Kui Ada oli kümneaastane, torkasid nad mõlemad endal nõelaga sõrme ja segasid oma vere. Ada ütles, et sellest ei aita, pistis tormakalt oma sõrme Orale suhu ning võttis Ora sõrme oma huulte vahele. Veidra aje sunnil Ora imes ning jahmus: kui magus oli Ada veri! Ta nägi Ada silmaterasid ahenemas ja tumedamaks muutumas. Mõlemad tõmbasid sõrme ühekorraga ära ning Ada ütles hämmastunult, nüüd on meil soontes alatiseks üks ja sama veri, ning muheles kummaliselt kaugena, peaaegu ähvardavalt, otsekui Orale ilma sõnadeta öeldes: nüüd oled sa kadunud.
Kirjakesed, mis koolitunnis käest kätte käisid, olid Oral silme ees, otsekui oleksid need just praegu kirjutatud. „Küll loodus on kitsi,” oli Ora kirjutanud, „miks on Avino’am S. ainult ilus, aga mitte tark?” Ning Ada oli vastanud: „Milline pettumus, kullake, ta on nägus nagu taevaingel, aga rumal nagu uulitsapoiss. Kust leida inglit, kes oleks nii ilus kui ka tark?” „Sellist pole terves maailmas,” teatas Ora. „Aga peab olema,” väitis Ada, „muidu tuleb mitmikabielu juurde tagasi pöörduda.” „Seda niikuinii,” söandas Ora kinnitada. Mõneks ajaks lakkas kirjavahetus. Mõlemad kujutasid endale ette, mida see tähendaks, tundsid kõhus kihelust ning itsitasid omaette.
Nad jagasid teineteisega kõiki oma elu üksikasju ning „kõiki mõtteid, kui ülevad või madalad need ka pole”. Ada oli sellised reeglid paika pannud, Ora poleks julgenud midagi säärast soovidagi.
Nüüd, raskesti hingeldava, peaaegu norskava, sügavasse unne vajunud Avrami kõrval viibides – pimeduses oli noormehe keha tume, ümar ja kindel – silmitses Ora teda hellalt ning ütles endale, et selle järgi otsustades, mida pimeduses näha võib, on Avram siiski üsna tore poiss, omamoodi karumõmm, lõbus ja ohutu. Ning nüüd mõtleb ta, et kui Adad poleks olnud, poleks ta iial teadnud, et selline asi üldse on võimalik: et kaks inimest on nii lähedased.
Ta ohkas. Avram ohkas tema järel, ning hetke vältel polnud Ora kindel, kas poiss üldse magaski.
Ütle, Avram…
Mida? Mida sa ütlesid?
Kas sind ei sega, et ma olen selline?
Milline?
Et ma ei räägi.
Aga sa räägid ju…
Siis tuli hanukavaheaeg, ütles Ora, ja ta hääl tõmbus krampi. Ma olin koos vanemate ja vennaga üheks nädalaks pansionis Naharias, kuhu me sõitsime igal aastal. Hommikul pärast vaheaega ootasin kooliteel Adad kioski juures nagu teistelgi hommikutel, kuid ta ei tulnud, ning aeg oli juba hiline ja ma läksin üksi ja nägin, et klassis teda ka ei olnud, ja ma otsisin teda kooliõuel ja kõigis meie kohtades, ja siis helises kell, aga Ada ei tulnud, ma mõtlesin, et ta on ehk haige, võib-olla hilineb, ja kohe läheb klassitoa uks lahti. Aga siis tuli hoopis klassijuhataja ja me nägime, et ta oli segaduses, jäi küljega meie poole seisma ja ütles, meie Ada… siis puhkes ta nutma ja meie ei saanud aru, nutt tuli tal kuidagi läbi nina…
Ora rääkis tõtates ja sosinal, Avram pigistas tema kätt kõvasti oma käte vahel, nii et Oral oli valus, aga ta ei tõmmanud kätt tagasi.
