Meenub veel üks pilt: naabripoiss keerutab pea kohal meeleheitlikult köie- või kaablijuppi. Ta ei mängi helikopterit, ta on seda. Keerutades pea kohal midagi sellist, mis meenutab propellerit, ja keerutades seda hästi-hästi kiiresti, võib lõpuks tõusta õhku. See oli täitsa kindel värk. Ebaõnnestumine tuli sellest, et kunagi ei saanud õiget kiirust kätte. Lapse nõrgad käed, vähene jõud ning vastupidavus ei võimaldanud vajalikku tõstejõudu.
MA ei võrdleks lennukite ja kopterite tagaajamist sinilinnu püüdmisega, sest sinilind või žarptitsa ehk tulilind oli muinasjuttude asukas, kelle olemasolu tõestamisele või selles kahtlemisele polnud vaja aega kulutada. Rääkivad papagoid – see oli juba midagi! Papagoid, eriti anekdootides esinevad tüübid, olid tuntud roppsuud, aga muud linnud, olgu naisepeaga või imeliselt hiilgavate sulgedega, nagu nad vene muinasjuttudes ning nende põhjal tehtud filmides ette tulid, ei olnud üldsegi huvitavad. Ma ei mäleta isegi seda, milleks nad head olid. Suutsid nad anda vastuse kõikidele küsimustele või oli nendega seotud igavene noorus? Nojah, tulilinnu mahakukkunud sulega sai pimedas endale teed valgustada umbes nagu taskulambiga. Ja sellepärast kõik need Loll-Ivanide retked seitsme maa ja mere taha?! Pole vaeva väärt!
Lennuk oli teine tera. Lennukid muutusid meie kinnisideeks.
LENNUKIT sai mängida isegi kusel käies. Pissilkäimine oli poistel seltskondlik tegevus. Võib-olla esineski juhtumeid, kui keegi tegi seda üksinda, aga see oli kas hädajuhtum, kui asjaga oli väga kiire, või siis oli tegemist põlu alla pandud nohikuga. Üksinda kuselkäimine oli tõrjutuse märk.
Kusema pidi tingimata kambakesi sellepärast, et siis sai jugasid risti lasta ja niisugune veelaskmine polnud enam mõni niisama põie tühjendamine. Ei! Ristikusemisega jäljendati õhulahingut.
Eeskuju saadi kahest allikast, mõlemad militaarsed. Vanades sõjafilmides võis näha kaadreid, kus vaenlase lennuk – definitsiooni järgi Saksa oma – rabeles öises taevas, püüdes vabaneda temale suunatud prožektorivihkudest. Lennuk nagu väike helendav mutukas, mida hoiavad kinni kaks võimsat valgusvoogu: üks tuleb ekraani paremast ja teine vasakust nurgast, et siis kusagil keskpaigas ristuda. Fataalsest ristumiskohast püüabki vaene lennuk põgeneda kaitsvasse ööpimedusse. Muidugi asjata – valgusvihud on tema külge justkui kleebitud. Sellisel lennukil on lips läbi. Paremat märklauada õhutõrjeväelastele, mõistagi „meie omadele”, olnuks raske leida.
Veelgi vingema ristikusemise eeskuju andis igal pühapäeval kesktelevisioonis näidatud saade „Teenin Nõukogude Liitu”, kus pajatati juba meie tänapäevaste sõdurite põnevast elust.
Saate kohustuslike teemade hulgas oli näidata, kui lootusetud on vaenlase lennukitele katsed tungida Nõukogude Liidu õhuruumi.
Pahasoovija hävitamine nägi telekas välja niimoodi: lendab reaktiivlennuk (raadio teel juhitav märklaud) ekraani paremast servast vasakusse, jättes enda taha pika suitsujuti, nagu me tookord arvasime (suurematena saime teada, et see on tegelikult õhus leiduva veeauru kondenseerumise jälg). Vaenlane lendab rahulikke nõukogude traktoritehaseid ja maisipõldusid pommitama või mingitele muudele pahategudele ega aimagi, et ekraani alt vasakust nurgast sööstab tema poole juba õhutõrjerakett, sama kiire nagu lennuk või kiiremgi veel. Oli hingematvalt põnev jälgida, kuidas kaks helendavat täppi, mõlema liikumine markeeritud taevasse jääva suitsusabaga, teineteisele lähenevad… ja lähenevad… ja lähenevad… ning vaatajal ei teki kahtluse kübetki, et need täpid saavad ka seekord kokku. Sest kahelda pole võimalik – saavad kindlasti, alati on saanud.
Ja tõepoolest, kõik klapib taas, sest nõukogude sõjaväes ei esine ülesannete täitmatajätmist – ekraanil liikuvad täpid lendavad babahh! teineteise sisse, muutudes hetkelises sähvatuses väikeseks tupruvaks suitsupilveks. Selle vaatepildi jälgimisest oli võimatu tüdida.
Seda me siis jäljendasimegi. Loodus oli meile kinkinud vahendi ristuvate lennutrajektooride mängimiseks: oli vaja vaid lasteaia kempsu minna või õues kusagile põõsa varju ronida, tillid välja võtta ning kusejoad kokku suunata.
