Eesti Filmiarhiiv, foto: V. Puhm.
MÕNIKORD ON SELLINE TAHTMINE, et võtaks oma lapse ajamasinasse ja viiks ta vaatama minu noorusaega ja lapsepõlve. Vahel on see soov olnud väga tugev, sest – kummaline endalegi tunnistada – minu laps ei tea, kes ma olen. Tundub olevat halb traditsioon: ka minul on enam-vähem selgus emapoolse suguvõsaga, kelle lihtsad ning põlised eesti juured asuvad Võrumaa mullas, ent oma isapoolsest suguvõsast tean ma üpris vähe – nad on pärit Baikali tagant, kusagilt kasaka-asulast, mis on sada kilomeetrit nii Hiina kui ka Mongoolia piirist. Ma pole seal kunagi käinud. Ainus, millele ma saan toetuda, on katkendlikud jutud, mingid oletused ja ähmased aimdused.
Ma tean oma ema maailmast võrratult rohkem kui isa maailmast, ja nüüd kordub see minu pojaga – ta on küll olnud koos minuga paaril korral mu lapsepõlvekodus Sillamäel, aga see linn on jäänud talle arusaamatuks ja sealsed inimesed kaugeks. Mul on hinges kahtlus, ei, veendumus, et ta ei mõista ka oma suguvõsa sealset haru.
Kui ma isegi mõistaks.
Perekondlikele ütlematajätmistele lisanduvad raskused tollest ajast aru saamisega, kust ma tulen. Nõukogude aeg või suupärasemalt „vene aeg” on väga müstiline ja mõistetamatu nähtus põlvkonnale, keda ma nimetan „vabariigi lasteks”. Need on inimesed, kes said iseenda olemasolust teadlikuks juba postnõukogude ajal.
Kuidas saab siis loota põlvkondade sidemele ning järjepidevusele?
SESTAP ma selle ajamasina triki välja mõtlesingi. Me teeme poisiga nüüd ühe hüppe, ütleme, et aega kolmkümmend aastat tagasi.
Sinna kaugesse 1980. aastasse minnes tuleb esmalt hoolitseda selle eest, et me jääksime märkamatuks. On ülimalt oluline sulanduda ümbritsevasse massi.
Ei tohi jääda silma ühelegi võimuesindajale, sest põhjuse andmine dokumentide kontrolliks oleks katastroof. Meil poleks kehtivad isikutõendeid, aga see on vaid pool häda.
Tõeliselt ohtlikuks teeks meie olukorra see, et me ei suudaks 1980. aastasse sattudes öelda, kus me alaliselt elame ehk kuskohas on meie sissekirjutus. Ma ei saa öelda, et ma elan Sillamäel Gagarini tänavas majas number viis, korter kaks. Nad saadavad sinna kellegi kontrollima, ja see tuvastab, et jah, antud aadressil elab tõesti sellenimeline isik, aga ta on seitsmeteistkümneaastane noormees. Ent vahistatud kahtlusalune, ebamäärases vanuses tüüp, on kindlasti tunduvalt vanem. Ehkki sarnasus isikute vahel on olemas.
Pärast seda hakkaks minuga tegelema nõukogude julgeolekus mingi selline osakond, mis oli spetsialiseerunud anomaalsetele ning seletamatutele nähtustele. KGB X-failid. Neil pidi selline olema.
Kuid minu pojast poleks kuskil ühtegi jälge. Isegi kui ta ütleks oma praeguse Tallinna-aadressi, teeks kontrollima saadetud julgeolekumees otsemaid kindlaks, et antud majas nimetatud korter puudub (see ehitati alles 2003. aastal Kadrioru serval asuvale puumajale ühe korruse lisamisega). Kui nad tuvastavad selle, et poisi taga ei veni ühtegi jälge, mis näitaks tema seotust N. Liiduga, siis hakkaks temaga tegelema julgeoleku osakond, kelle tööks oli võõrriigi spioonide püüdmine. Muidugi ei suudetaks poisist ka seal mingit rahuldavat seletust välja pressida. Lõpuks leiaksime me end koos kusagilt kinnisest psühhiaatriahaiglast, kus meile süstitaks neid preparaate, mis peavad aitama meelde tuletada, kes me ikkagi sellised oleme ja kustkohast saabusime.
Mina tean 1980. aasta keskel ajamasinast väljudes neid ohtusid karta, sest ma mäletan toda aega. Mis mäletan! See aeg elab minus edasi. Ma olin homo soveticus. Me kõik olime seda, ka need minuvanused, kes seda praegu ägedalt eitavad.
Minu poeg aga torkaks kolmekümne aasta taguses keskkonnas silma nagu kusagilt Amazonase džunglist moodsasse linna sattunud kiviajas elava hõimu laps, kes kõnnib ringi süüdimatult, teadmata selle ühiskonna reegleid, kuhu ta sattunud on.
