Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn. Malle Koido

seltskonnas seda ei halvustatud, ent oma töölisklassijuurte üle uhked noored jalgpallurid võisid küll meeskonnakaaslase seljataga öelda: „No mida see siit tahab, tal on ju kodus ülemteener ja käe peal Rolexi kell!“

      Iroonia tipuks palkavad paljud neistsamadest noortest esimese hea lepingu tähistamiseks koka, kes neile tervislikku toitu valmistab.

      Abilised elavad Rios sageli töökohaks oleva villaga samal tänaval. Näiteks Gávea, kus elutsevad Rio kuulsamad kehaümarusi vormivad miljonäridest ilukirurgid ja kus asub Rio kalleim erakool – ameerika kool – kõrvuti Roçinha slummiga. Ise ehitatud hütid seisavad Rio kalleima kinnisvaraga samal tänaval.

      Lõuna-Rios on nõudlus elamispinnale ülisuur ja seetõttu ei maksa ruumiga priiskamist oodata. Kõigis mu Rio korterites on vannituba olnud nii suur, et enam-vähem ringi keerata saab, kuid ei rohkemat. Muidugi on vann asendatud vähem ruumi võtva dušikabiiniga ja kui saaks, oleks tualetipott asetatud otse kraanikausi alla. Ühe keskmise korteri suurim osa on umbes ühe Mustamäe korteri omaga samas mastaabis elutuba, kuid magamistoas jagub sageli ruumi vaid kaheinimesevoodile ja seinakapile selle kõrval, ning köök on ülikitsa koridori kujuga.

      Ehkki Eesti ruumid tunduvad sellega võrreldes ülisuured, siis tegelikult mulle selline askeetlikkus istub – klaustrofoobia sunnibki tänavale minema või kasvõi elutoas teistega suhtlema. See aitab mul esimestel päevadel eestlaslikust ujedusest üle saada ja seltskonda sulanduda. Eriti just suurte aedade ja majadega harjunud ameeriklased aga kipuvad kaebama, et maksavad kolmekümneruuduse pugeriku eest hingehinda. Ega tükikest paradiisi ikka hullude päevade allahindluse hindadega ei saa.

      Või siiski? Favela’de teadetetahvlitel või isegi majade akendel näeb sageli kinnisvara ostu-müügikuulutusi. Kellegi oma kätega ehitatud onnikese võib kätte saada kümne tuhande reaali ehk kursist olenevalt umbes kolme tuhande euroga. Mingil hetkel meeleheitlikult Riost tükikest tahtes kaalun isegi pea tõsimeeli, kas mitte krediitkaardile tuld anda, et saaks vaid õnnelikult ohata: „Mul on tõepoolest Rios oma maja!“

      Favela’des avanevad paljudest majadest imeilusad vaated ning ega nad alati kehvasti ehitatud polegi. Elab seal ju töölisrahvas, kes oma mördisegamis- ja müüriladumisoskusega leibagi teenib. Probleemid sellise kinnisvaraostuga on aga proosalisemad: kellele kuulub maa, millele maja on ehitatud? Kas linn tunnistab selle objekti olemasolu? Kas seda on võimalik veevärgi ja elektrisüsteemiga ühendada?