[Suurbritannia Kommunistliku Partei arhiivid, CP/CENT/INT/42/08]
Põhjus, miks nad mõlemad ebaõnnestusid, on lihtne: nende fundamentaalne arusaam inimloomusest oli täiesti vale. Inimeste käitumist ei määra välised tingimused. Inimmõistus ei ole tabula rasa, kuhu Bernard Shaw saaks vabalt kirjutada oma „religioosseid dogmasid”. Homunkulust ei ole võimalik valmis teha – vähemalt mitte elusast inimolendist. Eraomand ei ole „ebaõiglase” ühiskonna õel väljamõeldis, vaid inimloomuse üks põhiinstinkt. Lisaks on sellel väga vähe seost materiaalse ahnusega. See on palju rohkem seotud ettevõtlikkusega (lõppude lõpuks ei saa ju kõik väljendada ennast sotsialismimanifestide kirjutamise kaudu) ja oma iseseisvuse tagamisega (minu kodu on minu kindlus). Nende instinktide purustamise katse oli julm, aga lootusetu ettevõtmine.
Pärast seda, kui kõik sotsialistide eksperimendid on läbi kukkunud, esitavad sotsialistid tuhandeid põhjusi, miks konkreetne mudel osutus nende muidu nii suurepärase doktriini moonutuseks. Ei ole võimalik teha abstraktset kavandit, mis oleks iseenesest täiuslik, võtmata arvesse selle elluviimiseks kättesaadavaid materjale. Utoopiliste ideede moonutamine praktikas on sama vältimatu kui entroopia, kusjuures ainsa kõrvalekaldena Newtoni kolmandast seadusest on inimmaterjali vastumõju alati tugevam kui idee mõju.
Puuduvad objektiivsed tõendid, et ideed on moonutatud, välja arvatud ilmne fakt, et sotsialistide kõikide eksperimentide tulemused on osutunud algsetele ootustele risti vastupidisteks. See tähendab, et nad ehitasid üles vabaduseriiki, aga lõpetasid suures koonduslaagris. Nad kavatsesid luua klassideta ühiskonna, kuid lõid valitseva klassi koos enneolematute privileegidega. Riik pidi hääbuma, kuid tegelikult muutus uskumatult tugevaks ja tsentraliseerituks. Ennustati kiiret tehnilist progressi, ülikõrget tootlikkust, üldist õitsengut ja kõikide sotsiaalsete „mädapaisete” paranemist. Selle asemel muutus Nõukogude Liit haletsusväärseks mahajäänud riigiks, kus poeletid olid tühjad ja must turg õitses ning kus lokkas kuritegevus, korruptsioon ja alkoholism. Lõpuks oleks pidanud võidutsema rahu ja rahvusvaheline sõprus, kuid selle asemel oli erinevatest rahvustest pungil hiiglaslik vangla, genotsiidi lävel rahvuslikud pinged, äärmuslik militariseerimine ja pidev maailmasõja puhkemise oht. „Sellel kõigel pole sotsialismiga midagi ühist!” ütlevad sotsialistid.
Lääne-Euroopa mudelil – heaoluriigil – puuduvad küll koonduslaagrid, kuid ka selle tulemused on olnud esialgsetele ootustele risti vastupidised. Lääs on ennast selle kõrgelennulise unistuse täitmisel laostanud; praegune võlakriis on alles esimene märk lähenevast katastroofist. Süüdistada selles kapitalismi on puhas demagoogia. Mitu aastakümmet on lääneriigid kulu-tanud suurema osa oma eelarvest heaoluriigile ning need kulutused on kontrollimatult kasvanud, mis tähendab, et nad elasid lihtsalt üle oma võimete. Pole ime, et nüüd on neil suur puudujääk ja võlad, mida ei suudeta kunagi tagasi maksta. Ja ometi ei ole vaesus, kuritegevus, kirjaoskamatus ja meditsiiniabi puudumine vähenenud: mõnes riigis on see vastavalt heaolu kasvule hoopis suurenenud. Mis veelgi hullem – igas suurlinnas kasvab hoolekandest sõltuv alamklass ning paljud pered elavad juba kolmandatneljandat põlve riigilt saadavatest toetustest. On põhjust arvata, et sellist ohtlikku suunda toetavad tahtlikult need, kes vajavad võimul püsimiseks sellist valijaskonda. Paljud abielupaarid lükkavad laste saamise edasi, kuni neil on võimalik lapsed korralikult üles kasvatada, ning „heaoluriigid” maksustavad neid halastamatult, et maksta üksikemadele. Palju on haigeid ja eakaid, kes ei saa oma haigusi ravida, ja „heaoluriik” võtab neilt veel viimase, et ravida narkomaane. Oleks äärmiselt silmakirjalik kirjeldada seda süsteemi kui inimlikku alternatiivi julmale kapitalistlikule maailmale.
Mõlema mudeli läbikukkumine sai täielikult selgeks 1980. aastateks. Sotsialism sattus lõplikusse globaalsesse kriisi, mis oleks võinud ja pidanud selle igaveseks hävitama. Sotsialistide ideoloogia tõeline tuum – era- omandi kaotamine – sai põhjalikult diskrediteeritud. Kui nad loobuksid sel-lest, nagu nad loobusid eugeenikast, siis mis jääks järele? Mingi ebamäärane etatism, mingi ähmane modernism (mis muutuks ilma sotsialismi suunas tehtavate sotsiaalsete edusammude ideeta suuresti mõttetuks). Ideoloogia jaoks on sellest kindlasti vähe.
