Prokurör oli peaaegu kohe taganema löönud. Ühest ähmasest filmiklipist vahi alla võtmiseks tõenäoliselt ei piisa, vähemalt mitte juhul, kui asjasse on segatud Johan Sandels.
Pollaritel oli kodutöö nähtavasti tegemata, nad olid endiselt arvanud, et ta on väike tegija, kellel saab öise sissemurdmise, mõne tunni ootamise ja mõningase praadimisega sita lippama ehmatada.
Mõni aasta tagasi oleks see võinud väga hästi toimida, tõenäoliselt olekski toiminud. Kuid ta on nüüd hoopis teine inimene ja mängib pollarite mõistusele kättesaamatuks jäävas, tunduvalt kõrgemas liigas.
Isegi siis, kui ta oleks otsustanud esimest reeglit rikkuda ja rääkida, mis tegelikult juhtus, poleks nende pisikesed pollariajud iialgi suutnud tõega leppida.
Ma leidsin rongist mobiiltelefoni, see oli kena läikiv hõbedane asjake, puutetundliku ekraaniga, ja selle kaudu kutsuti mind Mängu. See oli alternate reality game, mis alterneeris minu riäliti kogu edaspidiseks eluks. Aga ma murdsin ennast sellest välja, või vähemalt üritasin seda teha…
Keegi on tema peale koputanud, see on selge. Saatnud filmiklipi, andnud kapole tema nime.
Klipp on liialt küündimatu, et saada uueks Zapruderi filmiks, kus mõni turist on kavatsetust rohkem juhuslikult rohkem pildile püüdnud. Kaameramees oli fookuse temale suunanud, teadnud täpselt tema asukohta. See peaks tähendama, et film on pärit Mängust. Kuid vaevalt on see Mängule kasuks, kui ta trellide taha pistetakse, vastupidi – neil oli teda tarvis vabaduses, muidu pole mingit võimalust, et ta saaks Mängu poolt peale surutud ülesannet täita.
Ta oli kaalunud ka võimalust lasta end sihilikult kinni panna. Saata korda mõni tühine tegu, mille eest saab mõned kuud kinnimaja, ja ta oleks sõna otseses mõttes mängust väljas. Aga täpselt samamoodi nagu tema paljude teiste briljantsete ideedega, otsustas ta selle esialgu ootele jätta. Vangla polnud lihtsalt tema koht.
Been there, done that…
Kuradi õnn, et too Sandelsi-tüüp välja ilmus.
Ta oli helistanud nelja kõige suuremasse advokaadibüroosse, küsinud kõige tuntumaid advokaate ja igal pool takerdunud mõne pahura alluva otsa, kes lubas mitte väga veenvalt, et talle helistatakse tagasi. Ta oli juba arvestanud mõne B-liiga juunioradvokaadiga ja vähemalt paari öö puupingil veetmisega.
Kuid järsku ilmus Sandels välja nagu üllatus mänguasja seest…
Võib-olla oli advokaat perekonnaidüllist maal tüdinud ja armukesega kohtumiseks linna sõitnud?
Puhtalt õnnemäng, ühesõnaga. Või siis ka mitte…
Oli kuidas oli, tema ise oli korralikult läbi klopitud, tal keelati elukohast lahkuda ja lisaks sellele oli pollar ka tema passi ära võtnud.
Aga ta on vähemalt vaba.
Ta hingas veel paar korda sügavalt sisse ja võttis siis kursi mõni kvartal eemal asuva tubakakioski suunas.
Nad olid ta liiga kergesti vabaks lasknud.
Kinnipidamise piiriks oli 72 tundi ja kui asi puudutas terroritegusid, järgis kohus põhimõtteliselt alati kapo joont ja tegi otsuse vahi alla võtmise kohta. Ometigi oli Henkelt vabadus võetud napilt kolmeteistkümneks tunniks. Vaevalt võis põhjuseks olla see, et ta hankis endale kuulsa advokaadi.
„Kui kaua on Stigsson firmas töötanud?” küsis ta Runebergilt, kui nad juba politseimaja sööklas istusid.
„Miks sa seda küsid?”
„Ma arvasin, et enamiku näod kapos on mulle tuttavad, aga tema oli võõras…”
Runeberg niheles veidike, kuid sellest piisas, et Rebecca seda märkaks.
„Okei, ei, ta ei ole uus, tegelikult oli ta kunagi koguni minu juhendaja. Aga ta on aastaid välismaal töötanud. ÜRO, OSCE või midagi sinnakanti, me võtame praegu kõik ressursid kasutusele, mis võimalik. Muuseas, kas sa oled juba kirja saanud?”
