Maja ees asetseb kaks mugavat bambusest tugitooli, külgvaatega merele ja otsevaatega traataiaga ümbritsetud suurele hooldamata muruplatsile, kus kõrguvad üksikud palmipuud ning seisab pisike bambusest hurtsik. Toas on mööblit üsna napilt: kaks voodit, televiisor, pesukorv ja kulunud välimusega kapp. Kapiust avades pahvatab näkku kopitanud lõhn. Tagatoas on veel kaks voodit. Kogu mööbel, välja arvatud madrats, on bambusest. Tualettruum on puhas ja korralik, kuid hämmingut tekitab duši kõrval asetsev suur, vähemalt 15-liitrine vett täis ämber ja liitrine plastkopsik. Sõnagi lausumata proovib Kadri dušši lahti keerata ja suur on meie kergendus, kui veendume, et sealt ikka tõepoolest vett tuleb.
Pikemalt mõtlemata sikutan lohe kotist välja, haaran kaenlasse ka pumba ja poomi, ning juba tormangi aiast välja, et esimese vaba rannariba peal varustus valmis seada. Kadri, kes ennast veel veidi algajana tunneb, otsustab esimesel päeval pealtvaatajaks jääda. Haarab hoopis minu lohelaua kaenlasse ja me suundume koos randa.
Koos surfivarustusega mööda randa liikudes näen tõsist vaeva, et jalga mitte välja väänata – sedavõrd palju on rannale kuhjunud prügi, tühje kookospähklikoori, vanu räbaldunud plätusid, riidekaltse ja merevetikakuhjasid. Ilusat heledat rannaliiva peaaegu ei paistagi. „Internetist vaadatud piltidel küll selliseid sodihunnikuid kusagil ei olnud!” kirun omaette veidi nördinult. Kadri seisab eemal ja tema pilk on jäägitult merele naelutatud.
Asun pikka aega kotis olnud ja omajagu sassi läinud loheliine lahti harutama, kui järsku tunnen, et eemal keegi mu liine sikutab. Kui silmad maast tõstan, siis mu pilk, et mitte öelda terve mu maailm, justkui peatub hetkeks – mulle vaatab vastu šokolaadipruun, poolde selga ulatuvate sirgete läikivmustade juuste ja suure valge naeratusega veidi indiaanlast meenutav 170–175 sentimeetri pikkune meesterahvas. Ilmselgelt on tegemist lohesurfariga, kes oma kogemusest teab, et sassiläinud loheliine on palju kergem harutada, kui keegi neid õrnalt pingul hoiab.
„Tere tulemast Boracayle! Minu nimi on Bong,” tutvustab ta end viisakalt ja sirutab tervituseks käe välja. Napilt viie meetri kaugusel Bongi selja taga märkan lõbusat viieliikmelist seltskonda. Kõik ühte moodi šokolaadikarva ja naeravad kõhud kõveras iga kord, kui keegi seltskonnast midagi lausub. Üks poistest, poole seljani ulatuvate rastapatsidega, laulab kitarri saatel mõnusaid reggae-rütme.
Poiste selja taga paistab üsna räsitud ilmega bambuslippidest sein, millel suur värviline plakat: „Pinas Kiteboardingu keskus ja kohvik”. Pinas tähistab lühendit tagalogikeelsest sõnast Pilipinas, mis tähendab Filipiine, ja kiteboarding jällegi tähendab inglise keeles lohesurfi ehk otsetõlkes lohelaudamist.
„See on minu lohekool,” teatab Bong uhkel toonil, „ja need on minu poisid.” Ilmselt pidi see tähendama, et eemal istuvad noormehed lihtsalt töötavad tema lohekoolis, sest ilmselgelt ei ole Bongi ja teiste poiste vanusevahe piisav selleks, et nad tema pojad olla võiksid.
„12ruudune lohe peaks praeguste tingimustega väga hästi sobima,” lausub Bong, kui pilgu mu lohe poole heidab. „Aga kiirusta nüüd, kohe läheb pimedaks!”
„Ah jah,” lausun kogeledes, kui lõpuks keskendumisvõime tagasi olen saanud, „kohe lähen!” Selleks ajaks on kell juba viis õhtul ja surfiliiklus Bulabogi rannas üsna hõredaks jäänud.
Ma lausa lendan! Või noh, peaaegu… Kulgen mööda merd üha paremale ja vasakule ning üritan veidi hüppamist meelde tuletada. Neli kuud sõidupausi on oma jälje jätnud. Tahaksin nii kangesti kiigata vastaskaldal alanud päikeseloojangut, kuid vaibuma hakanud tuul ja pikast sõidupausist rooste läinud oskused mulle seda rõõmu ei võimalda. „Aga pole probleemi – neli nädalat harjutamist ootab ees,” lisan mõttes. „Oo, neli nädalat, kui hästi see kõlab…”
Peale põgusat surfamist pesema minnes avastan tõsiasja, et duši lahti keeramiseks on üks ja ainult üks nupp. Seinal on küll elektriboiler, kuid ei ole nuppu, millest saaks veetemperatuuri reguleerida. Kohanen kiiresti faktiga, et ei ole sooja ja külma vett koos kõigi meelepäraste variatsioonidega, vaid on leige vesi – õnneks vähemalt soojemapoolne leige. „Sellises soojuses, kus isegi surfamas saab ilma kalipsota käia, on pesuvee temperatuur küll väikseim mure,” lohutan nii iseend kui Kadrit, kui pesemise lõpetanud olen. „Vähemalt ei pea selle kopsikuga siin manuaalset dušši võtma,” jagab Kadri minu optimismi.
