„See ütlus näitab, et Łódźi linnapea on arukas sell, aga räägi edasi.”
„Too lause jäi mind ajusoppi kummitama. Järgmise päeva hommikul oli mul üks kohtumine, aga ülejäänud päev oli vaba. Puhtast õelusest sõitsin linnast välja ja vaatasin Łódźi lähedal väikeses külas Minose suletud vabrikut, kus ühes küünis oli trahter ja õues välipeldik. Suur Minose vabrik oli varisemisohtlik sara. Profiilplekist vana laohoone, mille Punaarmee oli 1950. aastatel ehitanud. Kohtasin seal territooriumil valvurit, kes purssis saksa keelt, ja ma sain teada, et tema sugulane oli Minoses tööl olnud. Too elas seal lähedal ja me läksime tema juurde. Valvur tuli tõlgiks kaasa. Kas tahad kuulda, mis selgus?”
„Vaevalt ma sellest pääsen.”
„Minos alustas tegevust 1992. aasta sügisel. Kõige rohkem oli seal viisteist töötajat, põhiliselt vanamutid. Kuupalk oli mingi 150 krooni. Algul masinaid ei olnud, siis käisid töötajad sara koristamas. Oktoobri algul saabus kolm papimasinat, mis olid ostetud Portugalist. Need olid vanad, kulunud ja täiesti aegunud. Selle vanaraua väärtus ei ületanud mõnda tuhandet. Masinad siiski töötasid, aga läksid kogu aeg katki. Varuosi mõistagi ei olnud, nii et Minose tootmises olid pidevad seisakud. Enamasti proovis mõni töötaja masina kuidagi ära parandada.”
„Siin hakkab juba midagi looma,” tunnistas Mikael. „Mida siis Minoses õieti toodeti?”
„1992. aastal ja pool järgmist aastat valmistasid nad täiesti tavalisi pesupulbrikotte, munakarpe ja muud sellesarnast. Seejärel valmistasid nad paberkotte. Aga vabrikus oli kogu aeg toormepuudus ja ega see eriti palju toodangut kunagi andnudki.”
„Ei kõla just suurinvesteeringu moodi.”
„Ma arvestasin kokku. Kahe aasta üürikulud olid 15 000 krooni. Palgad võisid olla maksimaalselt 150 000 – see on heldelt pakutud. Masina ja vedude kulud… kaubik, mis vedas munakarpe… umbes 250 000. Lisaks jooksvad kulud tegevusloa eest, edasi-tagasi reisid – ilmselt ainult üks Rootsi inimene külastas seda küla mõned korrad. Mnjah, ütleme, et kogu operatsiooniks kulus alla miljoni. Ühel 1993. aasta suvepäeval tuli juhataja vabrikusse ja ütles, et see on kinni pandud, ja kohe seejärel saabus Ungari veoauto ja viis masinad minema. Minos oli lavalt lahkunud.”
KOHTUPROTSESSI AJAL oli Mikael sageli mõelnud tagasi sellele jaaniõhtule. Nende jutt oli olnud suurema osa õhtust koolipoisilik ja sõbralikult nokkiv, täpselt nagu kooli ajal. Teismelisena olid nad teineteisega jaganud seda koormat, mida tolles vanuses kantakse. Täiskasvanuna olid nad õigupoolest võõrad, täiesti erinevad inimesed. Õhtu jooksul oli Mikael mõtisklenud selle üle, et talle õieti ei meenugi, mis neist keskkooli ajal oli head sõbrad teinud. Tema mälestustes oli Robert vaikne ja vaoshoitud poiss, kes hirmsasti häbenes tüdrukuid. Täiskasvanuna oli ta edukas… mnjah, karjerist pangamaailmas. Mikael ei kahelnud hetkekski, et tema kamraadi vaated olid täielikus vastuolus enamiku seisukohtadega tema enda maailmapildis.
Mikael võttis endal harva nina täis, aga see juhuslik kohtumine oli muutnud ebaõnnestunud purjetamise meeldivaks õhtuks ja viinatase pudelis lähenes sundimatult põhjale. Just seetõttu, et jutt oli läinud koolipoisilikult lõõpivaks, ei olnud ta algul võtnud Roberti lugu Wennerströmist tõsiselt, aga lõpuks olid ajakirjanikuinstinktid temas ärganud. Korraga oli ta hakanud Roberti juttu tähelepanelikult jälgima ning avastanud loogilised vastuolud.
„Oota natuke,” palus Mikael. „Wennerström on ju tipptegija börsihaide seas. Kui ma ei eksi, siis peaks ta olema miljardär…”
„Ligikaudsel hinnangul istub Wennerstroem Group 200 miljardi otsas. Sa tahad küsida, miks üks miljardär üleüldse jandib armetu 50 miljoni suuruse taskurahaga.”
„Nojah, pigem võiks küsida, miks ta peaks nii ilmse pettusega riskima.”
„Ma ei tea, kas saab öelda, et pettus on väga ilmne; väga üksmeelne SIB juhatus, pangainimesed, valitsus ja parlamendi audiitorid olid Wennerströmi aruande heaks kiitnud.”
