on majanduslikult väga tugev, kuid samal ajal on problemaatiline rääkida Euroopa majandusest lahus Ameerika ja Aasia omast: praegune globaliseerumine viib majanduse aina enam riikide kontrolli alt välja. Maailmamajanduses võib riikide kõrval ja mõnel puhul ka nende asemel rääkida megakompaniide, nagu Coca-Cola, General Motorsi, Microsofti, Mitshubishi ja teiste impeeriumidest. Poliitiliselt on Euroopa roll Ameerika kõrval jäänud väga tagasihoidlikuks, vaatamata Euroopa Liidu pingutustele maailmapoliitikas tugevamalt kaasa rääkida. Selles on süüdi nii Euroopa militaartehnoloogiline mahajäämus Ameerikast kui ka suutmatus eri riikide välispoliitikat koordineerida. Nii on Euroopa senini olnud Ameerika ühendriikide satelliit suurtes maailmapoliitilistes mängudes ja eurooplaste, eriti prantslaste isepäisust on ameeriklased üsna rahulikult talunud, kuna sellest pole olnud neile ja nende hegemooniale tõsisemat ohtu. Olukord võib muutuda, kui Euroopal peaks tõesti õnnestuma muutuda küllalt võimsaks riikide liiduks, kellel oleks nii tahet kui ka vahendeid oma maailmapoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Selles mõttes ongi huvitav jälgida, kas ja kuivõrd võtavad ameeriklased ette samme võimaliku konflikti puhuks eurooplastega. Ida-Euroopa uutel demokraatiatel võib selles suurpoliitilises mängus olla teatav roll. Siin on Ameerika mõju ja autoriteet tugev ja siin võiksid ameeriklased luua endale mingi strateegilise platsdarmi, vältimaks Euroopa väljalibisemist Ameerika ühendriikide kontrolli alt. Võib ette tulla olukordi, kus Ida-Euroopa liidrid peavad valima, kas mängida Ameerika või Euroopa “mängu”. Usutavasti oleks parem, kui need liidrid ise saaksid selgelt aru, millega on tegemist, näeksid oma tegevuse ja otsuste võimalikke suurpoliitilisi tagajärgi.
