Kui nad autoga ümber nurga keerasid, võttis Kate hoo maha. Tänaval seisid risti-rästi kuus politseiautot ja nende vilkuvad tuled heitsid sekundiliste vahedega sündmuspaigale sinakat valgust. Prožektorid olid paigutatud metallist statiividele. Vihm oli viimase tunni jooksul õnneks järele jäänud ja nüüd oli prožektorite eredates valgusvihkudes näha veel niiskuse auru.
Enne jaoskonnast väljumist oli Kate vahetanud kontsakingad kummikute vastu ja haaranud kaasa mantli. „Parem olla praktiline kui stiilne,” oli ta kingi kappi visates ja kummikuid jalga lükates naernud. Ray mõtles haruharva praktilisusele või stiilsusele, kuid nüüd soovis ta, et oleks vähemalt mantli kaasa võtnud.
Nad parkisid auto sadakond meetrit eemale suurest valgest telgist, mis oli püstitatud selleks, et kaitsta vihma eest iga vähimatki asitõendit, mis võis olla maha jäänud. Telgi üks külg oli avatud ning Kate ja Ray nägid telgis kriminalistikaeksperti, kes oli käpuli maas ja tupsutas midagi teistele märkamatut. Veidi kaugemal tänaval uuris üks teine kileülikonnas kuju tee ääres kasvavat hiiglaslikku puud.
Kui Kate ja Ray lähemale ruttasid, peatas neid noor konstaabel, helkurjope lukk nii kõrgele kinni tõmmatud, et Rayl oli raske krae ja vormimütsi vahelt konstaabli nägu leida.
„Õhtust, sir. Kas teil on vaja sündmuskohta näha? Ma pean teie nime kirja panema.”
„Ei, tänan,” ütles Ray. „Oskate öelda, kus teie seersant on?”
„Ta on ohvri ema juures kodus,” vastas konstaabel. Ta viipas käega tänavat ääristavate väikeste rõdudega majade poole ja kohendas siis oma kraed. „Number neli,” kostis krae varjust.
„On see alles närune töö,” ütles Ray, kui nad Kate’iga eemale kõndisid. „Mäletan, kuidas mul tuli algaja politseinikuna olla kord kaksteist tundi sündmuskohal valves. Vihma kallas ja siis sain veel juhtivinspektorilt noomida, et ma talle ei naeratanud, kui ta järgmisel hommikul kell kaheksa saabus.”
Kate naeris: „Kas sa sellepärast spetsialiseerusidki?”
„Mitte päris,” vastas Ray, „aga mõjutas kindlasti. Ei, ma spetsialiseerusin peamiselt seetõttu, et ei kannatanud enam välja, et kõik tähtsad tööd tuli anda üle spetsialistidele ja mina ei näinud lõpuks mitte midagi. Aga kuidas sinuga oli?”
„Enam-vähem sama.”
Nad jõudsid majade juurde, millele konstaabel oli osutanud. Nad otsisid number nelja ja samal ajal rääkis Kate edasi.
„Mulle meeldib tõsisemate asjadega tegeleda. Aga peamine põhjus on see, et ma tüdinen kiiresti. Mulle meeldivad keerulised uurimised, mis panevad pea suurest ajude ragistamisest valutama. Ma eelistan lihtsatele ristsõnadele kodeeritud ristsõnu. Saad aru?”
„Väga hästi,” vastas Ray. „Kuigi mina olen kodeeritud ristsõnade puhul alati täiesti kasutu.”
„Seal on oma nipid,” ütles Kate. „Kunagi õpetan sulle. Oleme kohal, number neli.”
Korralikult värvitud välisuks oli pisut praokil. Ray lükkas ukse lahti ja hõikas: „Siin kriminaaluurijad. Kas võime sisse tulla?”
„Oleme elutoas,” kostis vastus.
Nad pühkisid jalad puhtaks ja astusid kitsasse koridori, trügisid mööda ülekuhjatud nagist, mille all oli paar punaseid lastekummikuid, kenasti suurte kummikute kõrvale pandud.
Lapse ema istus väiksel diivanil, pilk naelutatud sinisele reguleeritavate õlarihmadega koolikotile, mida ta süles hoidis.
„Mina olen kriminaalinspektor Ray Stevens. Avaldan teile pojaga juhtunu pärast kaastunnet.”
Naine vaatas Rayle otsa ja keeras koti õlarihma nii kõvasti ümber käe, et sellest jäid tema nahale punased randid.
„Jacob,” ütles ta ilma pisarateta. „Tema nimi on Jacob.”
