Liis ajab end üles – ei isegi teades, kas hälli kõrvalt või alt – tunneb, et on vist haiget saanud ja nutt tahab tulla!
Aga siis näeb, et häll on kummuli, põhi püsti, ja last ei ole kuskil! Ja hakkab hälli üles tõstma… Kuid ei saa! Kas on häll liig raske või Liis oma hirmusegaduses ei mõista õieti – ja sellep puhkeb ta valjusti nutma! Ning lendab tare ustki pärani lahti jättes! Summib-jookseb paljajalu läbi tuisukeeriste ning lumelainete üle õue karjalaute poole, kus parajasti loomi söödetakse.
„Ema! Ema!“ hõikab ta nuttes ja hingeldades juba karjaaia väraval. „Ema! Tule! Laps on nüüd vist surnud… Häll lendas kummuli…“
Ema heinasülemiga parajasti üle karjaaia minnes pillab heinad sinnasamma maha ja tõttab lennul tare poole! Ent endal tunne, nagu ei jõuaks sammugi edasi! Jalad nagu kasvaksid maa külge – nii pikk tundub tee tareni!
Häll on kummuli. Laanekivi perenaine tõstab ta ümber – otsib lapse rõivaste vahelt välja.
Laps on küll väga vaikne – kuid hingab ometi. Ja hingab varsti juba üsna korralikult, kuigi tasa.
Nii ei olnud Mann surnud, vaid aina magas! Magas küll sügavalt nagu uimaund, mis kestis veel hulk aega.
Kas oli see ainult kangest kiigust? Või olid inglid lapse viivuks ära unelmate maale kandnud? Kas nägi ta und jumalate kiigust, mis inimlapsi nende maises elus nii mõnigi kord maast taevasse ja taevast alla maha hõljutab, vahest isegi sügava manala ääreni kallutab – ent ometi veatult jälle eluvalgusse tagasi toob. Ei või teada, kuidas tookord Manniga täpselt oli.
Liis aga Manni ärgates läks rõõmsaks ja pühkis oma nutusilmad kuivaks. Ta oli ju ka tark tüdruk ning mõistis nüüd isegi, et sedasi vallatult kiigutada ei tohi! Mitte millalgi enam nii!
Juhan, õhtul koolist koju tulnud, muidugi kuulis ka, misuke suur ehmatus kiiguga olnud, Liis isegi jutustas varsti, ning pidasid nad kahekesi selle asja üle aru. Ja küllap ka sellest tuligi, et Liis teisel päeval ema ette astus ja väga tõsised sõnad kõneles:
„Ema,“ ütles ta, „pange mu parem hobuseid talitama!“ (Hobused nimelt huvitasid Liisu üle kõige) „Ja ma lähen üles lakka, lasen heinu redeli, aitan vett vedada laute juurde ja teen kõik. Sest mina hakkasin alles nüüd nääris kuuet aastat käima ja ei ole kellegi õige lapsehoidja! Mihkel-lellenaine juba ükskord ütles – ja ka Juhan ütleb…“
Aga kuhu ta ikka pääses! Ei olnud midagi parata. Kõik Laanekivi lapsed põlvest põlve hakkasid juba õige varakult harjendama, hakkasid abiks, käsiliseks ja käskjalaks suurtele inimestele, hoidsid last, käisid karjas ja võtsid aegsasti märku igast tööst. Sest kes laps on Jumalast loodud meeltelt ja mõttelt mõistjaks ja kelle ihuliikmed on terved – see ei kasva kangeks ega tõuse targaks villavakas. Ja Laanekivi „savimägedel“, mis olid rasked harida ja kus lõikus ei anna kunagi nii mitmevõrdset seemet, nagu seda annab mustmuldsem pind, sääl ei olnud ka võimalik, et ühe sellise väikse Manni pärast suured inimesed, olgu oma või kes teine, oleks võinud või tohtinud oma igapäeva tööajast liig palju ära viita ja oma käsi, kes teab kui kaua, kinni hoida. Nii tuli ka Liisul varakult kaasa aidata. Ning aega mängimiseks ja jooksmiseks väljas jäi ju ka temale veel küllalt. Ja ega ta tasuta ei teeninud: isa iga kord, kui rannast või linnast tuli, ikka tõi ta saia ja kõike hääd asja. Ning ema iga kord, kui leiba küpsetas, veeretas virgale tütule Liisule ilusa kaku nagu kuhja ja pani muna silma. Ning kangast luues lubas ta hüva-lapsele ka uue kuuekese või koguni kleidi kududa.
Nii edenes tali. Ja varstigi mõistis Mann juba omakeeli kõnelda ja laulda, ää-ää ajada, käte ning jalgadega sipelda, omi varbaid suhu pista, tarbe korral kisada – vahest ka jonnidagi! Sest kui sa millalgi ei jonni, siis vahest ei küsitagi sinust, ei tahetagi sind mõista – ei panda sind nagu tähelegi…
Mõistis Mann päevade edenedes võõraid inimesi, võõraid nägusid juba ka võõristadagi jne.
