Lugu valgest varesest. Betti Alver

kirjutad veel värsse vahel?”

      „Kas sina, Linda, värsse loed?”

      „Ei, kahjuks. Rühma kuidas tahen,

      aeg muutub napiks… tütar… poeg…”

      „Sa oled mehel?” „Mida’s arvad?..

      Ma käin nüüd linnan hirmus harva –

      mees magab, laiskleb, püüab kalu

      ja minu hooleks kogu talu.”

      Piimvalge, maasikvärske Linda

      näis nagu pudupoe modell:

      korallid, rätid, paelad, kindad,

      diskreetne lõhn (Rêve d’Isabelle),

      kunstlilled, sukad Bemberg-niidist,

      kleit raskest täpilisest siidist –

      kõik reetis pigem moesalonge

      kui tare, lauta, põrsakonge.

      Maailmadaami graatsiaga

      ta vestleb, liikleb, juukseid seab,

      sõbrannat suudleb, ohtralt jagab

      häid näpunäiteid: „Barba, tead,

      nüüd moen on jälle õrnad lõhnad,

      su õlad kohutavalt kõhnad…

      must sulle põrmugi ei lähe!