Ta maandus näoli mulla sisse, ka suu oli mulda täis.
Kui ta mõni sekund hiljem ukse poole vaarus, kust arvatavasti St. Eriksgatanile pääseks, kuulis ta gorillat teisel pool müüri ikka veel lõugamas.
Tänavale pääsenult ei läinud ta kõige lähemasse metroojaama, vaid spurtis selle asemel mööda Karlbergsvägenit Odenplani poole. Kui ta napilt neli minutit hiljem metroo sissepääsu juurde jõudis ja tempot aeglustas, vappus ta tervest kehast.
luges ta juba rongis istudes ekraanilt tervitust ja püüdis käte värisemist kontrolli alla saada.
Teiste sõnadega jõuab ta parajasti õigeks ajaks koju, et fännide imetlust nautida. Kurat, see on ikka cool värk!
Kui korteriuks Rebecca taga kinni langes, oli ta oma uue rituaali läbiviimiseks peaaegu liiga väsinud. Hetkeks mängis ta mõttega seekord vahele jätta, sest kõik on niigi hästi. Kuid siis võttis rahutus võimust ja seepärast kulutas ta peaaegu kolm minutit ukse lukustamisele, lukkude lahti keeramisele ja lukkude-riivide veel kord sulgemisele.
Kui ta lõpuks rahule jäi, veendunud, et kõik toimib ja korter on turvaline, viskas ta oma läbihigistatud trenniriided väikesesse pesumasinasse, vaarus elutuppa ja kukkus diivanile.
„Tere!” ütles ta magamistoa suunas, kuid keegi ei vastanud.
Sellest oli juba tükk aega möödas, kui seal viimati keegi oli.
Ometi ei suutnud ta olla midagi ütlemata, ükskõik, mida, et end mitte nii üksi tunda.
„Tere,” vastas hääl ootamatult ja ta süda jõnksatas, enne kui ta järgnevat kuulis ja taipas, et kuuleb omaenda häält.
„…helistasid Rebeccale. Ma ei ole praegu kodus, aga jäta teade, siis helistan hiljem tagasi.”
Ta viskus telefoni poole ja jõudis enne telefonivastaja piiksu toru hargilt tõsta, kuid helistaja oli selleks ajaks juba kõne katkestanud.
Kurat küll! Eelmisel õhtul oli ta telefoni joogaharjutuste ajaks hääletu peale pannud ja nähtavasti unustanud.
Nojah, kui helistajal oli midagi tähtsat rääkida, siis küllap teeb ta uue katse.
Võimalus, et tegemist on ületunde puudutava kõnega töö juurest, oli väike, pealegi polnud tal kummalisel kombel praegu tuju ületunde teha.
Viimaste päevade intensiivne treening oli ta ära kurnanud ja täna õhtul tahtis ta ainult magada. Võib-olla teeb homme lühikese trenni, kuid ülejäänud vaba päeva kavatses ta seekord auga välja teenitud puhkuseks kulutada.
Ta kuulas telefonivastajale jäetud sõnumid läbi. Järgnesid tema enda jäetud meeldetuletused.
„Rebecca, pea meeles pesumajas aeg kinni panna ja Nespresso arve ära maksta, selle tähtaeg on kahekümne viies.”
„Treeni Sigiga rohkem, Normén.”
„Täna õhtul on dokumentaalfilm sarimõrvarist, peaksid seda vaatama. Discovery, kell kaheksa.”
Teateid kustutades naeratas ta kõveralt oma käskluste peale. Imelik, kui võõrana enda hääl lindi peal tundus. Peaaegu nagu oleks rääkijaks olnud keegi teine. Mõni kauge sugulane, kellega on teatud ühiseid jooni, kuid kes on temast rangem ja jahedam. Teisalt polnud heli kvaliteet ka muidugi kiita. Tegelikult oli see üsnagi kummaline harjumus telefonivastajat niimoodi kasutada. Ehk oleks aeg uus mobiiltelefon muretseda? Siis saaks ta meeldetuletused lõputu helistamise asemel lihtsalt üles kirjutada. Paras projekt, mis järgmiste vabade päevade jooksul ette võtta.
