Ora pööras pea akna poole ning nägi enda peegeldust koos tema vastu liibunud lapsega. Äkki sõitsid nad väga aeglaselt, silt teatas teetõkkest kolmesaja meetri kaugusel. Sami liigutas kiiresti huuli, nagu oleks ta mõttes kellegagi vaielnud. Korraks tõstis ta häält: milles mina süüdi olen, miks peab see minuga juhtuma, jehrabbethum24, nad arvavad, et ma… tema hääl muutus arusaamatuks pominaks. Ora kummardus ettepoole. Räägi mulle, mis temaga juhtus, küsis Ora tasasel häälel. Mitte midagi ei juhtunud, vastas Sami. Mis temaga lahti on? tahtis Ora teada. Midagi pole lahti, hüüatas Sami, lõi käega vastu rooli, ning poiss surus end Ora vastu ja hoidis hinge kinni. Alati ei pea midagi lahti olema, Ora! Ora tundis pahameelepuhangut, millega tema nime lausuti. Tal oli ka mulje, et Sami üha enam minetas heebrea hääletooni ning tema häälde sugenes teistsugune, kähedam võõras toon. Teie küsite alati, mis on juhtunud, kobrutas Sami tahavaatepeeglisse. Olgu see televisioonisaade või film mõnel teie festivalil, kas pole nii? Ah? Kas pole nii?
Ora võpatas, nagu oleks ta vastu kõrvu saanud. Sami oli öelnud talle „teie”, „teie festivalid”, ning kasutanud Jordani läänekalda palestiinlaste hääldust, mille üle ta muidu alati nalja heitis. Ta õrritas Orad oma rõhutatud araabialikkusega. Ning see poiss, jätkas Sami, on üksnes haige laps, lihtsalt haige, arengupeetusega, temast ei saa sa mingit filmi teha! Ja temaga pole midagi juhtunud! Me viime ta ära, arsti juurde, ja siis sõidame edasi, kuhu sul vaja, ma viin sind sinna, ja lool lõpp! Ora muigutas huuli, mis ühekorraga õhetasid; see „teie”, mille Sami oli talle peale surunud, andis talle ootamatult jõudu, nagu ei seisaks Ora nüüd mitte üksi tema, vaid nende kõigi vastas: ma tahan teada, kelle laps ta on, lausus Ora aeglaselt, otsekui sõnu veerides. Ja kohe, enne teetõket tahan ma seda teada. Sami oli vait. Orale tundus, nagu oleks tema käskiv hääl Samile aru pähe pannud. Pikk vaikus. Ora hoomas, kuidas tema tahe ja Sami tahe paisusid ja end üksteise vastu seadsid. Siis ohkas Sami sügavalt ning ütles: ta on ühe mu tuttava laps. Isaga on kõik korras, tema vastu pole ka teie julgeolekul midagi, ära muretse. Kõik on korras.
Sami õlad lõtvusid. Ta tõmbas käega üle kiilaspea, jättis käe laubale ja liigutas imestades pead: Ora, ma ei tea, mis mul on, aga ma olen täiesti otsas, läbi ja lõhki. Te olete mind täna tõesti hulluks ajanud. Teie kõik. Mulle aitab, ma vajan praegu rahu, ainult rahu, ya rabb25.
Ora nõjatas pea taha. Ta mõtles, et kõik lähevad peast segi. Siis võib ka Sami minna. Suletud laugude vahelt nägi ta, kuidas Sami närviliselt piilus inimesi, kes temast kahel pool autodes istusid. Kolm sõidurada ahenesid kaheks ja seejärel üheks. Eemalt paistis siniste tulede vilkumine mõnede sõidukite katusel. Politseidžiip seisis teeveerel. Huuli liigutamata lausus Ora: kui minult midagi küsitakse, mida ma siis ütlen?
Kui nad küsivad, siis ütle, et laps on sinu oma, aga nad ei küsi. Sami põrnitses teed, et peeglis mitte kohata Ora pilku. Ora noogutas endamisi. See siis ongi minu ülesanne, mõtles ta, sellepärast need hilbud, teksapüksid ja Šimon Peresiga särk. Ta pani käe poisi ümber, tõmbas ta enda ligi, ning poisi pea vajus tema rinnale. Ta ütles poisile tasakesi tema nime ning poiss tegi silmad lahti ja vaatas talle otsa. Ora naeratas, poisi laud vajusid uuesti kinni, ning järgmisel silmapilgul naeratas poiss unes talle vastu. Pane küte sisse, ütles Ora Samile, poiss väriseb.