Vormiriides seersant üritas end mahutada diivani kõrvale asetatud köögitaburetile ja püüdis hoida põlvedel paberihunnikut. Ray oli meest varem jaoskonnas näinud, kuid ei teadnud teda nimepidi. Ta heitis pilgu seersandi nimesildile.
„Brian, palun, kas te juhataksite Kate’i kööki ja annaksite talle teada, mida olete siiani välja selgitanud. Kui sobib, sooviksin tunnistajale mõned küsimused esitada. Mul ei lähe kaua. Võib-olla teeksite samal ajal ka tassikese teed?”
Briani näoilmest oli selge, et see oli viimane asi, mida ta teha tahtis, ent ta tõusis püsti ja lahkus toast koos Kate’iga ning polnud kahtlustki, et ta pobises midagi selle kohta, kuidas inspektor oma kõrgemat positsiooni ära kasutab. Ray ei jäänud selle üle pikemalt mõtlema.
„Mul on kahju, et pean teile veel mõned küsimused esitama, kuid ülioluline on saada võimalikult palju informatsiooni võimalikult kiiresti.”
Jacobi ema noogutas, kuid ei tõstnud pilku.
„Saan aru, et teil ei õnnestunud auto numbrimärki näha.”
„See juhtus nii kiiresti,” ütles naine ja tema emotsioonid vallandusid koos sõnadega. „Ta rääkis koolist ja siis … Ma lasin ainult sekundiks tal käest lahti.” Ta tõmbas koti õlarihma veelgi tugevamalt ümber käe ja Ray jälgis, kuidas naise sõrmed valgeks muutusid. „Nii kiiresti. Auto tuli nii kiiresti.”
Naine vastas Ray küsimustele rahulikult, andmata märku masendusest, mida ta kahtlemata pidi tundma. Rayle ei meeldinud sugugi teda niimoodi pinnida, kuid tal polnud valikut.
„Kuidas autojuht välja nägi?”
„Ma ei näinud sisse,” vastas naine.
„Kas autos oli kaasreisijaid?”
„Ma ei näinud auto sisse,” kordas naine tuhmi ja puise häälega.
„Olgu,” ütles Ray. Kust pagana kohast küll pihta hakata?
Naine vaatas talle otsa. „Kas te leiate ta üles? Selle mehe, kes Jacobi tappis. Kas te leiate ta üles?” Tema hääl murdus, sõnad hajusid summutatud oigeks. Naine kummardus, surus koolikoti kõvasti vastu kõhtu ja Ray tundis, kuidas tal rinnus pitsitab. Ta hingas sügavalt sisse ja surus selle tunde jõuga maha.
„Me anname endast parima,” ütles ta, põlates end säärase klišee pärast.
Kate tuli köögist, tema kannul Brian teekruusiga. „Kas võib, et ma lõpetan nüüd oma raporti ära, boss?” küsis Brian.
Ärge ärritage enam mu tunnistajat, tahad sa öelda, mõtles Ray. „Jah, aitäh. Vabandage tülitamast. Kate, kas meil on kõik vajalik olemas?”
Kate noogutas. Ta oli kahvatu ja Ray mõtles, kas Brian oli ehk öelnud midagi, mis teda ärritas. Kui nad oleksid juba vähemalt aasta koos töötanud, tunneks ta Kate’i sama hästi kui oma ülejäänud tiimiliikmeid, aga praeguseks polnud tal naisest veel selget sotti. Nii palju ta teadis, et Kate oli avameelne ja piisavalt sõnakas, et koosolekutel oma seisukohti kaitsta, ning ta õppis kiiresti.
Nad väljusid majast ja kõndisid vaikides autoni.
„Kas kõik on korras?” küsis Ray, kuigi ilmselgelt polnud kõik sugugi korras. Kate’i lõualuu oli pinges; ta oli näost väga kahvatu.
„Kõik on hästi,” vastas Kate, aga ta hääl oli pingutatud ja Ray sai aru, et naine üritas nuttu tagasi hoida.
„Kuule,” Ray sirutas käe ja võttis kohmakalt Kate’il õlgade ümbert kinni, „kas see on tööga seotud?” Aastate jooksul oli Rayl õnnestunud välja töötada kaitsemehhanism selliste juhtumite kõrvalmõjude vastu. Iga politseinik tuli niisuguste olukordadega isemoodi toime ja sellepärast pidigi mõne sööklas kuuldud lõõpimise puhul silma kinni pigistama, aga võib-olla oli Kate teistsugune.
Kate noogutas ning tõmbas sügavalt ja värinal hinge. „Vabandust, ma pole tavaliselt selline, luban. Olen tegelenud