Plikadele oli see mäng kättesaamatu. Nende elu oli hale.
Kord tegi üks vennike mulle ettepaneku eralduda põõsasse, et seal teineteisele tilli näidata. „Teeme lennukeid või?” küsisin ma igaks juhuks üle, sest olin märganud ta silmis mingit kahtlast läiget.
„Ei, ma näitan sulle oma tilli ja sa näitad mulle oma,” meelitas ta mind mõttetule mängule. Ma ei saanud tast aru. Kui see ei olnud lennukite tegemiseks, siis milleks veel nokusid teineteise juuresolekul välja võtta?! Lasteaias leidus päris lollakaid tüüpe.
RISTIKUSEMISEGA umbes samal ajal tabas meid paberlennukite tegemise maania. Lasteaia viletsa kvaliteediga joonistamispaber volditi kõige fantastilisemal viisil kokku, et saavutada võimalikult terav ja nooljas siluett, mis pidi tõestama paberlennuki valmistaja suuri insenerioskusi. Tiibade peale joonistati viisnurgad või mõnikord ka Saksa ristid. Ainuõige elukutse oli meie arvates lenduri oma. Ma ei tea, võib-olla kusagil „päris”-Eestis tahtsidki lapsed saada jäätise- ja kommimüüjateks, aga Sillamäel elasid ainult tulevased kangelased, merkantiilsete huvideta. Poisid tahtsid saada lenduriks, tüdrukud aga baleriinideks, mis on kahtlemata veelgi heroilisem elukutse.
Lennundusega oli aga see mure, et seal eeldati üleloomulikku tasakaalutunnet. Seegi oli meil teada tänu saatele „Teenin Nõukogude Liitu”, milles näidati sõjaväelendurite treenimiseks kasutatavaid inimese läbimõõtu rattaid, kuhu lendur end käsi- ning jalgupidi kinni sidus (samamoodi nagu Leonardo da Vinci kuulsal joonistusel), et siis hakata end pöörasel ja täiesti kujuteldamatul moel keerutama. Tavalisel karussellil saadud kogemused ütlesid, et sellega ma hakkama ei saa. Karusselliga oli samamoodi nagu kümmekond aastat hiljem alkoholiga – esmalt on õudselt hea ja siis igasuguse üleminekuta õudselt halb. Ma kujutasin oma lennukivaimustuse aegadel elavalt ette, kuidas lennukikabiinis läheb süda pahaks ja siis peab kasutama oksekotti nagu bussisõidu ajal. Arusaamatuks jäi, kuidas seda teha siis, kui lendad õhulahingu ajal, pea allapoole. Kas oksekott pandi kiivri sisse?
Peab tunnistama, et lenduri elukutse oli seotud mõningate küsitavustega.
NATUKE hiljem tabas mind balsapuuihalus.
Alguse sai see ajakirjast Pioneer, millest leidsin loo mudellennukit ehitavatest poistest. Tegevus toimus ilmselt kodanlisel ajal. Seda lugedes tekkis mul küsimus: miks on balsapuuks nimetatud materjal, mis oli jutustuse kangelastele iseenesestmõistetav ja ilmselt kerge vaevaga hangitav asi, mulle ja minu sõpradele täiesti tundmatu? Keegi ei olnud seda kunagi oma käes hoidnud ega teadnud isegi seda, kuidas see välja näeb või lõhnab. Ent kirjeldusest võis järeldada, et tegemist on ideaalselt kerge materjaliga. Seda ma tahtsin!
Tegemist oli algusest peale läbikukkumisele määratud projektiga – ehitada keerdus kumminööri jõul lendav sääskkerge masin, nagu Pioneeri jutus olnud poisid seda mängeldes tegid. Pioneeri poistel tulid üldse kõik asjad alati välja.
Balsapuu omandas minu unistustes imematerjali omadused.9 Ma hakkasin talle kõiksugu omadusi välja mõtlema – balsa pidi olema kreemikat värvi troopika järele lõhnav „miski”, samas reas arbuusisuhkru, seesamiõli, vahtrasiirupi, mangomahla ja trühvlikommidega, mille lõhna või maitset ma endale ainult ette kujutada võisin, sest selliseid asju Nõukogude Liidus polnud. Olid vaid sõnad raamatutes ja ajakirjades. Lõpuks muutus balsapuu mu mõtetes peaaegu kondiitritooteks. Ma kujutlesin selle imematerjali nii kergesti töödeldavaks, et näita talle vaid nuga ja ta teeb end ise tiibadeks, propelleriks ja kereks. Esimene lõige, ning puuklotsist eraldub täpselt õige kujuga liistakas, teine lõige, ja tiiva kontuurid võtavad kuju, kolmas lõige, ja tiib ongi valmis. Kõik juhtub multifilmiliku kergusega.
Ilmselt tüütasin selle puu imelistest omadustest pajatades kõik sõbrad ja tuttavad surmani ära.
„Kui ma ta endale hangin, küll te siis näete!” andsin salapäraseid lubadusi. Aja edenedes läks kogu lugu aina piinlikumaks, sest küsimus,