Maailma otsa. Sari «Moodne aeg». David Grossman

et see mees on vallaline. Ora märkas, kuidas inimesed olid Sami pärast valmis armsaks saanud esemetest loobuma, sest neil oli tunne, et asjad, millest nende lapsed ei hooli ja mis nad pärast vanemate surma pikema jututa minema viskavad, oleksid otsekui perekonda jäänud, kui need Samile antakse. Igal sõidul Samiga, isegi kui see kestis vaid kümmekond minutit, juhtusid nad poliitikast rääkima ning arutasid elavalt uuemaid sündmusi. Ja ehkki Ora juba hulk aastaid tagasi, kui Avramiga juhtus see, mis juhtus, oli end „käesolevast olukorrast” täielikult lahti rebinud – ma olen oma osa juba saanud, oli tal kombeks virila, edasist juttu tõrjuva naeratuse saatel öelda –, laskis ta Samil ikka ja jälle end nendesse vestlustesse kiskuda, kusjuures teda ei puudutanud taksojuhi argumendid ja seletused, sest neid oli ta juba ennegi temalt ja teistelt kuulnud. Kellel on neis lõpututes vaidlustes veel mõni kasutamata argument, ohkas ta, kas keegi on üldse võimeline mõnda uut, otsustavat põhjendust leidma, mida seni veel kuuldud pole? Kui Sami ja tema kõnelesid „olukorrast” ning ettevaatlikult kombates ja muheldes vaidlesid, kaldus Ora tihti paremale, märksa kaugemale, kui see oleks tema arusaamiste ja kavatsustega kokku sobinud, samal ajal kui ta Ilani ja poegade meelest oli vaid „eluvõõras vasakpoolne”, nagu nad teda nimetasid. Endale ei osanud Ora kuidagi tunnistada, kes ta oli ja kus ta paiknes ning üldse, ütles ta sellistel puhkudel tütarlapselikult õlgu kehitades, üldse näeme alles siis, kui kogu see asi möödas on, kellel tegelikult õigus oli ja kellel ei olnud. Ent sellegipoolest, kui Sami arabeskses heebrea keeles kõigutas nii juutide kui ka araablaste ülespuhutud eneseõigust ja valmisolekut nagu Herneprintsess juba ette solvunud olla, kui ta mõlema poole liidreid iseloomustas araabia vanasõnaga, mis üsnagi tihti kutsus Ora mälus esile isa suust kuuldud jidišikeelse vanasõna, andis mõnikord endast märku tema kehas peituv teadmine, otsekui oleks ta vestluses Samiga äkki selgusele jõudnud, et kogu see pikk lugu viimaks peab hästi lõppema ja lõpebki hästi, olgu või sellepärast, et tema kõrval istuval tüsedal, kartulit meenutaval mehel õnnestus kogu oma töntsi kerekuse juures säilitada teravat peent irooniat, veel enam aga, et tal õnnestus kõigele sellele vaatamata iseendaks jääda. Ja mõnikord tuli Orale ka mõte: võib-olla õpib ta just sellelt mehelt midagi, mida tal kunagi vaja võib minna, kui olukord maal peaks – hoia ja keela! – vastupidiseks muutuma ning ta peaks Samiga kohad vahetama, mis oli ju ometi võimalik, see võimalus varitses ukse taga, ja võib-olla mõtles ka Sami mõnikord, et isegi Ora võib talle midagi õpetada, kas või sellega, et ka tema jäi kõigest hoolimata iseendaks.

      Seepärast Ora Samid jälgida ning mõista, kuidas tollel nii paljude aastate jooksul oli õnnestunud endiseks jääda ning mitte kibestuda, mitte viha kanda ja mitte südames kättemaksu haududa – nii talle vähemalt tundus, ehkki Ilan väitis vastupidist. Kõige rohkem pani teda imestama, ning seda tahtis ta meelsasti Samilt õppida, kuidas too oskas suuremaid ja väiksemaid alandusi, mis teda päev-päevalt tabasid, mitte isiklikult võtta, sest tema oleks Sami olukorras – Jumal hoidku! – just nii talitanud, ja tegelikult oligi ta seda sel viimasel närusel aastal väga tihti teinud. Sami oskas kogu selles kaoses vabaks inimeseks jääda, mis Oral vaid harva õnnestus.

      Praegu küpses temas pahameel ning ta oli valmis plahvatama oma saamatuse pärast olla mõistev, peenetundeline inimene just nüüd ja käesolevas olukorras. Olla mitte niisama lihtsalt peenetundeline („peenutsejaks” oli ema teda alati hüüdnud, ning see sõna seostus tal siiani üksnes ema häälega), sest et see oli tema loomusele omane, vaid olla teadlikult ja sihikindlalt peenetundeline ja oma parema äratundmise vastaselt peenetundelisuse ajel oma pea sellesse keevasse katlasse pista. Sami aga oli tõepoolest peenetundeline mees, ehkki tema kohmakuse, tüseduse ja tahumatute näojoonte tõttu see esmapilgul välja ei paistnud; seda oli tunnistanud isegi Ilan, ehkki möönduste ja teatud umbusaldusega: peenetundeline küll, kuni talle võimalus avaneb, manitses ta naist, ja siis sa näed, kui peenetundeline on üks mõõgaga Muhamed.

      Kuid kõigil neil aastail, mil Ora Samid tundis, ning mida enam ta teda küljelt vaadates jälgis – seda tegi Ora pidevalt, sest ta ei suutnud vabaneda lapselikust uudishimust sünnipärase puude vastu, mida tema jaoks kujutas autojuhi lõhestatud või ehk topelteksistentsi tõsiasi –, kasvas tema kindel veendumus, et Sami polnud kordagi komistanud. Peenetundelisuse asjas polnud ta kordagi komistanud.

