Karistus. Dick Francis

üritus; et kui mu isa ja tähtsa nina esindajad välja arvata, olid teised pidanud siia pääsemise eest maksma. Näis, et minu eest oli maksnud mu isa. Üks isik õhtu korralduskomiteest ütles mulle, et ta poleks tarvitsenud seda teha.

      „Ära kunagi võta vastu kingitusi,” oli isa mind teekonnal Brightonist siia hoiatanud. „Kingid üksnes tunduvad ohutuina, kuid nad võivad hakata sind tulevikus kummitama. Ütle ei. Maksa enda eest ise, mõistad?”

      „Jah, vist sain aru.”

      „Ära sea ennast kunagi olukorda, mil sa pead osutama mingi suure vastuteene, teades, et see, mida sa teed, on vale.”

      „Et ära võta võõraste käest kommi?”

      „Täpselt nii.”

      Õhtut juhtiv proua teatas mu isale, et kui tal oleks naine, pääseks too õhtusöögile tasuta.

      Isa ütles seda leebelt naeratades ja kindlalt: „Ma maksan oma poja eest. Armas Polly, ärge vaielge.”

      Armas Polly pöördus teeseldud erutusega minu poole. „Teie isa, milline mees!” Tema pilk libises minust mööda ning tema nägu ja hääl muutusid helesinisest tormitumedaks. „Neetud,” ütles ta.

      Loomulikult pöörasin ma pead, et näha selle peaaegu koomilise halvakspanu objekti, ja avastasin, et tegemist on umbes neljakümneaastase tõsise pilguga kõhna naisterahvaga, kes kandis päikeses pleekinud suvekleiti ning kelle päevitus käisteta valge kleidi taustal eriti silma torkas. Blondid värvitriipudega juuksed. Elujõud missugune.

      Armas Polly ohkas endamisi: „Orinda!”

      Orinda, too kõrvalelükatud kandidaat, andis oma parima, et valituks osutunud rivaali varju jätta, hõljus läbi ruumi, embas silmatorkava bravuuriga kõiki ja ütles valjult: „Kuuuullake, me kõik peame andma oma parima partei heaks, isegi kui otsustajad on teinud selle kohutava vea …”

      „Kurat teda võtaks,” ütles armas Polly, kes, nagu ta ise mulle ütles, oli olnud üks otsustajatest.

      Kõik loomulikult tundsid Orindat. Ta saavutas selle, et kohaliku telejaama operaator käis tal kannul, et kaadrid valge sihvaka naisega varjutaksid kõik muu ekraanile ilmuva.

      Armas Polly turtsus vaikselt, paisates minu suunas sisisevaid uudiskilde, otsekui võiks ta plahvatada, kui ta need ainult enda teada hoiab.

      „Kas teate, Dennis oli päris kena kaisukaru, ma ei saa aru, miks ta selle harpüiaga abiellus.”

      Armsal Pollyl, kes ka ise kaldus meenutama kaisukaru, oli etteulatuva lõuaga nägu, millest lausa hoovas varjamatut lahkust ja heasoovlikkust. Tema huuled olid värvitud tumepunaseks, mida ta tavaliselt vist ei kasutanud: see oli tema kollaka nahaga vastuolus.

      „Dennis rääkis meile, et ta tahaks, et me valiksime Orinda. Naine pani teda seda ütlema. Dennis teadis, et ta sureb.”

      Orinda välgutas teise operaatori ees oma valgeid hambaid.

      „Too mees on Hoopwestern Gazette’ist,” teatas armas Polly põlastavalt. „See naine jõuab esilehele.”

      „Aga parlamenti ta ei jõua,” ütlesin mina.

      Polly pilk pöördus minule ja ta silmis süttis rõõmus tuluke. „Teie oletegi siis see poeg, kas pole nii! George’i võime keskenduda olulisele oli see, mis meid tema poole kallutas. Meid, otsustajaid, oli seitseteist inimest ja esmalt pidas enamik meist õigeks, et valida tuleb Orinda. Ma tean, et ta oli selles absoluutselt kindel …”

      Ja minu meelest polnud ta arvesse võtnud armsat Pollyt. Pollyt ja teisi temataolisi.

      Polly ütles: „Ma ei saa aru, kuidas ta julgeb oma armukese siia tuua!”

      „Et …” ütlesin ma. „Mida?”

      „Selle mehe, kes seisab tema selja taga. Ta oli Dennise parim sõber.”

      Ma ei mõistnud, kuidas võiks Dennise parim sõber olemine teha temast otsekohe Orinda armukese, aga enne kui ma jõudsin seda küsida, kutsuti Polly eemale. Dennise parim sõber, inimene, kel õnnestus välja näha tähelepandamatu isegi smokingis ning kes mõjus pigem abstraktsiooni kui isiksusena, hoidis sellegipoolest truult Orinda selja taha: ta on pigem nagu ihukaitsja, mõtlesin ma.

      Tagantjärele mõistsin ma, et härra suure nina esindajal endal on tõeliselt mõjuavaldav ihukaitsja, noor lihaseline vari, kelle tähelepanu oli suunatud inimestele, mitte oma peremehele.

      Mõtlesin endamisi, kas mu isa oleks nõus sellega, et edu eest tuleb maksta ihukaitsjate palkamisega, kui ta enda valitud redelil pulkhaaval üles ronib.

      Isa hakkas mööda tuba ringi käima ja andis mulle käega märku, et ma temaga kaasa tuleksin, ning mina harjutasin suure nina esindaja prouaks olemist, kuid jäin tema tasemele tugevasti alla. Ma võisin ju näidelda, aga see ei tundunud ehtne.

      Inimesed ruumis hakkasid liikuma kõrvalasuva söögitoa ukse poole, kuhu oli paigutatud liiga väikese põrandapinna kohta liiga palju laudu, millest igaühe taha mahtus kümme inimest. Kohad olid kõigile välja jagatud nimeliselt, kusjuures mina ja isa sisenesime peaaegu viimastena. Avastasin, et meid mitte ainult ei paigutatud teineteisest eemale – isa muidugi suure nina esindajate ja valimisringkonna assotsiatsiooni esimehe kõrvale –, vaid mul tuli end ka pressida ruumi teises otsas proua Leonard Kitchensi ja Orinda enese vahele.

      Kui Orinda märkas, kui tähtsusetul kohal ta istub, lahvatas temas valge vahkviha. Ta tõusis püsti ja vabises ning üritas tõmmata endale kõikide tähelepanu, koputades noaga vastu klaasi, kuid see heli läks kaheksakümne lobiseva ja oma kohtadel kolistava inimese üldises suminas kaotsi. Orinda raevupurse ei jõudnud tõenäoliselt tema nugadest ja kahvlitest kaugemale.

      „See on solvamine! Ma istun alati laua otsas! Ma nõuan …”

      Keegi ei jäänud teda kuulama.

      Läbi rahvasumma nägin ma, kuidas armas Polly nägi vaeva mu isa aukohale sättimisega ning mulle tuli pähe irooniline mõte, et Orinda kimbatusse ajamine oli Polly väljamõeldis.

      Orinda vahtis mind vihkava pilguga, sel ajal kui mina viisakalt püsti seistes ootasin, et ta istet võtaks. Tal olid rohelised silmad ja mustad ripsmed. Nahk punakaspruun.

      „Ja kes teie olete?” küsis ta; kummardas seejärel ning napsas laualt minu ees oleva nimekaardi. Kui selgus, kes ma olen, kaotas ta kõnevõime ning tema punane suu vajus lahti.