„Tegemist on ikkagi tühise summaga.”
„Kindlasti. Aga mõtle järele, Wennerstroem Group on investeerimisfirma, mis tegeleb kõigega, millega võib pappi kokku ajada – väärtpaberite, optsioonide, valuutaga… you name it. Wennerström võttis SIB-ga ühendust 1992. aastal, just siis, kui turul hakkas pind jalge alt kaduma. Kas sa mäletad 1992. aasta sügist?”
„Ja kuidas veel. Mul oli ujuva intressiga korterilaen, kui Rootsi keskpanga intress tõusis oktoobris 500 protsenti. Ma pidin aasta otsa maksma 19-protsendist aastaintressi.”
„Oo, olid vast ajad,” naeratas Robert. „Tol aastal läks mul kuradi halvasti. Ja Hans-Erik Wennerström – täpselt nagu kõik teised turul tegutsejad – maadles samade probleemidega. Temal oli miljardeid kinni eri liiki väärtpaberites, aga sularaha oli hämmastavalt vähe. Korraga ei saanud nad enam laenata uusi fantastilisi summasid. Selles olukorras müüakse tavaliselt mõni kinnisvara ja lakutakse pärast kahjumit haavu – aga 1992. aastal ei tahtnud järsku mitte keegi seda kuradi kinnisvara osta.” „Cash-flow problem.”
„Täpselt nii. Ja Wennerström ei olnud sugugi ainus, kes niisuguste probleemidega maadles. Igal ärimehel…”
„Ära ütle ärimees. Kutsu neid, kuidas tahad, aga neid ärimeesteks nimetades solvad sa tõsise ameti esindajaid.”
„…no börsihail siis oli cash-flow problem… Vaata seda niimoodi: Wennerström sai 60 miljonit krooni. Kuus milli maksis ta tagasi, aga alles kolme aasta pärast. Minose kulutused ei ületanud eriti miljonit krooni. Ainuüksi kolme aasta intress 60 miljoni pealt teeb õige kopsaka summa. Sõltuvalt sellest, kuidas ta selle raha investeeris, võis ta SIB raha kahe- või kümnekordistada. Ja see on juba midagi. Selle peale võtame!”
2. peatükk
DRAGAN ARMANSKI oli viiekümne kuue aastane ja sündinud Horvaatias. Tema isa oli Valgevenest pärit Armeenia juut. Tema ema oli kreeka verd Bosnia moslem. Ema oli hoolitsenud poja kultuurilise kasvatamise eest ja seepärast leidis too end täiskasvanuna suurest heterogeensest rühmast, mida ajakirjandus nimetas moslemiteks. Migratsiooniamet oli ta huvitaval kombel registreerinud serblaseks. Pass kinnitas, et ta on Rootsi kodanik ja passipildil oli tugeva lõuaga neljakandiline nägu, tume habemetüügas ja hallinevad meelekohad. Teda kutsuti sageli araablaseks, kuigi tema taustas araabia liini ei olnud. Kuid see-eest oli ta sedalaadi geneetiline ristand, mida rassibioloogid suure tõenäosusega nimetaksid alamat sorti inimmaterjaliks.
Tema välimus meenutas kergelt niisugust stereotüüpset tegelast nagu kohaliku jõugu boss mõnes Ameerika gangsterifilmis. Tegelikus elus ei olnud ta ei narkoärimees ega maffia palgamõrtsukas. Ta oli edukas ökonomist, kes oli asunud 1970. aastate algul tööle ökonomisti abina turvafirmas Milton Security ja kolm aastakümmet hiljem tõusnud ettevõtte tegevdirektoriks ja strateegiliseks juhiks.
Huvi turvaküsimuste vastu kasvas tasapisi ja see valdkond hakkas teda köitma. See oli nagu strateegiline mäng – määrata kindlaks ohud, töötada välja vastustrateegiad ja kogu aeg olla tööstusspioonidest, väljapressijatest ja varastest üks samm ees. Asi algas sellest, et ta avastas, kui oskuslikult oli loova raamatupidamise abil üht klienti petetud. Ta suutis tõestada, kes umbes tosinast inimesest oli selle taga, ja isegi nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, meenus talle oma jahmatus, kui oli aru saanud, et kogu see kelmus oli saanud võimalikuks ainult seetõttu, et antud firma ei olnud sulgenud paari lihtsat auku tavapärases turvasüsteemis. Ise sai ta raamatupidajast ettevõtte üheks arendajaks, majanduskuritegude eksperdiks. Viie aasta pärast kerkis ta firma juhtkonda ja veel kümme aastat hiljem sai temast vastuseisule vaatamata tegevdirektor. Nüüdseks oli vastuseis ammu vaibunud. Milton Securitys oldud aastate jooksul oli ta teinud sellest Rootsi ühe kompetentseima ja usaldusväärseima turvafirma.
Milton Securityl oli kolmsada kaheksakümmend täiskohaga töötajat ja lisaks veel üle kolmesaja usaldusväärse mittekoosseisulise töötaja, keda palgati vastavalt vajadusele. Falcki või Rootsi