Pöörasin pea puude suunas. Meil oli ülesanne: pidime nõrgestama Eestimaad okupeerivat Punaarmeed ja edastama Soome liitlastele teateid edasiliikumiste kohta. Mul oli hästi meeles, kuidas olime rõõmustanud uusi Soome mundreid selga tõmmates ja õhtul rivis laulnud „saa vabaks, Eesti meri, saa vabaks, Eesti pind”. Kui olime Eestis tagasi, jõudis mu üksus ainult mõned telefoniliinid katki lõigata, seejärel lakkas raadio töötamast ja me otsustasime, et meist oleks rohkem kasu, kui liituksime teiste võitlejatega. Seersant Allik osutus julgeks meheks, metsavennad liikusid pöörase kiirusega edasi.
„Põgenikel võib varjupaika vaja minna,” sosistas Edgar. Tal oli õigus. Metsa varjus liikuvat rühma saatis mitu head meest, kuigi edasiminek oleks aeglane, sest ainus tee piiramisrõngast välja viis läbi soo. Olime võidelnud nagu hullud, et võita neile aega, et hoida vaenlast tagasi, aga polnud kindel, kas sellest piisab edumaaks. Edgar aimas, kuidas mu heitlik mõte liikus. Ta lisas: „Kes teab, kuidas koduski läheb. Rosaliest pole midagi kuulda olnud.”
Enne kui olin jõudnud asja üle järele mõelda, ma juba noogutasin ja läksin teatama, et liigume põgenike kaitseks nendega kaasa, kuigi Edgar oli öelnud nii kindlasti sellepärast, et vältida uut rünnakut, et oma nahka päästa. Tädipoeg teadis mu nõrku kohti. Igaühel meist ootas kodus mõrsja, kihlatu või abikaasa, aga ainult mina põhjendasin võitluse hülgamist oma naisega. Püüdsin ennast siiski veenda, et mu valik oli täiesti auväärne, isegi mõistlik.
Kapten pidas meie lahkumist heaks mõtteks. Sellegipoolest tundsin ennast teekonnal kummaliselt vabana. Võib-olla tuli see sellest, et vasakusse kõrva polnud veel kuulmine tagasi tulnud, või sellest, et peas kajasid ikka veel surnud vaenlase viimased sõnad oma pruudile. Oli selline tunne, justkui oleks kõik, mis juhtus, olnud kuidagi ebatõeline, justkui püsiks surma lehk ikka veel mu kätel, kuigi pesin neid kaua teele sattunud ojas. Käejooned – elu-, südame- ja peajoon – eraldusid ikka tumepruunilt, kuivanud veri vajus sügavamale lihasse ja ma jätkasin teekonda käsikäes surnutega. Aeg-ajalt tuli mulle meelde, kuidas mu jalad olid lahingusse jooksnud, kuidas käsi oli kõhklemata lasknud kergekuulipildujal laulda ja padrunite lõppedes püstolist haaranud ja pärast seda maast leitud kivi kasutanud ja lõpuks punasõduri pea vastu Mootori porilauda löönud. Kuid see polnud mina, see oli see teine.
Mu kompass oli lahingus kaduma läinud ja me vantsisime võõras metsas. Kõndisin sellegipoolest edasi, justkui teaksin, kuhu me läheme, ja kui ma jälle linnulaulu kuulsin, muutis see mind pisut erksamaks. Edgar märkas üsna pea, et ma ei läinud kindlas suunas, aga vaevalt et ta kurtma oleks hakanud, oligi parem hoida eemale põgenikest, keda jälitas hävituspataljon. Seda polnud vaja valjusti välja öelda. Paar korda püüdis Edgar ette panna, et me peaksime jääma rahulikult sakslaste tulekut ootama, kõigel muul polnud mõtet ja praegusel hetkel polnud enam vaja riskida. Ma ei kuulanud teda, vaid läksin edasi: lähen Armi tallu Rosaliet ja tema peret kaitsma, uurin Simsonite talu olukorda ja juhul, kui lahingud jätkuvad, otsin mõne usaldusväärse metsavenna, kelle rühmaga liituda. Edgar järgnes mulle nagu kunagi Soome lahelgi, teel väljaõppele. Jäälõhedest immitsev vesi oli siis muutnud tädipoja põsed kahvatuks ja ta oleks tahtnud tagasi pöörata. Kui suusad jäätusid, peksin ka Edgari omade küljest kamakaid lahti. Siis hakkasime jälle pärastikku suusatama, mina ees, Edgar järel, nii nagu praegugi. Nüüd tahtsin siiski hoida korralikku vahemaad, et tädipoja lõõtsutamine puude mühinasse kaoks. Kui ma enne tubakapuru välja võtsin, olid mu sõrmed värisenud, ma ei tahtnud, et Edgar seda näeks. Ikka ja jälle kerkis silme ette mu jalast haaranud mehe ilme, ma lisasin sammu, seljakott raskendas astumist, siiski lisasin sammu, tahtsin jätta seljataha mehe näo, mehe, kes suri arvatavasti minu kuuli läbi, mehe, kelle pruut ei saa kunagi teada, kuhu tema peigmees jäi ja et mehe viimane mõte oli olnud: ma armastan sind. Oli teisigi põhjusi, miks ma nii meelsasti lahkusin ja jätsin teised järgmist rünnakut ette valmistama. Fritsudest liitlased olid minus juba varemgi kahtlusi tekitanud.
Nad olid saatnud meie väed Punaarmee tagalasse, kaasas mõni üksik granaat, püstol ja rikkis raadio, muud midagi. Meile ei antud isegi korralikku Eesti kaarti. Täiesti kindel, et meid saadeti kahurilihaks. Sellegipoolest olin täitnud käske ja hoidnud kahtlused endale. Justkui poleks midagi õpitud läinud aastasadadest, aegadest, kui balti parunid meilt mitu nahka koorisid.