Ta võttis telefoni, vajutas helisemisfunktsiooni uuesti peale ja võitles ootamatu tahtmisega Henkele helistada. Ta tundis poisist puudust, isegi rohkem, kui tahtis seda endale tunnistada. Kuid see võib jääda homseks või mõneks järgmiseks päevaks, lubas ta endale enne telefoni käest panemist ja teleka käima lülitamist.
Mõni minut hiljem magas ta juba sügavat, unenägudeta und.
Filmklipp ületas kõiki ootusi! Tundus, et trepikotta oli kaamera pandud, sest kaadrite taga, mis lisaks tema enda omadele tema profiili alla olid riputatud, polnud märgata ühtki inimese kätt reetvat liigutust või rappumist. Ehkki sündmusest oli möödas kõigest mõni tund, oli kõik veelgi vingem, kui ta seda mäletas.
Gorilla rammimisest rappuv uks, hirmunud tüdruk, kes pea välja pistis ja eriti tema enda maskeeritud kuju täiesti külmalt ust märgistamas. Ta oli vähemal sama cool kui kahekümne seitsmes politseiautot tümitades.
Ka tekst ukse peal oli kuradi hästi nähtav:
Seda sõnumit too pede juba ei unusta! Lihtsalt väike meeldetuletus MänguJuhilt, millised on reeglid. Rääkimine hõbe…
Kurat, tüüp pidi olema kulturist või midagi taolist, sest ta oli ikka jõledalt musklis.
Õuekaadrid olid peaaegu sama head. Kuna tal oli ainult ülakeha parem pool müüri peal, oli kaamera suund õige ja ta sai oma hoobi tulemusi nüüd lähemalt uurida.
Klipis oli näha tugev käsi ja osa raevunud näost, mis kord kaadrisse ilmus, kord kadus, seejärel tema Nike number nelikümmend kolm gorillat näkku tabamas enne kaootilisi kaadreid taevast ja maast, kui ta üle müüri kukkus.
Teisele poole jäänud ork oli ennast nähtavasti liiga broileriks pumbanud ega jaksanud talle üle müüri järgneda.
Too bad, sucker!
Aeg anaboolseid steroide vähendada.
Ta naeratas laialt ja vajutas veel kord repeat-nupule.
Fännidele meeldis, kui kitukatel olemine kuumaks tehti. Juba hakkas kommentaare saabuma ja tema keskmine hinne lähenes nüüd neljale. Kui natuke õnne on, siis on ta juba enne homset nõutud piiri kuhjaga ületanud.
Ja miks ka mitte? Ta on mängu jaoks täiesti nagu loodud. MänguJuhi teenistuses olev hitman!
Jope oli olnud geniaalne mõte, uued kaadrid olid vanadega võrreldes kuradi palju paremad. Koguni spurti Karlbergsvägenil sai vaadata ilma merehaigeks jäämata ja ta jättis endamisi meelde, et järgmine kord tuleb maskeering kiiremini maha võtta. Alles siis, kui Hälsingegatani kohal mingid eided hirmunult karjuma hakkasid, taipas ta, et tal on röövlimask ikka veel näo ees.
Järgmine kord tuleb seda asja parandada.
Sest järgmine kord tuleb kohe päris kindlasti!
KUUS | All the king’s horses…
Saatja: Talent Acquisition
Saaja: MänguJuht
Teema: Hinnang kandidaadile nr 128
Nimi: Henrik Pettersson
Alias: HP
Vanus: 31
Pikkus: 179 cm
Kaal: 72 kg
Kehaehitus: Sale
Juuste värv: Keskmine blond
Silmade värv: Sinine (vt ka lisatud passipilti)
Perekondlik seis: Vallaline
Pere: Üks õde (juhuslikku laadi kontaktid). Mõlemad vanemad on surnud.
Elukutse: Erinevad töökohad, hetkel töötu
Aadress: Maria Trappgränd 7, Södermalm, Stockholm, emalt päritud kahetoaline korter
Täidetud