Kui Eestis tuleb lohetama minnes eelkõige jälgida tuule suunda ja tugevust ning prognoosi järgi valida sobiv rand, siis Boracayl on tuule suunaga lood lihtsad. Novembrist märtsini puhuvad tuuled kirde-ida suunast otse surfiranda (seda perioodi nimetatakse amihan’iks ehk kuivaks aastaajaks). Aprillis ja mais on enamasti üldse tuulevaikus. Juunist oktoobrini on vihmasem periood, mil lääne-lõunakaartest puhuvad tuuled hoopis saare vastaskaldal asuvale White Beachile, ja seda nimetatakse habagat’i aastaajaks. See on ühtlasi ka enamasti just pealinn Manilat ja seda ümbritsevaid alasid räsivate tugevate tormide ja taifuunide aeg. Boracay, mis taifuunikoridorist mõnevõrra lõunasse jääb, saab enamasti kaela vaid tugevad tuuled ja lõputud vihmasajud. Olgugi et katastroofe pole, on vahel ka siin vaja peale tormi nii mõnigi hoone või rajatis uuesti kokku lappida.
Hoopis keerulisem ja minule täiesti tundmatu nähtus on tõusud ja mõõnad, mis olenevad kuu ja päikese gravitatsiooni koosmõjust, protsessi mõjutab ka maakera pöörlemine. Veetase muutub päeva jooksul pidevalt – ekstreemsematel päevadel on 24 tunni jooksul kõrguste vaheks kuni kaks meetrit.
Juba esimesel õhtul, kui söömast koju naaseme, kulgevad viimased viiskümmend meetrit koduukseni päris vaevaliselt. Vahepeal on vesi nii kõrgele tõusnud, et liivaranda pole peaaegu üldse näha ja lained loksuvad päris meie majakese lähedal. Mööda lagunenud rannaserva kodu poole liikudes pritsivad kaldani ulatuvad lained meid täitsa märjaks. „Ei tea, kas ujuvad voodid on ka hinna sees või need oleks pidanud eraldi tellima?” pärin Kadrilt, kui ta ust lukust lahti keerab. „Ehk paneme igaks juhuks päästevestid selga enne magama heitmist,” soovitab Kadri vastu.
Bangalo õhukeste seinte tõttu kostab kõrvupaitav tuulevihin ja kaldale loksuvate lainete kohin sama kõlavalt, kui telgiksime otse mererannas. Paksu suletekiga harjununa on soojast kliimast hoolimata väga võõras kõigest õhukese lina all magada. Külm küll ei ole, aga kuidagi alasti tunne on. Esimestel öödel siplen mõnda aega küljelt küljele, kuni rahustav merekohin mu uinutab. Hiljem saabub uni juba hetkel, mil pea patja puudutab.
Just nagu eelmisel õhtul uinudes, nii paitab ka hommikul ärgates esimese asjana mu kõrvu meie bangalot räsiv tugev tuul. Vaatan kella: kohe saab seitse. Päike on ilmselt juba kõrgel, sest õues on säravalt valge. Kui end voodis poolistukile ajan, et kardina vahelt välja piiluda, kuulen unist häält küsimas: „Kas keegi juba surfab ka?”
Vaatan välja ega suuda oma silmi uskuda. Meri, mis veel eile õhtul vägisi meie bangalo uksest sisse tahtis pressida, on taandunud kaugele. Esimesed varajased ärkajad juba sätivad kalda peal lohesid valmis. Neljaliikmeline pommirühma ekipaaž (nii kutsutakse hellitavalt kiivritega loheõpilasi, eriti kui tegu on kohmakamatega, kellel õppimise käigus lohe korduvalt suure pauguga vastu vett kipub kukkuma) on juba keset lahte.
Veetase on ka kaldast kaugel eemal napilt põlvini. Ühel hommikul näen koguni, kuidas Bulabogi lahes laiub hoopis roheline vetikaväli, enam-vähem kuni 300 meetrit eemal paistva rifini. Vaid üksikud madalad veelaigud meenutavad fakti, et tegu peaks olema surfiranna, mitte karjamaaga.
Madala veetaseme korral täitub laht kohalike elanikega, enamikul ämbrid näppude vahel. Kes korjab merisiilikuid, kes kuivale jäänud mereelukaid – kalu, kaheksajalgu, krevette –, tegevust jagub paljudele. Kas see saak jõuab päeva jooksul ka turule või kulub kõik oma tarbeks, jääb mulle saladuseks.
Bulabogi rand on umbes kilomeetripikkune ja nii palju, kui silm seletab, on siin iga mõnekümne meetri tagant mõni surfiklubi või majutusasutus. Justkui looduse kingitus lohesurfaritele, asub kaldast umbes 500 meetri kaugusel riff (merepõhja looduslikult kogunenud kiviriba), mis püüab kinni ookeanivetest saabuva suure lainetuse,