Föderalismiküsimuses on paljud Euroopa ja Ameerika konservatiivid samal arvamusel. Ameerika konservatiivid on vastu riigi kui tähtsaima võimukandja ideele ning toetavad kohalike ja osariigivalitsuste ideed, nagu seda on ette näinud USA asutajad ja nagu see on väljendatud USA konstitutsioonis.
Euroopas on paljud konservatiivid sarnastel seisukohtadel, pooldades Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vahelistes suhetes subsidiaarsust.
Ameerika nüüdisaegne konservatism tekkis president Dwight Eisenhoweri valitsemisajal valitsenud õitsenguperioodil. Eisenhowerit kuigi konservatiivseks ei peetud. 1952. aasta valimised võitis ta suuresti tänu sellele, et teda peeti sõjakangelaseks ja valijad tahtsid pärast 16 aastat kestnud demokraatide valitsemist Franklin D. Roosevelti ja Harry Trumani all muutust. Kuigi 1950ndatel valitses USA sõjapoliitikas pärast Korea sõda rahu, olid välispoliitikas pingelised ajad.
Kui pool Euroopat langes Nõukogude domineerimise alla ja NSVL lõhkas 1940ndate lõpus oma esimese tuumarelva, algas külm sõda. Ameerika poliitikas keskenduti välismaisele kommunismiohule ja kommunistide võimalikule õõnestustööle kodumaal. California noore senaatorina ja hiljem asepresidendina tõusis Richard Nixon mõjukaks isikuks osaliselt tänu oma järjekindlale kommunismivastasele retoorikale. Kuid 1950ndatel esinesid peaaegu kõik tähtsamad poliitikategelased veendunud antikommunistidena.
Poliitikateoreetik ja kirjanik Russell Kirk avaldas 1953. aastal raamatu The Conservative Mind („Konservatiivne mõte”). Kirk oli oma kirjutistes esimene tuntud mõtleja, kes määratles Ameerika nüüdisaegse konservatismi. Tuginedes paljuski Edmund Burke’i ja Ameerika asutajate ideedele, arendas ta välja sidusa konservatiivse maailmavaate, mis rõhutas loomuõiguse tähtsust, tavasid, traditsioonilist kultuuri ning vabaduse ja omandiõiguste seotust. Jagades paljusid Kirki seisukohti, avaldas William F. Buckley, Jr. 1951. aastal oma raamatus God and Man at Yale hävitava kriitika akadeemilistes ringkondades levivate vasakpoolsete vaadete aadressil. 1955. aastal asutas Buckley kaks korda kuus ilmuva National Review, mis on tänini jäänud Ameerika konservatiivide üheks tähtsaimaks häälekandjaks. Buckley oli Ameerika konservatiivide intellektuaalne superstaar kuni oma surmani 2008. aastal. Tema suurimaks teeneks peetakse konservatismi edendamist ühisel eesmärgil koondumise õiguse toetamise teel. Ajastul, kui eelarvamuslikkuse väljendamine avalikkuses oli lubatud ja rassiline diskrimineerimine seaduslik, tegi Buckley kõik selleks, et tõrjuda kitsarinnalised fanaatikud ja antisemiidid sündivast konservatismist eemale. Tema katsed äärmuslasi isoleerida ei kandnud küll alati vilja, kuid aitasid konservatismil liikuda USA poliitilise mõtte peavoolu. Buckley kõige suurem panus nüüdisaegsesse konservatismi seisneb siiski intellektuaalide, kirjanike ja poliitikategelaste, keda ta aitas avastada ja tuntuks teha, leidmises.
Eisenhoweri mõõdukas ja pragmaatiline lähenemine valitsemisele häiris paremtiival paljusid, kes olid lootnud, et ta peatab Roosevelti ajal toimunud valitsuse mõjuvõimu suurenemise ning asub südikamalt vastu Nõukogude mõju laienemisele.
Vabariiklaste 1960. aasta presidendikandidaadina valmistas Richard Nixon pettumuse paljudele konservatiividele, kelle jaoks ei erinenud ta palju demokraatide kandidaadist senaator John F. Kennedyst. Kennedy napp valimisvõit ajendas Buckley’t ja teisi konservatiive otsima Vabariiklikule Parteile uut suunda. Seni olid erakonnas domineerinud poliitilised mõõdukad, kes nagu Eisenhower aktsepteerisid valdavalt suure valitsuse status quo’d. 1964. aasta valimiste eel toetas Buckley Arizona senaator Barry Goldwaterit kui meest, kes pakub Vabariiklikule Parteile uut nägemust. Goldwater edestas teisi, tuntumaid ja mõõdukamaid rivaale ning sai vabariiklaste presidendikandidaadiks. Ta esindas tugevat, konservatiivset nägemust, mis erines oluliselt demokraadist presidendi Lyndon B. John-soni omast. Goldwater ei olnud nõus Franklin D. Roosevelti majanduse päästepoliitikaga (New Deal) ning nõudis populaarsete sotsiaalprogrammide tühistamist. Ta kritiseeris presidente Kennedyt ja Johnsoni sellepärast, et need polnud vastu astunud Nõukogude Liidule ja kommunismile. Goldwater jäi valimistel Lyndon Johnsonile suurelt alla, kuid tema osalus andis konservatiivide liikumisele uut hoogu ning käivitas Vabariikliku Partei ümberkujunemise, mis kestis veel kaks aastakümmet.