Enne Soome minekut olin kavatsenud liituda Rohelise Kapteni rühmaga, mõelnud suisa atentaadi korraldamisele. Mu kavatsused muutusid, kui mind kutsuti soomlaste organiseeritud väljaõppele ja meri lõpuks jäätus, mis tegi Soome mineku kergeks. Ma pidasin seda saatuse märgiks; metsavendade ridades kohtas sellist suurustlemist ja ettevaatamatust, millega ei võideta ühtegi sõda ega aeta vaenuväge minema, ei tooda kedagi Siberist koju ega võeta kodusid tagasi. Pidasin Rohelise Kapteni tegevust riskantseks – ta kandis põuetaskus märkmikku, kuhu kirjutas kõikide oma leibkonda kuuluvate meeste andmed ja tegi paberil täpseid rünnakute ja käikude plaane. Mu kahtlusi kinnitas Mardi tütar. Ta rääkis mulle, et hävituspataljon oli leidnud tema ema peetud toiduvihikud, kus oli lahtrite kaupa kohusetruult kirjas, kes ja millal nende juures söömas käis, sest Roheline Kapten oli lubanud, et hiljem hüvitatakse kogu vaev ja toit. Nüüd oli Mardi kodutalu suitsev ahervare, Mart ise mõistuse kaotanud ja tema tütar rändas kusagil meie ees teiste põgenike hulgas. Osa toiduvihikutes mainitud vendi oli juba hukatud.
Mõistsin, et siis, kui Eesti on jälle vaba, tahetakse nendele aastatele vaadata puhta südametunnistusega: pidi olema tõendeid ja dokumenteeritud materjale selle kohta, et kordasaadetu oli seaduslik ja et peeti kinni headest tavadest. Ometi oli viisakas käitumine miski, mida me ei saanud endale lubada, juba bolševike teod olid näidanud, et meie maa ja kodud olid sattunud tsiviliseerimata olendite kätte. Valjusti ei hakanud ma kaptenit siiski arvustama, ta oli paljulugenud mees ja Vabadussõja kangelane, kes teadis sõdimisest rohkem kui mina ja tema tarkusest võis õppust võtta. Ta koolitas mehi, õpetas neile tulistamist ja morsekoodi ning kandis hoolt selle eest, et iga päev harjutataks kõige tähtsamat oskust metsas – jooksmist. Kui Rohelisel Kaptenil poleks olnud kommet teha kohusetruult märkmeid, oleksin võinud jääda tema rühmaga Eestisse. Või kui tema meestel poleks olnud fotoaparaati. Olin juba mõnda aega nende seas olnud, kui ühel hommikul hakati korraga ühispildi tegemist korraldama. Üks mulle tundmatu mees lasi sealt vaikselt jalga ja ma järgisin tema eeskuju, öeldes, et mis nüüd mina, ma ju polegi õieti rühma liige. Poisid poseerisid õlg õla vastas punkri ees, käsigranaadid vööl, keegi vembumees lükkas oma pea kohvergrammofoni. Rühma jalge ette toodi seljakott, mis oli täis vallamaja kassakapist võetud kommunistide raha, sedasama, mida Roheline Kapten eelmisel päeval vallamaja töötajatele hunnikute kaupa jagas, sest niikuinii jääb ta asjas süüdi. Võtke aga korralikult, oli ta öelnud, need on Nõukogude Liidult rahvale konfiskeeritud rublad.
Kapten oli juba legend, mina poleks selleks kõlvanud, ma ei tahtnud kangelaseks saada. Oli see nõrkus? Olin ma Edgarist ülepea parem?
Rosalie oleks nii väljaõppesaarel kui Rohelise Kapteni meestega tehtud ühisfotode üle uhkust tundnud. Ma ei kavatsenud siiski kapteni viga korrata ja sellepärast rebisin tükkideks ka Rosalie foto, vastumeelt sõrmedega. Rosalie pilk oli mind mitmel meeleheitehetkel lohutanud ja kui elu mu soontest maapinda voolaks, läheks mul tema pilti vaja, seda läks mul juba praegu vaja, ma vajasin tema pilku, kui kõndisime üle kivide ja sambla ning ma olin oma võitlevad vennad maha jätnud. Mu kannul löntsival Edgaril polnud kunagi kaasas ühtegi meenutust oma naisest. Kui ta ilmus sauna, kus ma Soome minekut ootasin, tegi ta selgeks, et tema kodukohta naasmisest ei tohi kellelegi iitsatada. Väejooksiku muret võis mõista, kõik teadsid ta ema nõrku närve. Aga ikkagi ei suutnud ma ette kujutada, et oleksin samamoodi talitanud, et ei oleks andnud endast Rosaliele mingit elumärki. Kuulsin, kuidas Edgar mu taga puhkis, ning ma ei saanud aru, miks ta tahtis, et ta naine usuks, et ta on ikka veel mobiliseeritud Punaarmee ridadesse. Mina tahtsin kibekähku Rosalie juurde, Edgar ei rääkinud naise nägemisest sõnagi. Jõudsin juba kahtlustada, et ta tahab oma naise juurest plehku panna, oli leidnud uue kallima, võib-olla Helsingist. Edgaril olid seal sageli oma asjatoimetused, ta saalis Klaus Kurki restorani vahet. Mu kahtluste vastu rääkis aga see, et ükski naine polnud ähmastanud ta pilku ja viin ei ahvatlenud teda sugugi sedasi kui kõiki meid teisi; seda tõendas alati tema hingeõhu värskus,