„Ei saa olla hullem kui see, mida mina praegu tunnen,” muigas Kari, „hüvasti.. ema.” Ta pöördus minekule.
„Kari, ei!” Naine surus ta vastu seina. „Kui see sulle nii tähtis on, siis olgu,” ta langetas pilgu, pisarad, „ma lõpetan, see on viimane. Palun, ära mine, ära jäta mind üksi!” Ta tõstis silmad. „Sa tead, mis juhtub, kui sa lähed!”
„Ja sina tead, mis juhtub, kui ma lähen,” lausus Kari külmalt.
„Ma ei taha, et sa lähed, ma ei taha sind kaotada! Palun tule lihtsalt tagasi, istume, räägime..”
„Ei, Angela,” Kari lükkas ta end ema embusest lahti, „ma olen väsinud lubadustest, nii neist, mida sina mulle annad, kui neist, mida ma endale annan, mis kunagi täidetuks ei saa. Minevik on minevik. Kadunud. Surnud. Kui sa tahad sellega kaasa minna, pead ka sina surema.”
Tagasi..
„Kari?” Naine astus temast eemale, osalt ehk juba mõistes tütre sõnu.
„Ja mina pean ka surema, kui ma kaasa tulen,” lisas Kari, astudes emale lähemale, „kui ma veel kunagi leian sind endise elu juurest, kui näen soovi mingeid diile teha, osa maha müüa ja osa ära tarbida. Siis ma tapan su, torkan sulle noa südamesse. Ja seejärel.. tapan ma enda. See on lubadus, mida võid uskuda ja tõsiselt võtta.”
„Kari..?” küsis naine, „sa tõesti..”
„Jah, tõesti.” Ta tõstis käe, asetas sõrme naise rinnale, too võpatas, andes märku, et sõrm sattus õigesse kohta. „Sa ei taha mind proovile panna.”
„Olgu, Kari!” lausus naine, haaras tal käest. „„Olgu! Sa saad, mida sa tahad. Ma üritan.. ilma hakkama saada. Ilma süstimata. Palun, lähme tagasi.”
„Ema,” Kari ulatas talle kilekotikese.
„Usaldad mind?”
„Ma arvan, et kui enam ei usalda, siis saab see väga kiiresti väga selgeks.”
Kurat. Kari ärkas. Võpatus, mis nüüdsama oli tema keha läbistanud. Meenutus, kolmapäev. Täna pidi olema.. neljapäev. Vist. Kui tema aju ja muu selle juurde kuuluv veel edukalt tegutses. Kool, esimene asi, mis meenus. Ta langetas pilgu enda süles lebavale peale. Angela, endiselt magamas, samas riietuses. Kari paitas tema pead, vähemalt oli positiivne, et käsi ei olnud pea alla jäänud, ärgata ja avastada, et sõrmed paar minutit ei liigu.. eriti vastik, kui neid oli vaid viis. Ta kergitas õrnalt naise pead ja ülakeha, libistades end siis tema alt minema.
Süstalt tal käsivarres ei olnud, hea seegi. Kuigi Kari ei suutnud taas meenutada, mis täpselt eelmisel õhtul oli toimunud, millal täpselt oli ta magama jäänud. Kell, tal oli kella vaja, mingitki aimust ajast. Asjaolu, et akna taga valitses veel öine pimedus, oli paljulubav. Ta kummardus laua kohale, oli ehk isegi loota, et kuskil fooliumi ja muu jura all olid valmissegatud doosid, nii palju kui neil segamiseks ballasti jätkus. Paarsada grammi lõpp-produkti oli valmis, millest ehk pool oli pakitud. Väikeste fooliumümbrike voltimine oli parajalt.. nüri tegevus, sõltumata sellest, kui mitu kätt oli selle tegemiseks kasutada.
Ta leidis laua alt vana kirjaümbriku, mis oli nõnda kulunud, et meenutas hoopis mõnest muust ajastust pärit ümbrikku. Ümbrikust ei piisanud. Muigas. Diileritelt saadud kotti kannatas veel niimoodi segada. Sel puhul oli võimalik, et suurem osa ei olnud mitte fentanüül, vaid lidokaiin või metamfetamiin või midagi muud odavat ja kohalikku. Kuid see, mis ta oli Bossilt saanud, see vajas teaduslikumat lähenemist. Liitri ligi destilleeritud vett ja sada kümnemilliliitrist pudelikest. Pipetti ka, et kogused tilkagi ei erineks. Oluliselt lihtsam kaubelda kui fooliumümbrikega.
Vajus diivanile istuma, pea seljatoele toetatud, sulges silmad ja vajus mõttesse. Eestisse jõudvat alfametüülfentanüüli toodeti peaasjalikult Leningradi oblasti depressiivsetes väikelinnades, kunagise keemiaüliõpilase üheksakümnendate algul loodud lihtsa ja efektiivse sünteesiahela järgi, mis tagas kõrge tootluse ja puhtuse.
Selleks ajaks kui toode depressiivsest väikelinnast piiri äärde jõudis, oli tema puhtus muidugi kolmandikule kukkunud. Nimeliselt toodi üle piiri ligikaudu kolmekümneprotsendiline, kuid hoolimata Bossi agressiivsest siseriiklikust transpordi- ja müügimonopolist jõudis Tallinnasse miski, mis tavaliselt kõikus kahekümne kolme ja kahekümne viie protsendi vahel.
