drbas: meie riigis elab praegu umbes poole rohkem inimesi kui saja aasta eest
[220094-220098: subjekti kood = vanus; 220099: asendada: „ma pole kindel, üsna noor tõenäoliselt”]
frnd1: mis aastal see tüdruk rööviti?
drbas: missugune tüdruk?
frnd1: tüdruk, kelle tundmatud isikud röövisid
drbas: 1979. minu naine oli küllaltki mures, sest meil oli endalgi kaks poissi
Mul polnud see lugu meeles, kuid olin 1979. aastal alles pisike põnn.
frnd1: kus su poisid praegu on?
drbas: vanem elab michiganis. noorem käib ülikoolis viimasel kursusel
Minu viimane ülikooliaasta: olen jäänud sinna toppama. Oleks olnud tore saada täiskasvanumaks.
frnd1: kas nad on õnnelikud?
Vastuseks on plinkiv ekraan. Tegemist on halva küsimusega, seda ei saa praeguse programmiga vastata ning dr Bassett võib õhtuks isegi otsad anda. Livorno oleks tulivihane.
frnd1: uus teema. räägi mulle mõni lõbus lugu willie beerbaumist
drbas: willie beerbaum on minu parim sõber
frnd1: kas see on tõsi, et willie kandis korsetti?
drbas: avastasin willie korseti rutiinse läbivaatuse käigus. hakkasin stetoskoobiga tema kopse kuulama, kuid mind takistas miski, mida pidasin kuulivestiks. ta ütles, et kui võtab selle ära, vajub ta lauale laiali nagu hunnik vedelat paska
Ei tasu väita, et päevikutes polnud üllatusi. Vahel tuleb ilmsiks mõni ootamatu tundeavaldus, nagu näiteks mu isa vaimustus Willie Beerbaumist. On tõsi, et nad olid sõbrad, ja mul on vägagi hästi meeles, kui Willie – kolm korda lahutatud, käes alkoholikokteil – osales meie nädalavahetuste õhtusöökidel. Tuttuus Corvette ja punane kaelarätt tegid tema unustamise keeruliseks. Ning mõnel põneval kuus võttis ta seitsme- või kaheksa-aastast mind laupäevastele töösõitudele kaasa, kus ta tutvustas mind oma äripartnerina. Tema oli ainus näide halvast käitumisest, mis mu isagi kaasa kiskus. Sellest hoolimata poleks ma eales uskunud, et isa pidas teda oma parimaks sõbraks, ega osanud arvata, et mu isa leiab ajakirjades nõnda laia kajastust. Mõnikord on lihtsam kasutada Neill Bassett seeniori ütluste asemel Willie Beerbaumi omi.
Lõuna ajal lähen Lahami juurde.
„Rohkem ei tohi.” Võtan Bawlsi purgi tema eest ära. „Need ei tee sulle head.”
„Üks nädal veel,” sõnab ta ja tõstab meeleheitlikult pöidla. Ta näitab näpuga vastuvõturuumi viivale avatud uksele. „Ütle talle. Üks nädal.”
„See Toleri tüüp tuleb täna. Kas saan sind kuidagi aidata?”
„Sina?” Järgneb hüsteeriline, kägisev naer. Ta saab vist kohe vapustuse.
Arvan, et peaksin Livornoga rääkima, ent õmblemisstuudiost järele jäänud uksekell heliseb juba. Meil ei käi kunagi juhuslikke külastajaid, nii et see peab olema Toler.
„Neill,” hüüab Livorno. Võiksin ju teeselda, et ei kuulnud teda üle lärmavate ventilaatorite, nagu mõnikord ikka juhtub, ent see lükkaks paratamatut vaid edasi. Ma ei tea, miks Livornole Toleri hea arvamus korda läheb. Ta väidab alati hoogsalt, et Toleri ettevõte on innovaatiline äriidee, ent pole programmeerimise mõistes midagi väärt. Ja Toler on täielik tõestus sellest, et raha ei ravi komplekse. Ta näeb välja nagu kõrgresolutsiooniline kujutis – sinine Bentley sportauto, must kaelusega pluus, pika ninaga Itaalia kingad, mis läigivad pealt nagu baklažaan. Ta tõmbab kõhu sisse ja (ma küll ei tahaks seda öelda) annab oma ülbele, seaga sarnanevale näole lisaefekti kitsaste, täielikult läbipaistvast plastikust valmistatud prillidega. Oleme kohtunud mitu korda, ent ta kutsub mind jätkuvalt Noeliks. Ma ei suuda ära otsustada, kas ta on pigem põlastus- või haletsusväärne.