Kui seda liikumist oleks endiselt juhtinud idealistlikud unistajad ja ustavad fanaatikud, kes sellega kunagi algust tegid, siis oleksid edasised sündmused olnud hoopis teistsugused. Nad oleksid võinud vaatamata kõigile raskustele oma ebareligioonile kindlaks jääda, muutudes seejärel üha ebaolulisemaks ja lõpuks järk-järgult väikseks kahjutuks sektiks. Või (kui neil oleks olnud veel mingitki intellektuaalset ausust) oleksid nad võinud tunnistada, et nende suurejoonelised sotsiaalsed eksperimendid ebaõnnestusid, ja mõista hukka kõik maise võimu saavutamise püüdlused, nagu katoliku kirik oli seda sajandeid varem teinud. Kahjuks olid selleks ajaks ausad sotsialismi uskujad ammu lahkunud. Idas ja Läänes tegutses nüüd ainult enda huvide eest seisev nomenklatuur, kelle jaoks ideoloogia oli üksnes võimu säilitamise vahend. Nad ei olnud enam ammu huvitatud sellest, kas nende ideoloogia oli õige või vale; neid huvitas ainult see, kuidas seda käigus hoida ja kuidas oma „riknenud toodet” müüa. Lääneriikide vasakpoolsete põlvkond (Bill Clinton USAs, Tony Blair Ühendkuningriigis, Gerhard Schröder Saksamaal jt) rääkis üsna häbitult iseenda „müümisest” valijatele ja nad pidasid seda isegi kiiduväärseks „nüüdisaegseks” lähenemiseks. Nende seas muutus populaarseks võtta oma esindajatena tööle professionaalsed suhtekorraldajad.
Nii kasutas sotsialistide uus põlvkond poliitiliseks pinnalpüsimiseks drastilisi ja küünilisi võtteid. Nad loobusid eraomandi kaotamise nõudest (mis oli olnud iga vasakpartei poliitilise programmi olulisim osa kuni 1990ndateni). Neil oli isegi häbematust tähistada seda sammu kui vasakpoolsete moodsate ja progressiivsete jõudude võitu. Lisaks sellele ei maininud nad enam sõna „sotsialism”, kuna selle keelasid ära nende suhtekorraldajad, et valijaid mitte peletada. Selle kõige põhjal tundub, nagu nad oleksid oma ideoloogiast täielikult loobunud. Ometi ei suutnud nad ilma ideoloogiata toimida.
Just selles lootusetus olukorras hakkasid vasakpoolsed uuesti läbi vaatama oma doktriini revisionistlikke variante, mis lükati kunagi kõrvale kui ketserlikud, kuid mida nüüd oli vaja oma võimupositsiooni säilitamise õigustamiseks. Geopoliitilises mõttes võtsid nad uuesti kasutusele „maailma valitsuse” utoopia, mis asendab kunagise Nõukogude valitsemismudeli kui sotsialismi kehtestamise vahendi. Selle idee võtsid 1970ndatel esmakordselt kasutusele Itaalia kommunistid ja seejärel, nagu Nõukogude arhiivid paljastavad, taaselustati see kümme aastat hiljem keset suurt kriisi.
Euroopas võtsid aga vasakpoolsed järsku omaks ühendatud Euroopa superriigi loomise idee. Aastakümneid olid nad rünnanud ühisturgu kui kapitalistide vandenõu ja nüüd tegid nad täieliku kannapöörde, mille ees-märk oli kaaperdada nn Euroopa projekt ja muuta Euroopa üheks sotsialistlikuks riigiks. See on ka peamine põhjus, miks integratsioon on Euroopas viimase 20 aasta jooksul nii kiiresti arenenud: suurem osa selle tavapärastest vastastest vahetas pooli. Samal ajal hakkas Euroopa Liit ilmutama juba tuttavaid jooni: õnnelik pere, kuhu kuulusid erinevad rahvused, keda hoiavad koos halastamatu sundus, demokraatia defitsiit, endeemiline korruptsioon, bürokraatlik oskamatus ja eesotsas punt volinikke, keda rahvas ei ole valinud. Ühisturu algsest ideest ei ole jäänud suurt midagi järele – sellest on saanud tõeline NSVEL.
See kõik oli aga lihtsalt praktiline geopoliitika; see oli vajalik ka ideoloogia ajakohastamiseks, diskrediteeritud klassivõitluse asendamiseks mõne puhta ideega vanade sotsialistlike eksiõpetuste varasalvest. Ühe sellise eksiõpetuse võib leida Itaalia kommunisti Antonio Gramsci teostest, kus ta väidab, et mitte proletariaat, vaid intelligents on see revolutsiooniline klass, kes kukutab kapitalismi pärast seda, kui on imbunud ükshaaval kõikidesse selle institutsioonidesse. Gramsci arvates asendab selline teadlike marksistlike intellektuaalide institutsioonidesse minek klassikalise marksistliku klassivõitluse.
Sellega on seotud ka nn Frankfurdi koolkonna kriitiline teooria – ideo-loogia, mida me praegu nimetame poliitiliseks korrektsuseks. Nagu Gramsci, nii koondas ka Frankfurdi koolkond oma tule