„Mis kirja?”
„Kõik, kes on palgata puhkusel, palutakse pulmade ajaks teenistusse tagasi. Meil on vaja iga viimast kui väljakoolitatud ihukaitsjat. Kõiki valijate eest kaitset vajavaid Rootsi-demokraate arvestades on olukord tööjõuga nagunii pingeline. Pakuks see sulle huvi? Jutt on ainult paarist nädalast…”
Rebecca raputas pead.
„Mitte praegu, Ludde, me lükkame parajasti Sentryt käima. Uued inimesed ja firma üles ostmine kokku on kõik paras segadus. Ma tegelen üheaegselt enamate asjadega kui ma mõeldagi tahaksin…”
Ta märkas järksku, et Runebergil oli õnnestunud jututeema mujale suunata.
„Okei, see on umbes nagu meilgi,” täiendas mees. „Uus peadirektor ja kõik muu. Aga luba mulle, et sa vähemalt mõtled selle peale. Muide, tahad sa veel kohvi? Nad panevad varsti kinni.”
Rebecca raputas pead ja tõusis püsti.
„Ma pean koju minema, Mickel on õhtusöök valmis ja ma olen juba hiljaks jäänud.”
„Okei,” mees lükkas tooli eemale.
„Kuidas sul kodusel rindel on läinud, ee… Ühesõnaga, pärast…”
„Tobbe Lundhi lugu? Pole viga, me saime sellest üle. Micke on andestaja tüüp.”
„Siis on hästi.” Runeberg vaatas sekundiks kõrvale. „Kuule, ma pean sinuga kaasa tulema ja sind majast välja laskma. Uued ülemused, uued kombed, tead küll.”
HP astus tubakakioskist välja, rebis Marlboro pakil kile ümbert ära ja õngitses ühe sigareti välja.
Käed värisesid ikka veel, aga arvatavasti on selle peamiseks põhjuseks nikotiiniabstinents. Vähemalt ta eelistas seda seletust…
Paar sügavat mahvi otse kõnniteel, et kõige karmimat himu vaigistada, seejärel võttis ta kursi metroo poole. Aeg koju minna ja kahjud kokku lugeda. Pollarid on ta korteri kahtlemata pea peale pööranud. Õnn, et tal pole seal midagi väärtuslikku.
Ta avas metroojaama ukse, pidamata piletikassat pilgu väärilisekski, hüppas ta harjunult tõkkepuudest üle ja läks eskalaatori poole.
Teel alla möödus temast pikk, umbes temaealine, plaatinablond naine, automaatselt jälgis ta mõni sekund pilguga naise puusade liikumist ja vajus seejärel taas oma mõtetesse.
Ta peab püüdma kokku panna pildi, mis kurat õieti juhtus, ja kes tema peale on kitse pannud. Ja ennekõike: miks?
Aga kõigepealt tuleb tal mõni tund magada.
Ta jõudis eskalaatoriga alla ja lonkis aeglaselt mööda perrooni vaba pingi poole.
Blond istus veidi eemale. Muusika naise hiigelsuurtes kõrvaklappides pidi olema kuradi köitev, sest naine vahtis klaasistunud pilgul otse enda ette ega pannud teda vist isegi tähele.
Sitta kah, tibid on praegu tema kõige väiksem probleem, ja pealegi tundus naine musta küünelaki, tuka ja sünge riietusstiili järgi otsustades väheke emo-stiili poole kalduvat. Mitte just päris tema rida…
Vastu sääri puhuv nõrk tuuleiil sundis teda pead tunnelisuu poole pöörama. Ta ajas end vaevaliselt püsti, kui rong mürinal perrooni ette sõitis.
„Igal juhul oli tore sind näha, Normén,” ütles Runeberg, kui nad külastajatele mõeldud valvelauale lähenesid.
„Ehkki asjaolud oleksid muidugi võinud toredamad olla…”
Ta tõstis oma kaardi ukse kõrval oleva väikese musta kaardilugeja ette. Jäi mulje, et kaardilugeja on uus, selle taga seinal paistsid seina peal vana lugeja tunduvalt suuremad, heledad kontuurid.
Runeberg tõmbas lingist, kuid uks ei avanenud. Ta pomises midagi ja kordas protseduuri; tulutult.
„Neetud turvasüsteem,” torises ta. „Kaks aastat läbirääkimisi, mitmed miljonid raha ja siis ei tööta see pask