Riski vähendamiseks paneksin meie ajamasina materialiseeruma Tallinnas, sest oma kodulinna, kaheksakümnendate alguse Sillamäele, ei tohiks ma oma last mingil juhul viia. Sillamäe asetses Nõukogude Liidu piiritsoonis ja seal paiknes üks N. Liidu aatomitööstuse haldusalasse kuuluv salajane tehas. Võõrad jäid meie linnas kohe silma. Pealegi oli see umbes viieteistkümne tuhande elanikuga linn, Eesti mõistes küll suur, kuid mingit rahvamassi sulandumise võimalust selline rahvaarv ei paku.
Lähme niisiis Eesti NSV pealinna Tallinna.
Aasta 1980. Olümpiaregatt, noorsoorahutused, Poolas algas Gdanski laevatehases suur streik, mida arutati üpris avalikult. Punk pidas oma võidukäiku. Oli huvitav aeg.
„Poiss, kas sul seda aastaarvu kuuldes lööb mõni lambike põlema?”
Ta mõtleb pingsalt. Raputab siis pead.
„Moskvas olid olümpiamängud,” valgustan ma. „Tõsi küll, poolikud, sest vene väed läksid Afganistani ja pool maailma otsustas olümpiaüritust boikoteerida. Aga Talllinnas oli ikkagi olümpiaregatt. Oled kuulnud?”
Poisil on selline ilme, nagu räägiksin lugusid mitmesaja miljoni aasta taguse Gondvana mandri elust ja olust.
„Noorsoorahutustest ikka oled kuulnud? Said alguse punkbändi Propeller kontserdist, oled kuulnud?”
See on väljakutse. Poiss käis pikka aega kitarri kammimas mingis pundis, millel puudus nimi ja ka väljakujunenud stiil, sest nad ei jõudnud kuidagi ära vaielda, kas nad on rokkarid, punkarid või mingite intellektuaalsemate muusikasuundade esindajad.
„Propellerit ma tean. Vana punk.”
„Veel midagi sellest ajast?”
Ta raputab pead.
Pagan küll. Enne minekut tuleb talle pidada pikem loeng tolle aja sündmustest. Et ta teaks midagigi Gondvanal möllavatest kirgedest.
ENT tagasi konspiratsiooniküsimuste juurde. Vaatan oma poega ja hakkan tahtmatult muhelema, sest meenuvad kõik need kunagi väga ammu kuuldud ja loetud lood sellest, kuidas Nõukogude riigi rajaja Lenin pidi tsaaririigi salapolitsei tüssamiseks kasutama parukaid ja valevuntse.
Me ei ole põrandaalused kommunistid, vaid kõigest ühed süütud ajarändurid, kuid reisi õnnestumiseks on eksistentsiaalselt hädavajalik muuta poiss enne ajamasinasse minekut selliseks, nagu ma ise olin 1980. aastal.
Esiteks muidugi riietus. See on põhiline. Eesti vanasõna „riie ei riku meest” kaotab antud juhul kehtivuse.
Kogu poisi garderoob ei kõlba kuradilegi – tema praeguste T-särkide, pükste ja ketsidega 1980. aastal Tallinna vahele jõlkuma minna oleks sama nagu lohistada enda taga langevarjukotti ja kanda peas Miki-Hiire kõrvu. Kohe näha, et Ameerika diversant.
Mitte et minu noorusajal poleks inimeste seljas olnud ilusat ja hästiistuvat välismaa riietust, ei, oli vahel ikka, ja mõnel isegi rohkem kui üks rõivanäidis, aga asi on kombinatsioonis ja proportsioonis.
See tähendab…?
Nõukogude inimeste rõivastus koosnes väga suvalistest esemetest. Oletame, et keegi õnnelik võiski kelkida esmaklassiliste pükstega, ent neid ei toetanud sama kvaliteediga kingad, jakk ega mantel. Ülejäänud rõivaesemed võisid olla ja enamasti olidki täiesti jõledad. Või kui asjad sobisidki kvaliteedi poolest (kõik „importkaup”), siis oli seal mingi ebakõla värvidega. Riiete omavaheline kokkusobivus nii värvi kui kvaliteedi poolest oligi see asjaolu, mis eristas Tallinna tänavatel kõndiva Soome turisti kohalikust elanikust juba poole kilomeetri kauguselt.
Niisiis, kraamime poisi riidevarud välja ning hakkame kombineerima. Ta võib oma praegustest rõivastest midagi minevikku kaasa võtta, aga see „midagi” peab olema kokkusobimatu ülejäänud riietega.
Peamine mure on see, et nõukogudeaegsete jalanõude taolisi jõledusi pole kuskilt võtta. Võib-olla Balti jaama turult leiab mõned kaunad. Lähme vaatama. Mu valik langeb hallist nahast, kergelt kulunud ninadega kingadele.
Poeg hakkab torisema, et neid ta jalga ei pane, sest need on tegumoelt täiesti vanainimeselikud.
Suurepärane!
„Poiss,” patsutan ma teda õlale, „ära jaura, minul oli sinu vanuses vaid üks paar kingi, millega ma käisin suvel, sügisel, talvel ja kevadel. Käisin niikaua, kuni ära lagunesid. Talvel lobjakaga olid nad juba kümne sammu astumise järel läbimärjad. Nende kingadega