„Jaan, mis sa tantsid!“ tõreleb Elts ja puhub uuesti sütt, arvab, et Jaan-poiss on ometi juba tares ja tembutab sedasi.
Aga vaevalt saab tuli söe küljest peergu hakata, kui üks aga jälle lööb ja tule kustutab!
Ja nõnda mitu korda. Nii et Elts juba õige vihane! Tõreleb Jaani ja tahab teda lüüa.
Aga Jaan on nagu õhk, ükski hoop ei taba! Ei kuule ega ole teda kuskil! Kuid ei lase tuld peergu panna!
Ja tare on pime nagu kott. Eltsul hakkab juba imelik ja nagu hirm… Ei tea, kas ongi Jaan – või, ei tea, mis asi see võib olla…
Viimaks kuuleb müdinat tareesikus, hakkab tulema teisi majarahvast. Ka sulane Jaan kuulukse teiste kannul tulevat, kõneleb väljas.
See on aga Eltsule liig! Hirmu täis, kukub ta ahju ees karjuma:
„Oh sa heldeke küll! Üks on siin tares! Ei lase tuld üles võtta! Lööb aga igakord kops! ja kops! mulle käe pääle… Mina mõtlesin, et Jaan on ahju ees.“
Sedasi hädaldas ja hirmutas Elts pimedas ahju ees ja mina, väike poisiklutt, tulles väljast ema kaasas, hoidsin ema seljataha… Kartsin tonti!
Mehed võõrast tembumeest ähvardama!..
Ja kõbjaga lüüakse tuli üles. Tõstetakse peerg kõrgele, vaadatakse tares ringi – otsitakse nurgast – ei kuhki ega kahki kuskil!
„Mis lugu see on!“ kirutakse, „Sina, Elts, jampsid! Tares ei ole kedagi võõrast hinge!“
Elts aga raiub nagu rauda, et oli ja on keegi ja lõi tal tule mitu korda käest!
Sedasi keset kõnekära Jaan, ei tea isegi, kuidas, läheb, vaatab ahju – oih! ahju pimedast kiirgab vastu nagu kaks elavat sütt!
„Tooge tuli siia!“ hõikab Jaan. „Pange tareuks kinni!“ Ise võtab kaika.
Valgustatakse ahju. Üks irvitab ahjus hambaid! – hunt!“
Nõnda jutustas Kaeramaa-äi.
Tagasisõidul läbi võsastiku piilus Mann salaja oma suure kasuka seest ööpimedasse, et kas vast mõne hundi silmad kuskil ei kiirga!..
Kuid ega ta ei kartnud. Ema oli ju ka sääl. Isa ja ema läheduses tuntakse end alati julge ja kaitstuna.
VII
Manni elamusi Härma pulmas. Kapsamaarjapäev ja suviliste sissetulek. Kuidas Mann kohtumeest noomib. „Nälja-aasta“ Matvei.
Vastu kevadet, enne teelagunemist kutsuti Mann Kullakvere külla Härma pulma. Tähendab, Manni ju otseteel ja nimelt ei kutsutud, kutsuti isa ja ema, aga Mann võeti kaasa, sest kuhu see tüdrukukene muidu jätta! Ta oleks kodurahvale aina nagu hooleks, kuna Liisul ka parajasti koolinädal, väiksemate nädal Vanakülas.
Mann suurest rõõmust, et ta kaasa võetakse, ei tahtnud õhtul enne seda kohe süüagi! Juba kõik päev oli ta oma südames oodanud homset, vahest ka kõnelnud ja küsitlenud üht ja teist Kullakvere küla ja Härma kohta. Sest Kullakvere, kus elasid ka onu-omad, oli ema koduküla, sääl oli ema väike olnud ja suureks kasvanud. Ja sõit sinna ning Härma pulma, sõit kellahelinal – juba see iseenesest oli suur rõõm! Sellep ei tahtnud ta õhtul enne seda süüagi ja ka magama ei mõelnud ta minna.
Aga siis öeldi, et kes ei söö ega maga, see ei jõua Kullakvere sõita ega Härma pulmas olla – jääb koju.
See pani Manni mõtlema – ja viimaks ka sööma. Päälegi, kus suured inimesed seletasid ja õpetasid, et kui oled küll rõõmus, nii rõõmus, et nagu ei oleks enam süüa tarviski – siis nimelt pead söögiaegu ikka ka sööma, muidu langeb rõõm varsti longu…
Ka unikülla-mineku vastu ei olnud Mannil pärast enam midagi vaielda.
Üsna uhke oli Mannil pulmas olla. Sääl oli palju rahvast tares ja kambris ja igal pool, ja oli palju vaadata ja näha.
Kui istuti lauda, istus Mann ema kõrvale. Ja kui öeldi söögisalmi sõnu ning lauldi, Mann üht salmi mõistis ka juba isegi, mõistis pääst.
