Nukralt ning äkitselt väga haigena konutasid nad voodil. Hetkhetkelt kasvas Avramis masendus halva uudise pärast: mis kombel oli ta küll eksinud, millist kahju teinud, kui ta oli ennist Ora Ilaniga kahekesi jätnud.
On veel midagi, millest ma tahaksin sulle rääkida, ütles Avram ilma suurema lootuseta, aga sa ei taha ju enam, eks ole? Ora uuris ettevaatlikult, näiteks millest? Aga enne, kui Avram jõudis vastata, teadis Ora, mida ta ütleb ning milliste sõnade ja millise hääletooniga ta räägib, ning tüdruku keha tõmbus pingule ja ta sulges end Avrami ees. See on saladus, ütles Avram, mitte keegi ei tea seda, aga et rääkida tõtt: ma kirjutan.
Ora neelatas ja küsis: mida see tähendab? Ning Avram: ma kirjutan, noh, asjadest, iseenda jaoks, ma kirjutan kogu aeg, igal vabal hetkel ma kirjutan. Samas teadis Ora juba, et poiss kirjutab, ta oli seda enne ise öelnud, et ta kirjutab midagi häältele, kuid siis oli ta mõelnud ja lootnud, et see on ainult muusika, aga nüüd pigistas see teade tema kõri: poiss kirjutab kogu aeg – need sõnad ründasid Orad nii, nagu kotkas saagi kallale sööstab, samuti toon, millega Avram ütles: ma kirjutan kogu aeg, igal vabal hetkel ma kirjutan.
Aga mida, mida sa kirjutad? Orale tundus tema enda hääl kummaliselt kriiskav ja kile. Artikleid? Limerikke? Luulepudemeid? Mida?
Avram katkestas hetkeks enda kratsimise ning jäi tüdrukule otsa vaatama. See, mis viimastel öödel nende vahel oli tekkinud, see imepärane nende saladus jahtus ning haihtus ühekorraga, ning võib-olla polnud seda üldse olnudki, nagu alati. Avram, fantasöör, armuhull, tiirane, kes läheb igast tüdrukust põlema, keda ta näeb, ükskõik kes, peaasi et on tüdruk, puhub selle oma kujutluses õhku täis, kuni see on vähemalt Brigitte Bardot. Ora tundis kohe: poisi tuli oli kustunud. Tema kehapool, mis oli Avrami lähedal, jahtus, muutus tuimaks, ning kohemaid nihkus ta temast eemale voodi otsa poole, ja temast eemale tõmbudes tahtis Ora, et Avram suruks ta kõvasti enda vastu, soojendaks tema surnud nahka. Tal oli tahtmine poissi kõvasti raputada, et kogu toorus ja raskus temalt maha pudeneks, eelkõige aga see ninakus. Oleks tal vaid kübekegi jõudu! Ora jalahoop pole mingi lõbu, küsigu Avram tema kaaslastelt, kes seda juba maitsta on saanud.
Ma kirjutan igasugu asju, poetas Avram kerge üleolekuga. Kui ma väike olin, mõtlesin kogu aeg lugusid välja, aga nüüd kirjutan teistsuguseid asju. Ma ei saa aru, ütles Ora läbi hammaste, istud lihtsalt niisama ja kirjutad iseenda jaoks? Jah, enam-vähem, aga unusta see. Ta tahtis, et Ora ära läheks. Et ta tagasi tuleks. Et ta oleks selline nagu enne. Kui nürimeelselt oli tüdruk öelnud: istud lihtsalt niisama ja kirjutad iseenda jaoks. Ei, tõepoolest, kuidas saab inimene nii nüri olla?
Seleta mulle ainult, teatas Ora äkki sõjakalt, mida tähendab: ma kirjutan teistsuguseid asju? Seleta mulle seda, ma tahan aru saada. Ora sõnad paiskusid häbistava joana, tegid poisi pihuks ja põrmuks, pühkisid ta nurka, ohjeldasid teda, nii nagu ohjeldatakse kahjutuld.
Aga miks just limerikke? Avram raputas end tõrksalt: kuidas need sulle ette jäid? Ora ütles: mis on limerikkudes halba? Võta teadmiseks, et limerikud on kõige lõbusamad asjad! Terav valu läbistas Orad, ta taipas selgesti, mida ta iga hetk oma jutuga purustas. Mis oli temaga lahti, mispärast ajas Avram teda äkki nii närvi, iga poisi sõna ärritas teda nagu kriidi kriiksumine tahvlil; tal oli tunne, nagu keeraks Avram tal dušivett kuumalt külmale ja tagasi. Tal hakkas pea ringi käima: kuidas Ada nägu oli säranud, kui ta rääkis talle oma väljamõeldud tegelastest, uutest tegevuse keerdkäikudest, mida ta öösel oli unes näinud. Kui ilus oli Ada, kui ta oli vaimustuses, ning sära tema laubal valgustas siis ka Orad, ning Ora soojendas end mõnuledes selle paistel, ta oli kuulanud Adad ilma kadeduse varjutagi ja mida olekski tal olnud kadetseda, Ada oli Ada ja tema oli tema, ning ta oli lihtsalt õnnelik, et sai nendel hetkedel Adaga koos olla ning näha, kuidas see ime iga kord uuesti sündis, et säde ühelt sõnalt teisele hüppas, ühelt mõttelt uuele leidusele, ning otsekui nobe lohe uljaste hüpetega Ada väikesest kuumavast peast aina kõrgemale lendas.
