks pidavale süsteemile, millesse oli usutud juba Platoni aegadest saati. Koperniku raamat avaldati kaks kuud enne tema surma 1543. aastal. Seda hilinenud ja vastuolulist avastust ei võetud täielikult omaks veel terve sajandi jooksul.
Astroloog-astronoom