      Kord oli ta koos Ora ja lastega lennujaama sõitnud, vastu reisilt tulnud Ilanile. Lennujaama sissesõidul viisid politseinikud autojuhi pooleks tunniks endaga kaasa. Ora ja lapsed jäid taksosse ootama. Lapsed olid veel väikesed, Adam kuueaastane, Ofer ligikaudu kolmene, ning alles nüüd said nad teada, et Sami oli araablane. Kui ta näost kahvatuna ja higisena tagasi tuli, tõrkus ta rääkimast, mis oli juhtunud, ütles ainult, et teda nimetati kogu aeg araablasest kusikuks, ning tema ütles, et nad võivad tema peale kusta, aga kusik ta ei ole.

      Ora polnud seda lauset unustanud, ta oli seda viimasel ajal koguni rõhutatult korranud, otsekui mingit hingekosutuslikku võlusõna kõigis neis olukordades, kus keegi kõrges kaares tema peale kusi, nagu näiteks libedad kaksikud juhtkonnast – Avram oli selliseid „libedikkudeks” nimetanud – kliinikus, kus Ora viimase ajani oli töötanud, ning mõned tuttavad abielupaarid, kes pärast lahutust olid lõpetanud temaga suhtlemise ning hoidsid Ilani poole, aga ka mina, mõtles Ora, ka mina oleksin nende asemel valinud Ilani ja mitte minu. Sellesse ritta kuulus ka hoorapojast kohtunik, kes võttis temalt liikumisvabaduse, ning isegi lapsed võis nende hulka arvata, kes kõrges kaares tema peale kusevad, eelkõige Adam, Ofer mitte või peaaegu mitte, Ora ei tea, ta ei tea enam mitte midagi, ning muidugi mõista Ilan, see kaareskusemise suurmeister, ohkas Ora, sest varem, umbes kolmkümmend aastat tagasi, oli Ilan vandunud, et tema eluülesanne on hoolitseda selle eest, et Ora suunurgad ilusasti ülespoole kaarduksid, ha-haa, mõtleb ta ning puudutab tahtmatult ülahuule nurka, mis oli natuke alla vajunud, sest lõpuks oli tema suugi asunud nende poolele, kes tema peale kusid. Kõigil Sami seltsis toimunud sõitudel, kõigi ootamatute pisijuhtumuste puhul, kahtlustavate pilkude puhul, millega autojuhti mõnikord mõõdeti, moka otsast poetatud häbematute märkuste puhul, mis tulid heasüdamlikelt ja haritud inimestelt, kõigi küsimuste puhul nende identiteedi kohta, mida argipäev neile esitas ja millele kumbki omamoodi vastas, oli nende vahele sugenenud sõnatu vastastikune usaldus, nii nagu seda tuntakse partneri suhtes mõne keerulise tantsu või raske akrobaatilise kunsttüki puhul, kui võib olla kindel, et ta ei vea alt, et otsustaval hetkel on tema käsi kindel, ning Sami teadis omalt poolt, et elu sees ei palu Ora temalt midagi sellist, mida temalt mingil juhul ei või paluda.

      Kuid täna oli Ora komistanud ning saanud komistuseks ka Samile. Ta oli märganud seda alles siis, kui oli juba hilja, kui Sami, teenistusvalmilt nagu alati, talle autoukse lahti tegi ning äkki silmas Oferi, kes sõjaväevormis ja relvaga majatrepist alla tuli, Oferi, keda ta tundis sünnist saadik, Sami oli ju nemad ja Ilani haiglast koju toonud, Ilan oli kartnud tol päeval autot juhtida, ta ütles, et tema käed värisevad, ning koduteel jutustas Sami, et tema jaoks algas elu alles siis, kui sündis ta vanem tütar Jusra – tollal oli tal ainult üks laps, siis sündis talle kaks poega ja seejärel veel kaks tütart, mul on viis demograafilist probleemi, ütles ta naerdes ja rõõmust särades igaühele, kes temalt küsis –, ning tollel sõidul pani Ora tähele, kuidas Sami eriti ettevaatlikult vältis löökauke, et Ora süles magavat Oferi mitte põrutada. Hiljem, kui poisid südalinnas koolis käisid, oli Sami car-pull’i autojuhiks, mille Ora organiseeris viie Tsur Hadassast ja Ejn Keremist pärineva lapse jaoks; ning iga kord, kui Ilan oli välismaal, oli Sami alati valmis lühemaid ja pikemaid sõite tegema, mõnel aastal oli ta lausa perekonna lahutamatu liige, ja kui Adam oli juba suur, aga tal polnud veel juhiluba, tõi Sami teda reede õhtuti igasugustelt üritustelt koju tagasi; hiljem lisandus Adamile Ofer, mõlemad helistasid Samile mõnest linna lokaalist ning Sami tuli igal kellaajal Abu Gošist, ütles – kas või kell kolm öösel –, et ta polnud veel magama heitnud ning ootas väljas Adami, Oferi ja nende sõpru, kuni need suvatsesid välja tulla, oli tõenäoliselt kuulnud ka nende lugusid sõjaväeteenistusest – kes teab, mida ta kõike võis kuulda saada, ehmus Ora äkitselt, kui poisid purjuspäi kelkisid oma kogemustega teetõkete kontrollpunktides. Sami oli toimetanud noormehed nende kodudesse eri linnajagudes. Ning nüüd viib ta Oferi missioonile Jenini või Seekemisse, ning just seda oli Ora unustanud Samile öelda, kui ta talle varahommikul helistas. Sami oli asjast kohe aru saanud, ning Ora süda vajus saapasäärde, kui ta nägi autojuhi nägu morniks tõmbumas ja tema pilku, pahameele