Sami lülitas kütte sisse. Ora oli keema hakkamas, kuid poiss värises vähem. Ora pühkis tal taskurätiga higi ja silitas tema pead. Palavik kõneles Ora sisemuses: umbes aasta tagasi unustati Hebronis vana araablane külmkambrisse. Ta oli seal peaaegu nelikümmend kaheksa tundi. Ta ei surnud, võib-olla isegi kosus sellest ja oli jälle endine. Kuid sellest päevast peale lagunes Ora elu üha enam. Sinised tuled vilkusid juba igal pool. Siin seisid kuus või seitse politseiautot. Politseinikud, politseiohvitserid ja armeeohvitserid kõndisid teeveerel, ning Ora oli üleni higine. Tema sõrmed tõmbasid pluusikaelusest peene hõbeketi koos emailripatsiga, millel olid sõnad „Mul on Jumal alati silme ees”, ning õrnalt, lausa salamahti pani ta ripatsi poisi rinnale ning jättis selle hetkeks sinna. Ora sõbratar Ariela oli aastate eest selle talle kinkinud, igaühel peab olema oma kirikukene, oli ta öelnud, kui Ora naeris ja kingituse tagasi lükkas, pani lõpuks aga siiski keti endale kaela – iga kord, kui Ilan välismaale sõitis, kui Ora isa haigeks jäi ja haiglasse läks, samuti teistel niisugustel puhkudel, et kui sellest kasu pole, siis kahju see ka ei tee –, see on omamoodi usk Jumalasse, seletas ta, kui keegi selle üle imestas. Nõndasamuti kogu aja jooksul, mis Adam sõjaväeteenistuses oli, kandis ta seda ripatsit, seejärel ka Oferi väeteenistuse ajal. Ning nüüd, selleks et end igast küljest kindlustada ja et väikest muslimit tema teadmata mitte juudiks teha, ütles Ora endale: mul on Allah alati silme ees.
Politseiautod tõkestasid nende sõiduraja, okastraadirullid olid siksakiliselt teele paigutatud. Politseinikud olid närvilised. Nad valgustasid erakordselt tugevate taskulampidega autode sisemust nende ees, uurisid kaua inimeste nägusid ning hüüdsid kogu aeg midagi üksteisele. Mõned ohvitserid seisid teeveerel ja rääkisid mobiiltelefonidega. See on rohkem kui tavaliselt, mõtles Ora, tavaliselt pole nad nii närvis. Üks auto oli veel nende ees, ning Ora kummardus juhi poole ning küsis tungivalt: Sami, ma tahan teada, kes see laps on.
Sami jõllitas enda ette ja ohkas. Lihtsalt üks laps, ausõna, ütles ta, ühe maalri poeg, kes minu juures töötab, okupeeritud aladelt, mida ma saan teha, ta on siin illegaalselt, nagu öeldakse. Jah, illegaal. Eilsest õhtust saadik on ta selline. Öö otsa oli ta haige ja hommikul ka, ta sülitab vahetpidamatult ja tal tuleb verd… kempsus, mõtlen ma. Ja te ei hoolitsenud tema eest? küsis Ora. Muidugi hoolitsesime, me kutsusime medõe, ühe meie omadest, külast, ning too ütles, ta tuleb kohe haiglasse viia, aga kuidas saan ma teda haiglasse viia, kui ta on illegaal? Sami hääl sumbus, jälle vaidles ta pominal endamisi, võib-olla elas uuesti läbi mõnda kõnelust või tüli, ning lõi rusikaga vastu rooli. Rahune, ütles Ora teravalt, ajas end sirgu ja kohendas vaba käega oma juukseid, rahune nüüd, kõik on korras. Ja naerata!
Noor politseinik, veel peaaegu laps, astus nende juurde ning kohmetus, kui lambi valguskiir tabas Orad. Ora kissitas silmi, ere valgus tegi tema silmadele valu. Ta naeratas laialt valguse suunas. Politseinik tegi teise käega kiireid ringliigutusi ning Sami laskis aknaklaasi alla. Kas kõik on korras? küsis politseinik vene aktsendiga, pistis lambiga käe autosse ja uuris teiste nägusid, ning Sami ütles põlisasuka kindlal ja kõlaval häälel, tere õhtust, tänu Jumalale on kõik hästi. Politseinik küsis: kust te tulete? Bejt Zajitist, vastas Ora naeratades. Kus on Bejt Zajit? küsis politseinik, ning Ora ütles, Jeruusalemma lähedal. Ilma Sami poole vaatamata tundis Ora, kuidas imestus politseiniku teadmatuse üle hüples sädemena tema ja Sami vahel.
Jeruusalemma