Lyndon Johnsoni presidendiks olemise ajal toimusid USAs valitsemises ja ühiskonnas suured muutused. Nagu paljudes Lääne-Euroopa riikides, nii ka USAs suurenes 1960ndatel valitsuse mõjuvõim, toimusid tohutud sotsiaalsed muutused ja radikalismi tõus. Ameerika sajanditepikkune heitlus rassilise võrdsuse nimel hoogustus märkimisväärselt 1960ndatel, kui võeti vastu olulised seadused, mis edendasid neegerameeriklaste võrdseid võimalusi, kodanikuõigusi ning poliitilist osalust. Valitsuse roll majanduses kasvas plahvatuslikult, kui Johnson rakendas massiivsed sotsiaalprogrammid, ja föderaalvalitsus laienes uutesse valdkondadesse. Samal ajal ajas Viet-nami sõda paljusid noori ameeriklasi protestibarrikaadidele. Konservatiivide jaoks olid 1960ndad katastroofiline aeg, mil Ameerika traditsioonilised arusaamad valitsemisest, ühiskonnast ja majandusest heideti lihtsalt kõrvale.
1966. aastal said konservatiivid uue liidri, kui California kuberneriks tõusis Ronald Reagan. Populaarse näitleja ja kõnemehena sai Reagan poliitikuna riigis tuntuks kõigepealt 1964. aastal Barry Goldwateri tulihingelise toetajana. Reagani oponendid ja ajakirjandus olid teda valesti hinnanud, pidades teda lihtsameelseks ja äärmuslikuks. Reagani valimine tõstis ta kohe kogu riigi tähelepanu alla. Riigi suurima osariigi kubernerina ajas Reagan oma konservatiivseid toetajaid sageli segadusse sellega, et toetas majandus- ja sotsiaalpoliitikat, millele nad vastu olid. Kuid Reagani osav suhtlusstiil ja asjaolu, et ta jäi alati kindlaks paarile aluspõhimõttele, tegid temast populaarse ja eduka liidri. 1968. aastal üritas Reagan saada vabariiklaste presidendikandidaadiks, kuid jäi alla endisele asepresidendile Richard Nixonile. Nixoni konkurendid olid demokraadist asepresident Hubert Humphrey ja Alabama ekskuberner George Wallace, kes oli neegerameeriklastele kodanikuõiguste andmise terav vastane.
1968. aasta oli Ameerika jaoks väga rahutu aeg, sest siis mõrvati kodanikuõiguste eest võitlejate liider Martin Luther King, Jr. ja demokraadist presidendikandidaat Robert Kennedy.
Suurlinnades toimunud Vietnami sõja vastased meeleavaldused ja rassirahutused panid paljusid ameeriklasi uskuma, et riik on sattunud ohtlikku allakäiguspiraali.
Nixon osales valimistel programmiga, mis rõhutas korda ja stabiilsust, ning sai üpris kena enamuse. Tema võiduga algas aastakümneid kestnud poliitilise ümberkohanemise protsess, mille käigus paljud Ameerika lõunaosariigid eemaldusid demokraatidest ja asusid vabariiklaste poolele.
Kuigi Nixoni 1968. aasta valimisvõit oli võit ka vabariiklastele, ei olnud see võit konservatiividele. Kuigi paljud tema seisukohad olid konservatiivsed, valitses ta kui tsentrist. Nixon vihastas konservatiivid välja sellega, et ta jätkas ja isegi laiendas New Deal’i ajast pärit valitsusprogramme. Nixon toetas ka keskkonnapoliitikat, millega föderaalvalitsuse haare veelgi laienes ja mis soodustas konservatismi kasvu Ameerika lääneosas. Erinevalt oma algusaastate poliitikast asendas Nixon oma kunagised tugevalt kommunismivastased seisukohad reaalpoliitikaga. Suhetes Nõukogude Liiduga ajas ta pingelõdvendus- ja relvastuskontrolli poliitikat. See, nagu ka tema katsed Hiinale läheneda, olid konservatiividele vastuvõetamatud.
Samal ajal jätkusid 1960ndatel alguse saanud sotsiaalsed rahutused. USA Ülemkohtu 1973. aastal palju kära tekitanud otsus abordi legaliseerimise kohta, uued valitsusprogrammid, mis nägid ametiasutustele ja koolidele ette rassikvoodid ning sundisid vanemaid lapsi saatma rassiliselt integreeritud koolidesse, vihastasid paljusid ameeriklasi. Naisõiguslaste ja ka oma esimesi samme teinud homoõiguslaste liikumist pidasid mõned rünnakuks Ameerika traditsiooniliste väärtuste ja peremudeli vastu. 1972. aastal võeti Kongressis vastu väga suurt vastuseisu tekitanud konstitutsioonimuudatus võrdsete õiguste kohta. Ameerika õiguskorras peab