Mul ununeb selle telefonikõne peale sootuks isegi hommikukohv, milleta ma üldjuhul sammugi maja uksest välja ei liigu. Kõigest kümme minutit hiljem, paksud suusariided seljas, torman maja eesuksest välja. Maailma suurim naeratus näol, pakin oma lumelaua auto pagasnikusse ja asun teele.
Kõhe tunne tekib, kui elus esimest korda autoga järvejääle sõidan. Tugev tuul on rohkemgi huvilisi kohale meelitanud, jääle on pargitud lisaks minu omale veel kaheksa autot. Vaatan suurte silmadega kõiki neid järve kohal lendlevaid värvilisi lohesid. Kõhus kõditavad liblikad. Justkui ei suudaks oma õnne ikka veel uskuda, küsin vist lausa kuuldavalt: „Kas tõesti saan ka mina seda kõike just siin ja täna proovida?” Raske on meenutada hetke, mil oleksin millegi pärast olnud nii elevuses kui sel tuulisel talvepäeval Saadjärve jääl. Ja ometi pole ma veel lohet lennutadagi saanud!
Lõpuks ongi kord minu käes. Ain on autost välja otsinud pisikese, kõigest kaheruutmeetrise õppelohe. Esimesed paar minutit on tunne üsna kõhe. Mul ei ole ju veel täielikku kontrolli lohe üle. Kuid juba üsna varsti teen Aini juhendusel lohega õhus erinevaid manöövreid. Ühe ülesandena pean suutma lohet õhus paigal hoida ning seda koguni ühe käega juhtida. Ain jätab mu mõneks ajaks üksi harjutama. Ma tõesti naudin iga minutit lohet ohjeldades! Lennutan lohet suure hooga paremale ja vasakule, justkui õhku kaheksat joonistades. Mida kiiremini lohet liigutan, seda tugevamini ta mind sikutama hakkab, aga seda lõbusam ka kogu see tege-vus tundub.
Kui Ain veerand tundi hiljem minu juurde naaseb, on ta päris vaimustuses ja küsib kahtlustavalt: „Oled sa kindel, et sa pole kunagi varem lohet lennutanud? Tundub küll, et sa nagu teaksid täpselt, mis ja kuidas käib! Väga tubli oled!”
Hakkan korraks isegi kahtlema ja katsun meenutada, kas ma tõesti pole varem lohet lennutanud. Aga jah, kuigi see kaks ööd tagasi nähtud unenägu, milles ma iseennast lohega nägin, tundus nii reaalne, oli see siiski kõigest uni.
„Ääküll, mine otsi autost lumelaud välja ja proovime su suure lohe külge panna! Õppelohega pole sul enam midagi harjutada,” lausub Ain veendunult. Korraks veel küsin kahtlevalt, kas ehk tuul liiga tugev ei ole. „No natukene on jah, aga pole hullu, proovime ikka,” vastab Ain.
Elevus kasvab! Naeratus kõrvuni peas, sumpan läbi paksu lume Aini jälgedes nüüd juba palju suuremana näiva sinise lohe poole. Trapets selga tõmmatud, tutvun lohe turvameetmetega. „Kui tunned, et ei kontrolli olukorda, siis esimene abinõu on lohe poomist lahti lasta. Siis kaob lohest veojõud ja ta kukub tasakesi maapinnale,” selgitab Ain. See taktika pidavat töötama ainult uute bow-lohede puhul. Vana tüüpi lohega võib poomist lahti laskmisega kaasneda hoopis kontrollimatu olukord, kus lohe sind kui jahukotti heal juhul kõigest mööda maad lohistab, halvemal juhul aga kõrgele õhku tõstab või puu otsa lennutab.
Lisaks õpin selgeks abinõud, mis aitavad ohuolukorras ükskõik mis tüüpi lohe puhul: nimelt lohe vabastamine trapetsi küljest, ning viimase võimalusena – mind ja lohet ühendava turvarihma vabastamine enda küljest.
Kõiki neid turvavidinaid paistab olevat nii palju, et pigem jään lootma selle peale, et midagi valesti ei lähe. Veidi kõhe on küll, kui Ain tõstab juba õhus lendava lohe enda trapetsi küljest ümber minu oma külge. „Sellel siin on kohe kõvasti rohkem jõudu kui õppelohel,” õhkan Ainile, kui tugevam tuuleiil üritab mu tagumikku maast lahti kergitada.
Põimin sõrmed poomi ümber… ja niimoodi lume peal istudes ja lohet pea kohal vasakule-paremale liigutades valdab mind tõelise maailmavallutaja tunne. Ühe käega lohet juhtides ja teise käega lumelauda jalgade külge kinnitades suudan ennast kuidagimoodi stardivalmis sättida.
„No eks ma siis proovin,” lausun veidi aralt, ise endiselt lumel istudes. Alustuseks liigutan pea kohal lendleva lohe veidi vasakule, kerge hingetõmme ja hooga lohe uuesti paremale, kui järsku tunnen, kuidas see mind endaga kaasa sikutama hakkab. Üritan kükkasendist püsti tõusta, lumelaua tagaservale toetudes tasakaalu hoida ja järsku taipan: „Ma sõidan!!!” Tunne on kirjeldamatu – justkui isegi ei usuks, et ma tegelikult ka seda teen.