See ei olnud iseenesest paha, sest sellise kanguse sai vägagi edukalt ja ilma suuremate arvutusteta paarisaja milliliitri veega mugavalt doosideks lahjendada. Koostisosadeks vesi, 10 grammi toodet ja ligi kilo suhkrut. Saadud lahusest vesi karamellistumise piirini välja keeta ja tulemus õhukese kihina kandikutele jahtuma kallata. Pärast jahtumist purustada, jahvatada ja umbes tuhandeks ühegrammiseks doosiks jagada. Nõnda kujunes ühe doosi kanguseks 0,27 protsenti. Töömahukas, kuid tagas kõige ühtlasema jaotuse.
Tagantjärele mõeldes oli lausa ime, et ta oli suutnud emale selle selgeks õpetada ja nõnda teda tarneahelas päris mitu astet ülespoole liigutada. Toetas ümbriku vastu pudelikesi ja pakikesi laual ja pillas siis fooliumisse pakitud doosid ümbrikusse. Tundus olevat umbes saja ringis, ehk veidi rohkem. See oli kümnendik sellest, mida tuli vorpida. Kümnest grammist kahekümne viie protsendilisest sai ligi tuhat doosi 0,27 protsendilist. Kogenud tarbija jaoks võis üks doos veidi lahja olla, kuid samas algajat ei tapnud. Ning algajate tapmine oli põhiline.. lipukestetõstja..
Kõndis tagatuppa. Voodi, metalltorudest. Mustav oksüdeerunud metall valge emaili alt välja paistmas. Üksikud mälestuskillud viitasid, et ta oli ise sealt seda emaili suurte kildudena eemaldanud, see polnud eriti vastupidav noaga urgitsemisele ja noapeaga tagumisele. Poetas ümbriku voodile, tõmmates sõõrmetesse pesupulbri värsket lõhna. Nii palju siis voodi sihipärasest kasutamisest. Kapp. Üks vähestest selles korteris. Üks vähesest mööblist. Üks kapp talle tema enese toas. Ja üks Angelale, mis asus esikus, vaheseina taga taskus nii-öelda.
Tagi. Nahast, ukse küljes oleval nagil rippumas, täpselt õiges suuruses. Tugevate õmbluste ja paksu naha järgi oleks võinud arvata, et ratturitele mõeldud, ehk isegi paksemast nahast. Vähemalt krael olevad otsad, mis olid otsekui loodud kõri katma, tundusid küll olevat samast materjalist, mis korralik lai püksirihm. Must nahk, töödeldud naha järele lõhnav materjal, ilma mingi voodrita, kui taskud välja arvata. Kuid see oli Angela lisand. Nagu oli suuresti olnud ka Angela vaevaline töö eemaldada parem varrukas, kuid samas jätta aasad, mille külge varrukas kinnitada. See vedeles muidugi kuskil kapipõhjas kõigi oma aasade ja haakidega.
Sundis Karit muigama, proteesilahendus. Kuid raha selle omandamiseks ei olnud kunagi. Või õigemini ei olnud soovi proteesi nimel rahast loobuda, turvalisem oli kogu asi veeni suunata. Kulunud must seljakott koolikotiks. Õpikud, voodi all, kuskilt tuli leida tumesinine kooli logoga standardmärkmik, mis ütles talle, mida võtta ja mida jätta, loodetavasti, kui ta üldse oli sinna nende peaaegu kolme kuu jooksul mõne kriipsu tõmmanud.
Ning siis alles tulid hommikused toimetused ja „tualett,” et ta ei jätaks linna peal ja koolis muljet, et lõpp on ligi või nagu ta oleks just nüüdsama omaenese okse seest ärganud, end võrdlemisi puhtaks rapsinud ja siis kooli tulnud. Kuigi palju just teha ei saanud, jäi voodi kõrval seisvat peeglit silmitsema, surnukahvatus ta nahal püsis, sõltumata ilmast või toidust. Alkohoolne vasodilatsioon hajutas seda veidi, kuid mitte oluliselt. Kari ohkas mõtlikult, vannituba.
Koolimaja, eemal seismas. Vana hea nõukogude ajast pärit kollane krohv asendunud paari aasta taguse ümberehituse käigus halliga, tema naha tooni halliga.. kummalisel, häirival kombel. Ta seisatas, silmitsedes silti peaukse portaali kõrval. Tallinna Heiti Talviku nimeline gümnaasium. Ettekääne korraldada õpilastele veel mõni aktus. Sünniaastapäeval, üheksandal novembril, ja kokkuleppelisel surmapäeval keset suve, kus osalesid vaid koor, juhtkond ja üksikud vanemad. Ja sel aastal saab olema eriti ebameeldiv. Kui vedas, siis oli sajas sünniaastapäev juba möödas.
Ta paotas rasket ust, lükkas jala vahele ja vedas siis ukse lahti, astus sisse. Puna-kollane kiviparkett tumedast puust paraaduste ees. Esimese vabariigi arhitektuur