12
Lõhede kudemist ja suremist olen kord vaatamas käinud. See oli Kanadas, Vancouveri saarel, kus on väike kaitseala. Seal metsa all, põliste hiiglaslike elupuude all on väike oja, milles ja mille kaldal vedeles sadu kalakorjuseid. Osa kalu oli veel elus, oja kubises neist ja nad kudesid või valvasid oma marja ja maimukesi. Kaldal askeldas kajakaid, vareseid ja ronkasid… öösel pidid kohale tulema karud, pesukarud ja teised neljajalgsed – lõhede tulek oli pidu kõigile. Seda pidu vaadates tajud selgemini, kui tihedalt Suures Võrgus on kokku sõlmitud surm ja sünd. Kas lõhed tulevad metsaojadesse surema või kudema, ons see nende mass-suitsiid või pulmad või midagi muud? Narr inimlik küsimus – loodus ei tunne niisuguseid kategooriaid, loodus ei tunne ka küsimusi.
Ameerika aborigeenid nagu paljud teised arhailised rahvad olid kõige toimuva tsüklilisusest ja kõige seosest kõigega teadlikumad kui meie aja inimesed. Nende maailmapildi aluseks olidki kujutelmad olulistest seostest inimese ja metsa, inimese ja looma, inimese ja lõhekala, inimese ja tema kaitsevaimu, taeva ja maa, sünni ja surma, võtmise ja andmise vahel. Nendel seostel püsis maailma tasakaal ja inimene pidi neid teadma ja hoidma. Kes metsalt võttis, pidi metsale andma, kes suri, sündis kuskil uuesti. Iga inimene oli seotud mõne loomaga, mõne vaimuga, mõne sõna ja nimega, mõne lauluga. See maailmanägemus oli omamoodi mütoloogiline Suur Võrk, mis kõike kõigega ühendas. Tema sümbol oli preeriaindiaanlastel ring, Püha Ring, mis mõne rituaali puhul kividest maa peale ehitati.
Püha Ring või Suur Võrk erineb meie maailmapildist seeläbi, et ta ei ole niivõrd hierarhiline, tema tipus ei ole üht vägevat Taevaisa, kes kõike korraldab ja kamandab. Suur ja väike, ülemine ja alumine on kaksipidi seotud. Suur sõltub väikesest, ülemine alumisest, inimene metsast, mets inimesest. Muidugi on mõnel asjal või olevusel rohkem, teisel vähem väge, kuid seegi võib muutuda. Väike laululind võib olla vägevam kui inimene ja peatada kevade tuleku, kui inimene on teda kiviga visanud. Igatahes ei ole inimene tingimata mitte kõige vägevam olevus siin maa peal ja tal on tark seda meeles pidada.
Kristlusele on selline maailmanägemus võõras, kristlus on aborigeenide maausust hierarhilisem. Püramiidi tipus on kõige vägevam Jumal, tema all inglid, inglite all inimesed ja inimese all muu loodu. Üllatav oli aga mulle avastus, et kujutelm inimese ja Jumala vastastikusest sõltuvusest ei ole tundmatu judaismis. Oma eessõnas Martin Buberi hassiidi juttude kogule kirjutab kirjanik Chaim Potok, et Isaak Luria esitas oma kabalistlikus süsteemis kujutelma Jumala viltuläinud loomistööst, mis kahandas Jumala enda suurustja tegi sellest maailmast vildaka. Selle vildaka maailma parandamine (tik-kun)) ja lunastamine on juudi rahva ülesanne: selleks on vaja hoolega täita käsuseadust – mitzwa’sid, kiita, tänada ja ülistada Jumalat, kes nii saab enam Jumalaks.
Liikumine, millest rääkisin, püüdis ühendada muistset maailmanägemust ökoloogiaga ning leida väljendusi nii kunstis, looduskaitsetegevuses kui ühises tegevuses, mida vahel võib nimetada rituaalikski. Peeti lõhepidusid, meisterdati lõhekujusid, tantsiti lõhetantsu, loodi kontaktid indiaanlastega ja õpiti nendelt üht-teist, mis ka indiaanlastes virgutas huvi oma vana kultuuri vastu.
Oma väikses raamatus The Salmon ofthe Heart – Südame lõhekala – kirjutab Tom: “Meil on vaja lõhet, et ta meenutaks meile – me ei ole üksi.” Tema ja ta mõttekaaslaste unistustes saab lõhest Looderanniku inimestele otsekui hingeloom, loom, kes toob tagasi nende kaotatud hinge.
13
Käin korra Port Townsendis, väikeses linnas rannikul, mille omal ajal avastasid hipid ja nüüd on asustanud yuppie’d. Omal ajal oli ta kalurite, laevaehitajate ja saeveskite linn, millel on oma osa ka indiaanlaste ümberkasvatamisel metslastest kristlikeks kehvikuteks ja alkohoolikuteks. Nüüd on siit kadund nii põliselanikud kui tööstus, purjetajatele ja pühapäevakalameestele ehitatakse küll veel paate. Seda, mida nimetatakse kultuuriks, on linnas suhteliselt palju tänu omaaegsetele hipidele. Harva on mul olnud nii tähelepanelikku kuulajaskonda kui siin. Siin elab ka mu kirjastaja ja toimetaja Sam oma kunstnikust naisega ja asub tema COPPER CANYON PRESS, mis avaldab ilusas kujunduses kvaliteetkirjandust, peamiselt luulet.
