Edgar seisis saunalävel ja ta suu vahutas. Kuulsin Rosalie nime, tädipoja käed vehkisid, aga ma ei mõistnud, miks ta mu kallimast rääkis. Lahtisest uksest puhus tuul sisse, mu särk laperdas, põrand tõmbus veest tumedaks.
„Kas sa kuulad ka? Saad sa aru, mida ma räägin?”
Edgari hääl kostis kaugustest. Klaaspurk kukkus laualt praksaki maha, selle sees olid varsakabjad. Tuul keerutas lilled seina äärde, hiirelõksu kõrvale. Jõllitasin lilli. Need olid Rosalie korjatud, alles äsja põimusid tema sõrmed minu omadega. Värisesin, justkui oleksin nööril kuivav tubakaleht, ja mul oli palav, justkui oleks mu süda topitud saunatünni. Pärast kuumahoogu hakkas külm südame ümbert kõhtu vajuma, ma ei tundnud enam oma jäsemeid. Edgari suu plärises edasi.
„Said sa aru, mis ma ütlesin? Ta maeti juba maha.”
„Kuule, Vorst, pane nüüd uks kinni.”
„Roland, sa pead praegu Leonidast ja mammast aru saama. Ta tuli vaikselt maha matta, kael oli jälgi täis.”
„Jää vakka, Vorst.”
Heitsin pilgu hiirelõksule. See oli tühi.
„Mis jälgedest sa räägid?” karjusin.
„Et kaela peal olid jäljed! Naiste meel on ju kõikuv, ega me ei tea, mis teda sellisele patuteole ajas.”
Asutasin end juba ruuna valjastama.
Vastust ma ei saanud, aga tõsi see oli: Rosaliet polnud. Ema ja Leonida kohtlesid mind nagu võhivõõrast, Leonida tegi pearätile tugeva sõlme peale, justkui tahaks näo nähtamatuks kokku tõmmata, ja jätkas roka segamist. Ma polnud siin oodatud. Ema paotas hääletult suud, just nagu oleks see tõrges uks. Püüdsin tirida välja vihjeid selle kohta, mis juhtus ja miks, kes käisid ja millal, rasva ja munade jahil olnud sõdurite nimesid. Ma ei uskunud tädipoja räpaseid vihjeid, ma ei uskunud, et Rosalie oleks endale käe külge pannud. Mu kõva hääle peale hakkas ema pilk hüplema, käskis mul ära minna. Tahtsin teda raputada, mu käed tõmblesid. Oleksingi juba löönud, aga mulle meenus isa. Ta oli võtnud endale perenaise, kes ei kõlvanud kuhugi, ja kandnud oma risti ilma kurtmise ja tülita. Ma olin oma isasse, sest armastus tegi mindki nõrgaks, ometi ei tahtnud ma, et isa tuleks tagasi majja, kus poeg oli tõstnud kätt oma ema vastu, mis siis, et armastuse nimel. Mu rusikas vajus alla.
„Tüdruk ajas oma patuteoga maja häbisse,” sosistas ema.
„Häbisse? Kuidas nii, häbisse? Millest te õieti räägite?” karjusin ma.
Aksel tuli sahvrist ja istus, et tõmmata jalast laudasaapaid, ühes oli vabadussõjast saadud puujalg. Aksel ei vaadanud minu poole, ei poetanud sõnagi. Kuidas suutsid need inimesed tegutseda, justkui poleks midagi juhtunud?
„Miks te ei lasknud mul teda näha? Mida te vaka all hoiate?”
„Polnud seal midagi näha. Me poleks temast uskunud, et ta sellise teoga hakkama saab,” ütles ema, lükates taskurätikut manseti alla. Tema silmad olid kuivad. „Roland, ole nüüd mõistlik. Räägi Edgariga.”
Tormasin läbi kogu maja, kambri lävel jäin pidama: nägin toolil Rosalie rätikut. Sööstsin välja. Armi talu rahvas oli muutunud mulle võõraks ja ma ei tahtnud neid enam kunagi näha.
Meeleheites ei tulnud mulle pähe muud, kui paluda abi Lydia Bartelsilt. Oleks olnud rumal tema seansi pärast linna minna, aga ma pidin saama Rosalielt mingi märgi, märgi selle kohta, kus ta praegu oli, märgi, mis aitaks mul leida süüdlast, kelle vastu ei paistnud mitte keegi huvi tundvat. Linna läksin jalgsi, mööda vanasid karjateid, metsaääri pidi, alati kui lähenes mootorratas või kui kuulsin hobuvankrite kolinat ja kapjade kobinat, hüppasin puude vahele. Läksin sakslaste staabiks muudetud mõisast kaarega mööda ja jõudsin pärale just siis, kui hämardus. Koerad muutusid oma õue piiril võõrast märgates kohe valvsaks, niisiis vältisin aiaäärseid ja kõndisin keset teed, kui kuulsin kedagi tulemas, tormasin põõsasse. Suutsin eristada telegraafiposte ja majade piirjooni, koduste toimetuste hääled kostsid köökidest tänavani, haamrilöögid ja kassi näugumine. Need hääled kuulusid inimestele, kellel oli oma kodu. Inimestele, kellel oli keegi, kellega koos õhtuti askeldada. Minult oli see kõik ära võetud. Tusk vingerdas ääri-veeri mu kehas nagu nurgast süüdatud paber, aga sellel tuli lasta olla.
Enne Lydia Bartelsi maja läksin surnuaiale. Leidsin õige koha, või selle, mis mu arvates pidi olema õige koht. Kõndisin ümber aia, komistades haudadele ja vältides riste. Kui üldse, siis just siin lootsin ma kuulda tema häält. Selles kirikus oleks pidanud toimuma meie laulatus, sellel altaril oleksin ma pidanud nägema oma pruudi loori, mis valmistas talle sellist rõõmu, et ta pihtis seda häbeliku naeratusega. Öötaevas oli tähti täis ja kui ma prahihunniku juurde jõudsin, hakkasin otsima kohta, kust oli hiljuti kaevatud. Leidsin selle kergesti üles, polnud ei risti ega lillekimpe, isegi koer oleks saanud maa rüpest parema paiga. Lõin rusikaga vastu kiviaeda, nii et sammalt pudenes, ja palvetasin põlvili, et mu kallim annaks endast märku, et mul poleks vaja minna Lydia Bartelsi juurde; annaks märku, et mu kallim on leidnud rahu; annaks märku, nii et võiksin tagasi minna. Ma ei teadnud, miks oli Rosalie välja läinud, kellega läinud, kes ta leidis ja kust kohast. Miks teda kirikuaeda ei maetud, miks kirikuõpetaja sellisel asjal sündida lasi, kas kirikuõpetaja oli ülepea kohal? Rosalie poleks endalt elu võtnud, kuigi just nii nad mõista andsid ja sellele osutas ka hauaplats. Aga see polnud ju nii, ei saanud olla. Mul oli häbi, et mind polnud kohal, et ma ei suutnud toimunut ära hoida. Kuidas me teineteisest nii kaugel olime, et ma polnud aimanud, et Rosalie oli hädas? Võimatu oli mõista, et see kõik leidis aset siis, kui ma magasin või tegin tuld, toimetasin igapäevaste asjade kallal. Kuidas su mõtted minuni ei ulatunud? Miks ma sind kaitsma ei tulnud? Ma pidin teada saama, mida olin teinud just sel hetkel, kui Rosalie selle maailma seljataha jättis. Kui teaksin, oskaksin sellest hetkest