Minu Itaalia. Kristiina Praakli

niisuguse käigu üle väga rõõmus. Võõrasse kultuuri astumine on suurem piiride ja tabude ületamine, kui me seda tegelikult ette kujutada oskame. Kultuurišokk on alati kahepoolne: ühelt poolt selle õnnetu välismaalase jaoks, kes oma kultuurist ning harjumispärasest suhtlus- ja perekonnast välja rebituna on nagunii haavatavamas positsioonis. Kuid samasuguse šoki elab üle ka perekond ise, kui tema pühapäevastesse lõunalaudadesse ilmub äkitselt heledanahaline sinisilm, kes pärit… vist Soomest? Algavad vastastikused kompamised, püüdlikud naeratused, üksteise naljade peale naermine nalja sisu mõistmata, üksteise toidu kiitmine, mõistmata toiduvalmistamise protsessi ning tundmata toidulauale pandu päritolu ja nime.

      Mida see välismaalane sööb? Mida ta joob? Kes ta on ja miks ta on? Kust on ta tulnud ja kuhu ta läheb?

      Loomulikult ei tea ma ju, mida nad tegelikult mõtlevad. Tõenäoliselt ollakse kindlad, et küllap see suhe varem või hiljem lõpeb, sest ma ei näita kuidagi välja valmisolekut Itaaliasse jääda, vaid räägin pidevalt küll Saksamaale, küll Soome minemisest. Kuid itaallased on väga viisakad ja ei mõtle asju ette, ammugi ei muretse nad selle pärast, mis võiks juhtuda aasta või paari pärast. Oluline on hetk siin ja praegu ning vaatamata sellele, mis sellest suhtest saab, võõrustab perekond mind parimal võimalikul moel ega lase mind Genova-õpinguteperioodil kordagi silmist.

      Andrea Genovas elav suguvõsa ei ole eriti suur ning suhete tuumikusse kuulub kümmekond inimest: Andrea, tema tädi Laura koos abikaasa Gustavoga, Laura õde Annamaria, tema mees Alfredo ning nende tütar, kaheksateistkümneaastane kaunis tütarlaps, minu peale alati armukade Margherita; Laura vend Michele ja tema abikaasa Lucia – nendel on laste asemel kaks koera; Laura vend Giuseppe – vallaline –, ning Laura, Annamaria, Michele ning Giuseppe ema, kaheksakümneaastane La Mamma Elizabetta. Perekonna keskpunkt on loomulikult Andrea ema, kuid kuna ta elab Sardiinia saarel ning käib mandril keskmiselt paar korda aastas, hoiab ta ennast sugu võsas toimuvaga kursis telefoni teel.

      Genova suguvõsa tugipunkt on aga Laura – seda mitte halvas või iroonilises mõttes, vaid vastupidi: Laura on imearmas ning südamlik itaallanna, äärmiselt tore inimene. Laura abikaasa Gustavo on ärimees, mitme vaibakaupluse omanik ning Pärsia vaipade maaletooja. Nad elavad Genova kalleima linnaosa kalleimas elurajoonis, suursuguses villas Liguuria mägedes, kust avaneb mis tahes ilma korral hingemattev vaade kaunile Vahemerele.