Siis ütles õpetaja, et Ada oli liiklusõnnetuses surma saanud, eelmisel õhtul Ramat Ganis. Tal oli seal täditütar, ta oli tänavale jooksnud, tuli buss ja nii see juhtuski.
Kiiresti ja kuumalt puudutasid Ora hingetõmbed Avrami käeselga.
Ja mida sina tegid?
Ei midagi.
Ei midagi?
Istusin. Ma ei mäleta.
Avram hingas raskesti.
Mul oli kotis kaks Ada raamatut, kaks „Lasteentsüklopeedia” köidet, mis ma tahtsin talle pärast vaheaega tagasi anda, ning kogu aeg mõtlesin ma, mis ma nendega nüüd teen.
Sa kuulsid seda siis esimest korda klassis?
Jah.
See pole võimalik.
On küll.
Aga pärast?
Ma ei mäleta enam.
Ja tema vanemad?
Mida?
Mis nendega on?
Ma ei tea, mis nendega on.
Ma mõtlen ainult, et kui minuga peaks midagi niisugust juhtuma, mingi õnnetus, läheks mu ema küll hulluks, ta sureks sellest.
Ora ajas end sirgu, tõmbas käe ära, toetus vastu seina.
Aga mida nad sulle ütlesid?
Kes?
Tema vanemad.
Õnnetuse kohta?
Jah, ja Ada kohta, kindlasti rääkisid nad sulle igasuguseid…
Ei. Nad ei rääkinud midagi.
Kuidas nii?
Ma ei…
Ma ei kuule, tule lähemale.
Ma ei rääkinud nendega.
Üldse mitte?
Pärast seda mitte.
Pea kinni, kas nemad said ka surma?
Vanemad? Miks nii?.. Nad elavad ikka sealsamas.
Aga sa ütlesid ju… Sa ütlesid, et te olite nagu õed…
Ma ei läinud enam sinna.
Ora keha hakkas jäigastuma, ei-ei, tema suust vallandus terav naer, külm, võõras: ma ei käi seal enam, ei-ei… Ka ema ütles mulle, et on parem, kui ma sinna ei lähe, et neid mitte kurvastada. Tema pilk muutus aina klaasisemaks: ja nii on ka õige, usu mind, nii on kõige parem, kõigest ei pea ju rääkima.
Avram vaikis. Tõmbas läbi nina õhku.
Aga koolis me kirjutasime Ada kohta kirjandi, igaüks kirjutas midagi, mina ka, ja õpetaja korjas kõik kokku ja tegi sellest vihiku ning ütles, et annab selle Ada vanematele, jah, ja üks minu pidžaama on veel tema kodus, ma ei tea, mis sellest saab.
Äkitselt surus Ora rusika suu peale: miks ma üldse kõigest sellest sulle räägin?
Ütle, kas tal oli vähemalt õdesid-vendi?
Ei.
Ta oli täiesti üksi?
Jah.
Ainult tema ja sina…
Mida?
Hüva.
Ei, ütle, mida sa mõtlesid.
Hea küll.
Sa ei saa aru, pole hea, et sa nüüd… neil oli õigus!
Kellel? Kellest sa räägid?
Minu vanematel. Mitte mu isa, aga ema teab selliseid asju väga hästi. Ta on holokaustist läbi käinud. Ning Ada vanemad ka kindlasti ei tahtnud, et ma tuleksin, nad pole mind kordagi kutsunud. Nad oleksid ju võinud mind kutsuda, eks ole?
Aga sa võid ju praegu nende juurde minna.
Ei, ei.
Nii pika aja järel tahaksid nad kindlasti teada…
Sellest ajast saadik pole ma kellegagi temast rääkinud, ja ta…
Ora raputas pead, väristas end ning ütles: koolis ei räägi juba kaks aastat temast enam keegi… Äkitselt hakkas ta iga silbi juures peaga vastu seina peksma: na-gu-po-leks-te-da-iial-ol-nud.
Aitab, ütles Avram, ning Ora jättis kohemaid järele. Vahtis enda ette pimedusse. Nüüd kuulsid mõlemad: eemal, ühes