Toler vehib tolmuses ripplaega fuajees väljasirutatud kätega, justkui tänaks issandat selle päeva eest. Tema assistent seisab eemal, näol teeseldud naeratus. Paistab, et tema käes on nii oma ülemuse kott kui ka ta enda oma – ta on Toleri kohvrihoidja. Tuleb vist välja, et mida tähtsam sa oled, seda vähem pead kandma. „Kadestan sind, Henry,” ütleb Toler. „Vaata seda kohta! Vaata ennast! Kannad golfiriideid, justkui oleksid valmis iga hetk mängima hakkama või midagi sellist. Võiks öelda, et pensionärielu sobib sulle.”
„Ma pole pensionil,” ütleb Livorno, õlad naerust üles-alla rappumas. „See on mu kõige esimene töö.”
„Kõige esimene töö!” hüüab Toler ja pöördub mõnitamishimuliselt minu poole. „Noel, kas tead, mida seesama meie ees seisev mees enne selle väikese projektiga alustamist tegi?”
„Jah, tean küll,” vastan.
„Võiks öelda, et see mees on põhimõtteliselt tehisintellektinduse rajaja. Ta on legend! Shakey9. LISP10. Meil poleks selle meheta NASA-tki. Kõik Stanfordi lõpetanud tuntud programmeerijad on õppinud tema käe all. Me kõik.”
„Kujuta ette, Neill, kui sul on üks eriline õpilane,” sõnab Livorno, „see tõeliselt helge pea! Vaata, Adam siin,” Livorno asetab käe Toleri õlale, „istus täpselt selle õpilase kõrval.”
Toler raputab pead. „See nali pole viimase kolmekümne aasta jooksul muutunud.”
Ehk polegi selles mingit müstikat, mida need külaskäigud Livornole pakuvad. Toler on nii rikas, et ei pea ise midagi käe otsaski tassima; ta käib siin, et Livornoga kembelda, Livornole teevad aga lugupidamist väärt külalised suurt au.
„See on ikka veel naljakas,” ütleb Livorno.
„Nagu sinu ideedki,” sõnab Toler. „Aga kui tõsisemaks minna,” ta teeb minu suunas grimassi, mis peaks väljendama tõsidust. Kuidas ta küll selles nii halb on? „Mõni võib Henry Livornos kahelda, kuid mina mitte. Seitse pöialpoissi – nad ei mõista, et oled ideede mees. Sa oled jätkuvalt mängus, Henry.”
„Seitse pattu, Adam. Seitse mittelineaarset protsessimudelit. Need pidanuks olema provokatiivsed.”
„Laham tahab sinuga rääkida,” sõnan.
„Millega me täna tegelesimegi?” pärib Toler.
„Paneme aiapiirdeid,” ütleb Livorno. Ma polegi kuulnud teda varem säärast nutikat metafoori kasutamas. „Meil on nõnda rikkalik mõttemaailm ja arvasime, et vajame pisut struktureerimist.”
„Aukartustäratavad plaanid, Henry! Kas tunnistasid just lüüasaamist?”
„Tegemist pole uurimistööga. See on võistlus.” Livorno naeratab, kuid tema enesekindlus näib kõikuvat. Kuulen ta hääles ebakindlust. „Ja olime väga täpsed. Neill on kaks kuud eetikatestide kallal pead murdnud. Neill, too meile mõni näide.”
Toler pöörab oma mõnitava pilgu minu poole ja mu suureks üllatuseks on see sama võimas nagu laser. Tahaksin olla keegi teine. „Need on küllaltki igavad,” ütlen. „Tead küll, ära diskrimineeri eri rassidest inimesi. Ära tapa vaenlasi.”
„Kas vaenlaste tapmine on halb?” küsib Toler ja vaatab oma assistendi poole, justkui peaks too seepeale plaksutama.
„Säh sulle üks, mille üle pead murda,” sõnab Livorno. „Pead arstina politseid informeerima, kui kahtlustad, et su patsient võib plaanida enesetappu.”
„Tõsi,” ütleb Toler. „Ei, vale! Noel, see mees õpetab mulle iga päev midagi uut.”
„Henry, Laham tahab sinuga rääkida.”
„Kas see ei saaks oodata?” pärib Toler. „Tahan näha Amiante valduste uusimat leiutist.” Haa-haa. Nad jalutavad Livorno kabinetti. Assistent seisab ukse ees valvel.
„Tunne end nagu kodus,” ütlen talle ja osutan lauale, millele