Sein pulmalaua taga oli aga ilusti ehitud: oli valge kangas piki seina tõmmatud ning kanga servale olid ilusad haljad kuuseoksad kinnitatud. Lae all, keset, laua kohal, rippus mitmeharaline lühter – kroonlühter. See oli väga ilus ja läikis – nagu kuld vist.
Küsitlevale Mannile ema tasakesi seletas, et see lühter on õlgedest punutud.
Mispääle Mann siis veidi vaatas, mõtles ja tahtis kohe teada, miks kroonlühtris ka küünlaid ei ole, sest põlevate küünaldega oleks ometi veel ilusam… Ema aga sosistas:
„Ära küsi nii palju! Söö nüüd ilusti!“
Üle laua, peaaegu Manni vastas üks pulmalell, kõva jutumees, hoidis lihatükki aga käes või näpus – ei söönud noa ja kahvliga nagu teised. Mann seda tähele pannes ei saanud muidu, kui hakkas aga emalt jälle tasakesi küsitlema, et miks see lell ei söö taldrikult ja kahvliga?
Sai vastuseks, et hää küll, Mann söögu aga ära ilusti kõik, mis ema talle ette paneb, muidu jääb kõige viimaseks lauas. Küll talitajad näevad, kus midagi puudub… Küll toovad ka Madi Annusele noa ja kahvli.
Mann kuulas sõna, aga nägi ometi ka, kuis üks talitaja tuli ja pistis Madi Annuse taldriku kõrvale midagi – vist noa ja kahvli.
Varsti pääle selle näeb aga üks teine talitaja, et sel pulmalisel puudub nuga ja kahvel, toob nad ruttu ja pistab Annuse taldriku kõrvale.
Ent ka sellest toomisest ei tule abi midagi: Annus sööb ikkagi näpust; ja jälle keegi viib, paneb talle noa ja kahvli.
Pärast laua koristamisel leiavad talitajad ühe taldriku kõrval, laudlina all kamalutäis nuge-kahvleid – Madi Annuse tegu. Annus ei ole harjunud hargi otsast sööma ega hakka nüüd pulmaski seda harjutama.
Ikka kui üks lauatäis pulmalisi lauast tõusis, talitajad ruttu koristasid ja seadsid lauda veidi, tõid jälle roogasid, istus uus lauatäis ja lauldi või loeti jälle mõnd söögisalmi. Talitajad, seistes lauasistujate seljataga, ühtelugu vaatasid ja hoolitsesid, et laual kõike küllalt oleks. Üks talitaja pulmalaua läheduses, väikse laua juures oli leivalõikajaks: sääl ta lõikas ja käis siis oma leivasõelaga ringi, pani püülileiba ning nisusaia, kuhu aga tarvis.
Aga pulmaäi ise jagas õlut ja viina.
Uhke oli pulmas olla! Keegi ei keelanud, ei pannud nagu tähelegi, kui Mann ka suurte inimeste vahel vahest liikus ja ka ustest käis kõike näha ja vaadata tahtes. Tareukse ja uksiku pakud olid küll kõrged, veel kõrgemad kui kodus – neist üle tuli Mannil iga kord üsna ronida… Aga ta ei olnud ju veel millalgi Härmal olnud, sellepärast tahtis ta igal pool ära käia ning vaadata hooneid ja kõike.
Pulmas oli ka küll teisi lapsi. Aga üks laps oli alles nii väike, et oli aina oma ema süles või jälle magas kuskil. Ja teine – küll märksa suurem, peaaegu suurem Mannistki – tema esiotsa võõristas võõrast rahvast, nagu ta ema ütles, käis ja oli aina oma ema kaasas ja hoidis ta põllest kinni. Öeldi küll, et „saage tuttavaks ja sõbraks, teie ju tunnete üksteist: olite vanast ühel ajal kirikus, üks õnnistamisel ja teine ristimisel“. Kuid seda nad kumbki hästi ei mäletanud. Ja ega ei olnud sääl pulmas ka ruumigi lastemängu jaoks, neil tuli aina suurte inimeste kaasas olla ja vaadata. Pulm jäi ööseks ja Mann mitte ei mäleta, millal ema ta magama viis suurele ilusale õleasemele, mis Härma tagakambris nagu lade ulatas ühest seinast teise.
Aga hommikul Manni ärgates ja silmi sirutelles oli valge ja päev, kõik suured inimesed olid juba üles tõusnud. Ning üks pulmaline, kelle nimi, nagu Mann juba eilsest teadis, oli peiupoiss, see seisis parajasti keset kambrit ja – tegi „oksjoni“ – pakkus müüa saapaid, rätte, suurrätte, kübaraid, mütse, pintsakuid, vöid, salle ja palju muid asju, mis rippusid kõik kõrgel, suurel, pikal nööril. Abiks tuli talle