Paljutki võib inimene õppida oma esimesel eluaastal, jah, juba oma esimestel elukuudelgi. Aga saunaskäimist – s.t. korralikku vihtlemist saunas – seda see Mann ometi päriselt ära ei õppinud! Mitte kui mitte!
Ja see ei olnud hää.
Sest iga õige meie maa inimene, olgu ta vana või laps, käib iga laupäev saunas, vihtleb ja hautab end laval ja karastab külmas, see on vanematelt päritud iidne kord ja komme.
Mann-laps aga, kes muidu just väga kisapill ei olnud: õppust võttis, korda pidas söögiaegades, uinutundides ja kõiges, mis ema õpetas, Mann, kes ka vett ei kartnud, vaid meelsasti vees sulistas – vihtlemist ta kartis! Alati, kui ta lavaleili kätte viidi, vaidles ta vastu – kõigest väest! Karjus kurjalt!
Mida aga suurt tähele ei pandud. Sest arvati, et küll tüdruk harjub.
Aga ükskord, kui Manni jälle vihtlema asuti ja ta jälle suure häälega oma kõige valusamat vastuvaidlust avaldas – korraga jäi ta laval üpris vaiksemaks – vaikis siis üsna, langesid ta liikmed elutuks! Vanaema ning ema oma suures kohkumises ruttu tulid lapsega lavalt alla, panid talle külma vett otsaette ning südame kohta, tegid kõik, mis mõistsid, ning heitunult vaatasid Suur-Mann ning Liis! Kuni ta ometi jälle ellu ärkas.
Sestsaadik aga ei viidud Manni enam lavaleili kätte ega viheldud teda kuumas. Kuid sellest oli kahju. Sest vanarahva kombe järgi Rannaveres iga last tema esimesel eluaastal, niipea kui ta juba kaela kandis, viheldi kord veel eriti – „võeti harjaseid“: viidi laps saunalavale, heideti talle ümber haputaignane rätt, isegi üle näo, nii et ainult ei lämmatanud, ning viheldi siis parajas leilis tasa ja targu. Sest, nagu vanarahvatarkus õpetas, võtab see naha alt välja kõik mustad täpid ja tüükad, on tervisele hää ning annab näole heleda jume kuni eluotsani.
Mann jäi sellest ilma. Ja sellep, nagu Mihkel-lellenaine kord pärastaegadel Manni enese kuuldes arutles, saigi temast nisuke tumejuukseline, tõmmuverd tüdruk. Kuna sõsu Liis, kes ei lavaleili ega vihtlemist ei kartnud, selle-eest ka jumelt kui ka juustelt hele ja ruuge oli.
See võis tõsi olla – jäi ainult seletamata, miks ka Manni ema oli tõmmuverd ja olid juuksed tal veel tumedamad kui Mann-tütul, kõnelemata ta tumedatest sõstrasilmist – olgugi et ta igal ajal vahva oli leili kannatama.
Aasta on Mannil täis ja mõni nädal teistki, aga ikka ta veel ei kõnni, aina käperdab ja veab end ühte pooltpidi. Ajab end vahest ka juba püsti laua, pingi või seina najale, seisab auguga järis. Ent iseseisvaid samme üksi omast jõust mitte kui mitte ei astu! On nähtavasti arg, ei tihka hakata seisma ja olema oma jalgel.
Sellep ema ükskord otsustab ja ütleb: „Liis, tule, õppa laps käima! Vaata, tee nõnda, nagu mina teen: võta tal kätest kergelt kinni, tagane ise tasakesi ja lase ta astub!“
Liis on asjast väga huvitatud ja teadlik selle tähtsusest. Tema ise, Liis, on see, kes oma väikese sõsu varsti käima õpetab! Ning nii algab õppus lõbusalt, mõlemad on rõõmsad, naeravad! Mann üsna kilkab! Ema vaatab minut aega päält ja kiidab, kuid tõttab siis ära oma talituste ja tööde juurde.
Nii on Liis ja Mann üha üksi tares ja jätkavad harjutusi. Kuid tsipakese aja pärast, et vaheldust oleks ja igavaks ei läheks, võtab Liis teist talutades kord-korralt ikka kiirema käigu ja suurema sõõri, ning oma õpilast korda kolm nii ringi talutanud, ütleb ta:
„Noh, käi nüüd ise, üksi!“ ja laseb Manni kätest lahti. Kuid, partsti, istub Mann maha ja vaatab aina suuril silmil. Liis vaatab ka ja peab aru, mis niisukesel puhul nüüd teha – kuulab ja kuuleb aga ühtlasi, kuis kõrval rehe all linamasin käib, kostab ropsijate kõva jutt ja lõbusat naeru kajab. Kuna tema, Liis, peab tares kinni olema! Ei saa mahti või veidikesekski ka rehe alla minna! Kõik niisukese väikse, rumala ja laisa Manni pärast!
„Käi ometi!“ käsutab ta siis. „Käi nagu mina! Näe, nii! Mis sa, laisk tüdruk, aina istud!“ tõreleb ta ja tõmbab Manni kättpidi. See aga vastab sõsu karedusele ilmse tõrkega! Jonniga! Ja sellest kihvatab Liisu ägemeel! Ta haarab kinni