„Hoog hakkab vaiksemaks jääma. Nii, nüüd tuleb lohet veidi liigutada. Ooot, aga kuhupoole? Ah jaa, üles-alla. Liigutan veidi. Hoog kasvab. Mis nüüd? Oii, hoog läheb kiireks! Appiiiii! Aaaa, lohe tuli paigale jätta, kui liiga kiireks läheb!” meenutan õpetusi vist koguni valjuhäälselt, ise mööda lund edasi liikudes. „Seisma saan jääda, kui toon lohe aeglaselt oma pea kohale tagasi,” meenub mulle viimase asjana. Kiljun rõõmust, kui olen tagumiku turvaliselt tagasi järvejääle asetanud. „Tempel mällu igaveseks,” võib julgelt kokku võtta just hetk tagasi kogetud elamuse.
Sellest päevast alates keerlevad kõik mu mõtted vaid lohesurfi ümber. Kohe, kui näen puuoksi tuules liikumas, torman uksest välja, et nautida värsket tuulepuhangut. Iialgi varem poleks ma osanud arvata, et kui õues sajab vihma, on jahe, ja lisaks kõigele ka tuuline, olen ma ilmast tõeliselt võlutud. Nüüd loeb vaid see, et puhub tuul… ja kõik on hästi! Kohati läheb asi juba nii käest ära, et sõpradele hakkab tunduma, et ma ei räägigi enam muust kui ilmast, tuulest ja surfamisest. „Terve elu ei keerle ju vaid lohesurfi ümber,” hurjutab nii mõnigi sõber, kes üritab mind maa peale tagasi tuua. Jään hetkeks vait, et varsti samalt kohalt uuesti alustada.
Mitte ainult lohesurfi, aga ka kõiksuguste teiste surfialadega tegelejatele ongi täiesti normaalne vaadata erinevaid ilmaennustusportaale vähemalt kolm korda päevas ja tööl käia hoopis nädalavahetusel, kuna ilmaennustus on lubanud esmaspäeva hommikuks kuhugi Eestimaa otsa head tuult. Peamiseks elu reguleerivaks jõuks ei ole enam töögraafik, vaid hoopis tuuleprognoos paneb töögraafiku paika.
Kui on vähegi lootust, et vajalikust suunast puhub piisavalt tugev tuul, siis pole probleemi hommikul kohe peale ärkamist seada suund kodulinnast Tartust hoopis Pärnusse, ning õhtuks koju tagasi. Järgmisel päeval, kui puhuvad põhjakaarte tuuled, võtan kohe suuna Tallinnale. Ja oh seda kurvastust, kui jõuan randa, tuul puhub täie hooga – ja kui oma lohe sõiduvalmis olen saanud, siis tuul sootuks ära kaob. Pole miskit parata: sõidan aga koju tagasi ja loodan järgmisel päeval paremale õnnele, ehk näiteks Sõrve säärel Saaremaal. Ja kui õnnestubki ära oodata see õnnis tuuline päev, siis pole mingit probleemi ennast viieks tunniks merele unustada ning hiljem rampväsinuna kaldale tulles mõelda, et „ehk jõuan veidi veel sõita. Kes teab, millal jälle selline hea päev tuleb!”.
Eestimaa suved on ilmselgelt liiga lühikesed. Kui karastavad ja eneseületusest uhkust tundma panevad need hiliskevadised ja varasügisesed alla kümnekraadised õhutemperatuurid ja 3–5kraadised veetemperatuurid ka ei ole, muutub hing sügise saabudes nüüd juba teist aastat järjest ikka parasjagu nukraks. Nii väga tahaks seda üürikest Eesti surfisuve kuidagimoodi pikemaks venitada!
Ilmade jahenedes ja sügise saabudes hakkavad pilgud paratamatult soojemate sihtpunktide poole ekslema. Esimene päikesekiir hakkab paistma septembri viimasel nädalavahetusel, kui olen koos mitme teise Lõuna-Eestist pärit lohesurfariga, kelle seas on ka minu koolitaja Ain, seadnud oma sammud Eesti surfiparadiisi ehk Ristna neemele Hiiumaal.
Elus esimest korda Ristna kurikuulsate lainete vahel lohesurfamine viib minu vaimustuse sellest spordialast hoopis uuele tasemele. Siin tuleb saavutada koostöö kahe võimsa ja nii võitmatuna näiva loodusjõuga – tugev tuul ja suured lainemürakad. Sel päeval tunnen, justkui oleksin astunud algaja tasemest sammukese edasi. Emotsioonid on kõike muud kui tagasihoidlikud, peas karjub vaid mõte „Tahan veel, tahan palju rohkem ja tahan, tahan, tahan… ainult lohesurfata tahan!”.
Justkui kirsiks koogitükil on Aini küsimus, kas ma olen kuulnud, et paljud tiimikad (Extreme Spordi poeketi alla kuuluvad sportlased ja harrastajad) plaanivad aastavahetuseks surfireisi