„Sina palusid apelsinimahla viina ja korgijoogiga?”
„Viinaga küll,” nõustus teine. „Oled sa kindel?”
„Kui see maitseb nagu GBL, mõjub nagu korgikas ja satub väikesest klaaspudelist varruka varjus joogi sisse, siis.. on sul suitsu või ei ole?”
Kristi ulatas talle sigareti ja oranži välgumihkli. Kari tõstis suitsu huultele, süütas. Andis tulemasina tagasi ja tõmbas esimese sügava mahvi, hoides sigaretti teraga samas sõrmevahes, kaotas korraks isegi tasakaalu ja vajus vastu rinnatist, mis laudu ja baariosa tantsualast eraldas. Võttis sigareti huultelt ja koputas tuhka ükskõikselt põrandale.
„Kuidas on?” uuris Kristi irvitades.
„Käib kah, pikas perspektiivis,” nentis Kari, „lühikeses arvestuses on see aga jumalik. Lõpeb niipea, kui sigaret otsas, ma tean, kuid selleni on mitmeid igavikke aega.”
Ta tõstis käe, hoides seda enda ees, sõrmed sirged. Ei mingeid värinaid, paras ajuoperatsioonile kirurgi mängima minna. Või klubi taha süstima. Midagi loomingulisemat kui tavapärane kraam või fentanüül ja metamfetamiin.
„Kristi, sinu viin apelsinimahlaga,” lausus noormees klaasi lauale asetades.
„Kas see on seekord puhas?” uuris Kari, tõmmates järjekordse mahvi.
Noormees ei olnud ilmselgelt märganud tema kohalolu pimedas nurgas õrna suitsukanga taga.
„Meil oli kokkulepe,” lausus ta protestiga hääles.
„Oli, kuid ma ei arvanud, et sa just Kristit üritad sel moel pikali saada. Ning mul,” ta tõmbas sügava mahvi, „on sellega seoses väga suured pretensioonid.”
„Sa oled siin temaga?” uuris noormees.
„Mitte selles mõttes nagu naine naisega,” lausus Kristi, „kuid jah, ta on mu lähedane sõbranna ja parajalt kaitslik. Õigusega, nagu näha.”
„Selles joogis ei ole igatahes midagi,” lausus noormees, „ma vannun.”
„Eks me näe,” sõnas Kari oma nurgast, „kui roiskunud vee või põlenud plastiku maiku juures ei ole, siis on vast puhas,” ta vaikis korraks, veel üks sõõm suitsu, „räägi parem, on sul veel meelemürke, midagi võrreldavat, midagi mõjusat. Tramadooli, petidiini, ketamiini või diasepaami näiteks?”
„Sõltub,” naeratas mees, „kui väga sa huvitatud oled?”
„Mina olen hetkel,” Kari lükkas end jalgele seisma, tõmbas sigareti lõpuni, „väga,” ta kustutas koni vastu oma kaela, „huvitatud.”
Kari ärkas. Kuigi enesetunde järgi oleks sama hästi võinud ka mitte ärgata. Ärkamine tähendas samas, et tal oli õnnestunud magama jääda, mis võõrutusnähtude taustal.. tähendas kas võimatust või väga suurt doosi rahusteid. Riided olid seljas. Saapad jalas, aluspesu samuti omal kohal, tagi peal. Selles olevad mügarikud lubasid arvata, et kõik vajalik ja oma oli olemas. Sõrmed töötasid, jalad ka. Esmase huvipakkuva nimekirjaga oligi vast kõik.
Taevas. Ta tõstis pea ja vaatas ringi. Hommikuvalgus, puust pargipink, väsinud tagumik. Huvitav, et keegi ei olnud teda siit veel ära ajanud. Asjaolu, et taevalaotust katsid hallid pilved ning väljas liikus inimesi, tähendas, et kindlasti oli mõni pargivaht või koristaja või kaastundlik kodanik või päästeametnik vähemalt proovinud teda äratada. Ja ebaõnnestumise korral oleks nii mõnigi neist üritanud arstlikku sekkumist kaasata. Kari ohkas, oli selge, et ta kas eksis või tal oli liiga palju riideid seljas selleks, et käe puudumine välja paistaks.
Tõusis istuli ja ajas end pingi najale toetudes püsti. Tunne, nagu poleks kaua aega jalgu kasutanud, kahtlane. Järgmisena pidi.. aeg paika loksuma. Kogemusele tuginedes. Raske oli samas meenutada, mis päev täpselt olema pidi. Veel raskem oli kellaaega öelda. Ta sulges silmad, üritades leida mälestusi lähiminevikust. Kuni hetkeni, mil Kristi kaaslane pani ette tema pool pidu jätkata, oli kõik võrdlemisi selge, sealt edasi aga muutus asi probleemseks. Kummalisel kombel oli viimane mälestus terav valu, kui ta koni vastu oma kaela kustutas. Avas taas silmad, põrnitsedes vaatevälja ahendavaid juuksesalke. Hõõrus sõrmedega paranevat põletushaava kaela vasakul küljel. See ettepanek oli tõepoolest viimane asi, mida ta praegu lähiminevikust meenutada suutis. Väga faking armas.