Hipid on jäänd vanaks ja neid ei märka enam, nad on muutund sarnasemaks tavakodanikuga ja tavakodanik nendega. Põlishipide kolooniakesi olevat veel mõnel saarel, mis jäävad Ühendriikide ja Kanada vahele. Ühel neist, kus elasid Valmar ja Aino Tamm, olid eland peamiselt Briti eruohvitserid ja endised hipid oma koloriitsetes piparkoogistiili majakestes. Siin metsikus Läänes olid hipid omamoodi kultuuritoojad: nemad tõid kaasa kirjanduse, luuleõhtud, teatri, kunstkäsitöö ja koos sellega vabamat ja boheemlikumat vaimu. Muidugi ka uuemaid narkootikume.
Siin proovisin kunagi marihuaanat, aga kostitaja suureks pettumuseks – tegin küll kõik tema õpetuse järgi – ei tunnud midagi. Ka tema oli muidugi endine hipi. Nüüd sain ühelt tuttavalt proovida Psilocybe’i, mida seal maal nimetatakse ka magic mushroom. Sõin näputäie kuivatatud seeni. Esialgu ei tunnud midagi, magama minnes aga kippus kangesti naer peale ja unenäod olid iseäralikud. Psilotsübe huvitas mind sellepärast, et üks teine tuttav rääkis tema mõjust väga intrigeerivalt. Ilmselt olen aga inimene, kellele narkootikumid midagi olulist ei anna. Uima, ekstaasi ja nägemusi ma ei taha, tahan selgust, vaimukirkust. Maagiline seen pidi aitama selleni jõuda, kui uskuda kuuldut. Mis aga siis, kui selline selgus, milleni muidu jõuad psilotsübe abiga, on sinu loomulik olek? Siis ei ole seenel tõesti muud teha kui sind – võibolla äratundmise rõõmust – naerma ajada.
Proovida on veel, Lophophora, peyote, mis on oluline põlisameeriklaste narkootikum. Pisike ilmetu kaktus, milles on aga mõnede meelest tohutu, lausa jumalik vägi, keda ka kummardatakse nagu jumalat. Veel üks näide mittehierarhilisest maailmanägemisest, kus väike võib olla suurest palju vägevam ja tähtsam.
Port Townsendis pidin lugema natuke luuletusi ja siis käisime restoranis. Seal rääkis üks erakooli pidaja mulle midagi liigutavat. Ta oli oma lastega olnud loodusmatkal läbi metsade. Vihma valanud; nad olnud varjus kuskil kaljunuki all ja lugenud minu luuletust The same sea in us all. Nii tajun, et Läänerannikul, Briti Columbias ja Washingtonis olen oma inimene. Kus on kirjaniku kodu? – Seal, kus teda loetakse ja mõistetakse.
14
Luuletusel Seesama meri meis kõigis, mis on saand minu visiitkaardiks mitmel maal ja mitmes keeles, on naturalistlik sünnilugu. Tema algus on peaaegu laen mereuurija Hans Hassi raamatust Me tuleme merest, kus ta seletab, et kõigi elusolendite veri on pärit muistse ookeani veest, on keemiliselt koostiselt praegugi sellele lähedane. Primitiivsete mereolevuste “vereringe” oli lahtine. Ehituselt olid nad nagu lahtised torud: ühest otsast tõmmati veevooluga sisse toitu, teisest heideti eemale ülejäägid ja laguproduktid. Evolutsioonis toru sulgus, muutus kinniseks, sellel ei olnd enam otseühendust väliskeskkonnaga. Mere vahele meist väljas ja meie sees tekkis puhvermehhanism, mis aitas hoida sisevedeliku keemilist koostist püsivana. Nii võis mereolevus elada ka madalama või kõrgema soolsusega vees, kolida magevette ja hiljem maismaale. Kuid midagi algse ookeani veest kanname ikka endas, meie erütrotsüüdid ja muud verelibled ujuvad vedelikus, mis on keemiliselt koostiselt sarnane muistse mereveega. See on üks lisapõhjus, miks vahel räägin kõigist Maa elusolenditest meie-vormis – meie, inimesed, loomad, linnud, putukad…
Minu luuletust sobib suurepäraselt illustreerima lugu, mille mulle kunagi rääkis üks norralane. Viimase sõja ajal olevat ühel väiksel laeval Põhjameres üks mees saand raskelt haavata ja kaotand palju verd. Ülekandeks ei olnd laeval verd ega füsioloogilist lahust kusagilt võtta, arst viis siis haavatu soontesse lihtsalt Põhjamere vett. Mees jäi ellu.
Seesama
meri
meis
kõigis
punane
pime
soe
Kõigi
kaarte