Ora pomises veel kord jonnakalt ja nukral näol, limerikud on kaif, sul pole aimugi, limerikud on röögatu lõbu. Ning Avram tegi näo, nagu oleks tal õhk otsa lõppenud: röögatu lõbu? Kas teil Haifas öeldakse nii? Röögatu lõbu? See oli tõepoolest tobe sõnaühend – Ora polnud kunagi märganud, kui jabur see oli – laiutas nagu mingi häbiplekk nende vahel, Ora mõtles millegipärast sisaliku sabale, mille see maha jättis, et röövlooma tähelepanu eemale juhtida; jätku see peenutseja teda kord ometi rahule, see vastaline poiss, kes vihkab kõike seda, mida normaalsed inimesed armastavad.
Avram vajus üha enam kössi, rabatud kõrvetavast valust, mida tegi usalduse murdumine, otsekui oleks murtud suurt ja ainulaadset lubadust, mille ta neil imelistel öödel oli saanud. See oli antud neile mõlemale. Noh, ütle juba, mida sa kirjutad! Selleks, et me sinu meistriteoseid tundma õpiksime! purskasid sõnad peaaegu kriisates Ora suust. Praegu kirjutan ma veel ainult häältele, ütles Avram tasakesi peopesadesse, ma ju rääkisin sulle, lühikesi kuuldemänge. Mida see tähendab? küsis Ora pingsalt. Kuuldemänge nagu raadios, ütles Avram, püüdes anda oma häälele närvilist kõla. Nii nagu „Eesriie üles”, kui see saade sulle tuttav on. Ora vaikis. Juba kaks aastat polnud ta raadiot esmaspäeva õhtul kell üheksa enam käima pannud. Enne seda oli ta Adaga iga nädal esmaspäevast kuuldemängu kuulanud, ning teisipäeval olid nad sellest rääkinud, meeldejäävaid kohti tsiteerinud, selle põhjalikult läbi arutanud ning vaielnud, milline klassikaaslane kõige rohkem mõne tegelasega sarnanes. Nüüd aga kehitas ta ainult õlgu ning küsis veel kord, mida see tähendab.
Muidugi teeb ta seda meelega, arvas Avram, ta teeb meelega seda häält, küsib nagu kriimustus heliplaadil: mida see tähendab, mida see tähendab. Ning ta pahvatas: ma tahan teha raadioteatrit, see huvitab mind kõige rohkem, ainult inimhääled, taustaks natuke muusikat, aga peaasi on hääled, ilma et midagi näha oleks. Kõik toimub ettekujutuses. Ora kirtsutas põlglikult nina, kuid isegi jääajal, mis nende vahele oli tekkinud, läks Avram põlema, rääkides talle oma suurest armastusest: ma ei tee selliseid normaalseid kuuldemänge nagu raadios. Nad teevad endale asja kergeks, aga minul on tegelikkus ja kujutlus segunenud, mõnikord lindistan ma isegi ehtsaid inimesi, igasuguseid inimesi tänaval, poes, ning mis nad mulle räägivad, ning seostan nende jutu väljamõeldud osadega. Kuid Ora tõrkus kuulamast. Ta otsekui surus kannad vastu kallakut maad ning lausus Avrami jutu sekka kangekaelselt: ma ei saa aru, seleta mulle seda, ja Avram kaotas üha enam lootust, sulgus aina enam tüdruku ees, samuti nagu tüdruk tema ees, ent ei suutnud sellegipoolest vait jääda, sest õhus nende vahel heljus kõige kallim, mis tal oli. Mida on siin aru saada, karjus ta, minu meelest pole midagi põnevamat kui inimhääl, ning ma arvan, et raadiokunst on kõige kõvem kunst üleüldse, ja küll sa näed, et tulevik on raadio, mitte kino päralt, kindlasti aga mitte ameeriklaste televisiooni päralt, sellest ei räägi kümne-kahekümne aasta pärast enam keegi. Ning Orale meenus, et Avram oli juba enne talle rääkinud, et nendel aastatel huvitasid teda eelkõige hääled. „Nendel aastatel.” Sellest pidi Ora muidugi järeldama, et eelnenud aastatel oli see snoob huvitunud millestki muust, otsekui oleks ta juba praegu teadnud, et „tulevastel aastatel” – ha-ha-ha – hakkavad teda, seda Švants-Josefit11, huvitama teised asjad. Aga tema, Ora, kus oli tema „neil aastatel”? Mille peale oli tema oma elu kulutanud? Tema oli kõiki tüssanud ning lahtisi silmi maganud. See oli tema suursaavutus. Asjatundja tüssamise alal, maailmameister unelemises. Ta magas, kui ta jooksis, kõrgust hüppas ja võrkpalli mängis, kõige sügavamini veel siis, kui ta ujus, sest vees tegi see vähem valu kui kuival maal. Ta magas, kui ta laupäeval koos naiskonnaga Ejn Ironi staadionile sõitis, mõnikord isegi Tel Avivi Makkabi väljakule, autokastist oli ta koos teistega möödakäijatele hõiganud, autojuhtidele kätt viibutanud, sellal kui autokasti puldan tema kohal lehvis ja laksus nagu puri, ning keegi ei märganud, et ta magas, et teda seal üldse ei olnud, et ta juba kaks aastat ei olnud õieti kuskil.
Ta magas ka siis, kui rääkis tüdrukutega armastusest, poistest ja kallistustest, või vähemalt tukkus sel ajal, sest sel puhul oli ta siiski pisut