Ajas end sirgu, vaatas ringi. Sama koht.. suuresti, kus nad Kristiga olid öösel joonud. Endiselt Tartu, endiselt park kesklinnas, endiselt taskud rahast lagedad. Mitte et see oleks kuidagi märkimisväärne olnud. Hakkas minema, tänavanimed polnud väga olulised, oluline oli üldine suund, lõpuks jõudis ta ju siiski välja mingisugusele maanteele, kust keegi ta peale korjas. Alternatiiv oli see, et ta sai üle põldude ja läbi metsade suunduda linnulennult otse pealinna, teatav sisemine kompass abiks. Teekond rahus ja vaikuses, varjudes ja säras.
Kontrollis veel kord tagitaskud üle. Võtmed paremas, kuhu ema need jätnud oli, järjekordselt ei olnud ta välja minnes suutnud enda omi leida, ohkas. Rahakott samuti paremas põuetaskus rinna kohal, võttis rahakoti välja. Voltis lahti, tühjus, ei münte ega kupüüre, isegi surnud ämblikke või nahkhiiresitta mitte. Nojah, tavaliselt kulusid viimased mündid selleks, et toos tikke osta. Kari mudis rahakotti sõrmede vahel. Jäikuse järgi otsustades tundus, et pangakaart oli alles, kuid kaardi kood? Lükkas rahakoti oma kohale, tõstes juukseid nõelte taha. Nii et nõelad olid ka alles? Väga hea.. Tõmbas tagi eest lahti, lükkas paremalt poolt maha ja sai selle varruka käelt kõrvale, süstlajälgi leidus, nende ajakava oli muidugi võimatu määratleda. Sõltus, millal käsi ja keha värisema hakkasid.
Katsus selga tagi ja särgi all, tõmbas need kõrvale, jäädes silmitsema paranevaid rebendeid keha küljel, häiriv. Puudutas korraks peahaava. Veel häirivam. Paranemisastme järgi oli kas tema tervisega midagi valesti või oli ta siin juba päris pikka aega istunud.
Tagi tagasi selga ja lukk eest kinni. Ajakava linnajõudmise osas ei olnudki väga oluline, kui välja arvata see, et ühel hetkel pidi toimuma üks tehing. Hilisõhtul. Ning tema sisemine kell väitis, et tal oli veel paar päeva aega. Lisaks pidi ta ka Nõela juurde jõudma, rääkimata muudest olulistest asjadest. Nagu näiteks selgeks saada, mis kuradima.. faking.. päev.. oli. Kellaaega oli ta juba silmanud, eemal, mingisuguse klaashoone küljes. Üksteist. Puutumatus pargipingil kesklinnas tundus aina kahtlasem, ebatõenäolisusi mõõtev number vaimusilmas tegi järjekordse ärritava hüppe.
Ta andis rusikaga löögi vastu valgusfoori kandvat tänavaposti. Püüdis sellega üksiku tööleruttava naise tähelepanu. Segane, sõltuvusest mõmisev pilk. Kasutu nii masendusemaandajana kui valuallikana. Huvitav, mis edasi? Tuli keegi ja pidas teda meheks? Nagu mõnel varasemal korral pimedates baarides? Sest vastavalt tavaloogikale ning hoolimata seelikust ei saanud normaalne neiu kõigi saba ja karvadega olla nõnda pikk.
Kõndis üle tee. Mingisugune näriv tunne valdas teda, justkui eelaimus. Miski, millele ta ei suutnud otseselt osutada, mis ei seostunud ka menstruatsioonilise meeleolukõikumisega. Oli hoopis teistsugune. Justkui hullumeelsus. Häiriv omamoodi. Nii see, et ta oli, kui ka see, et ta ei suutnud seda kuidagi identifitseerida. Isegi jääk- või võõrutusnähtudega seostada mitte. Tekitas tahtmise pead vastu kiviseina peksta, kuni midagi huvitavat välja tuleb ja selle salapärase tunde vallutab, varjutab või endasse haarab. Häiriv.
Kolmapäev. On see hea? Kari ohkas, vajudes bussis seljaga vastu toru. Silmitses üksikut jakis ja sinistes teksades naist õrnalt õõtsutamas lapsevankrit, mille inimesed olid tal aidanud bussi tõsta. Naine heitis talle aeg-ajalt pilke, kui ta ise mujale vaatas, see sundis Karit muigama. Inimeste uudishimulikud pilgud, eriti nüüd, kui jakki enam parema õla peal ei olnud ja tühi lühike varrukas paljastunud.
Ikkagi? Kas kolmapäev oli hea? Mida see tähendas, kas ta puudus koolist kolmandat või juba kolmeteistkümnendat päeva? Kas ta oli ema tehingu maha maganud? Kuupäev ei öelnud talle midagi. Ainus, mis lisaks päevale veel meeles püsis, oli asjaolu, et tegemist on endiselt novembriga. November oli hea.
Peavalu ei olnud.. kummalisel kombel,