EESSÕNA
Laanekivi, kus elas Laanekivi Mann oma lapsepõlve – seda Laanekivi enam ei ole. Sest kõik on sääl teiseks muutunud. Kadunud on Laanekivi saja-aastane tare. Ei ela säälmail enam inimesi Laanekivi suguseltsist, ei helgi sääl laialises, aegamisi alla jõe poole veerevas õues enam nende juttu ning laulu, nende rõõmu ning muret. Kadunud on endine õunaaed ning õunaaia taga pleekaed, kus Laanekivi naised põlvest põlve suvel vaalisid oma talvelkoetud kangaid; kadunud on ka too vana, põline pärn, mis seisis taga, pleekaia nurgas ning mille jämeda tüve ümbert võis haarata vast kolme mehe süli; kadunud on ka suur, vana kadak pleekaia servas – tarbepuu, millelt Laanekivi põlvest põlve võttis marju arstimiks, oksakesi vii-rukiks nagu ka anumate hautamiseks kõda juures. Kuid kadunud on ka see kõda ise oma veerennide, oma lõkendava lee ning puu pääl edasi-tagasi lükatavate ahelate ja kooguga. Ainult põline kaev säälsamas joodab oma veesoontega küll endiselt kogu talu. Kadunud on ka ülalõues, vastu mööduvat kirikuteed kahe poolega kõrgete, tahumata tammesarnaste ning samuse ristpalgiga väravad – väravad, mille sammaste ning ristpalgi oksaaukudes kuldnokad ligi kakssada aastat olid pesitsenud ning kahel pool väravaid, kohisevate haabade ja kaharate kaskede ladvas laulnud.
Kadunud on ka hiigel-kuusk Laanekivi tagatare õue all, kõrgel jõekaldal – kuusk, mille kõrge ladva üks külg juba kaks inimiga kuiv olnud, kuid kes oma uhkes vanus-tumeduses ning kõrguses paistis siiski kaugele, mitmele poole, oli nagu tähiseks kaugelt sõitjaile – tuli jälle, kes vahest nii kaugelt tulnud, et Laanekivi muidu ei tundnud.
Uued inimesed, uus suguselts asub endisel Laanekivil, elab uues elamus, toimetab, töötab sääl mägiseil mail, mis oma ilmelt mitmeti muutunud, elab oma rõõme ning muresid ja kogub oma hingesse mälestusi oma lennul mööduvaist päevist.
Ainult päike, kes kõnnib kõrgel taevakummil, ainult päike oma mõõtmatu pikas elueas näib alles nagu endine ja heidab oma helki ka endise Laanekivi mälestusile.
I
Kui Mann tuli. Mihkel-lellenaise lugemised sündinud asjust.
Manni ema arvamine laste koolitamisest võõras koolis.
Mann kirikus.
See oli ühel laupäeval pääle mihklit 1864, kui Mann Laanekivile tuli. Kuid ega tal tulles veel Manni nime või üldse mõnd nime polnudki – nimi anti alles pärast, pühal ristimisel – ja hüüti teda esiotsa ainult maimuks, lapseks ja tütuks.
Ja ega teda sel laubasel päeval õieti veel ei oodatudki. Sest tare taga aias võeti viimaseid kartuleid ja perenaine ise oli ka abiks võtmas, et saaks tööga aegsasti valmis ja õhtule, enne kui püha sisse tuleb.
Aga pääle lõunat perenaine enam aeda ei tulnud. Sest pääle lõunat, enne päikese veeru tuli Mann: tuli väike külaline, kes saatusest Manniks määratud siin maailmas.
„Nisuke tüdrik!“ ütles kartuliaias Annuse Märdi Ann, kuuldes tema tulekust, „tuleb laubasel päeval! Lasknud ometi kartulid enne ära lõpetada! Tulnud homme!“
Sest neitsik Ann oli vali tööinimene.
Aga väike tüdruk Laanekivi tagakambris oli selle maailma elu ja oluga esiotsa küll väga rahul: vanaema oli ta ilusti ehtesse pannud ja istus temaga nüüd tagumise akna all ning aknast sisse – säält üle jõe kaugelt, sinava laane ladvult – vaatas päike, vaatas oma selges hiilges Laanekivi madalasse kambrisse, kullatas oma hiilgega kambri pruunitunud, pooltahutud seinu, hõlmis oma valgusesse vanaema ning maimukese tema süles ning kroonis tema emal, kes ka sääl oli, ta raskeid tumejuukseid hõljuva kiirtepärjaga, suudles ta käsi…
Ning nii ei ole imetella midagi, kui maimu vanaema süles keset kõike seda valgust ja hiilgust korraga, ei isegi teades miks ja kuidas, pääd tõstis, päikesele vastu vaatas ja – naeratas!
Aga vanaema seda nähes heitis püha ristitähe üle lapse, kaalus mõttes oma tarka pääd ning kuulutas: „Sohvi, mu tütar,“ kõneles ta. „Õnnis laps, kes sulle täna tuli: tuli vastu laupäeva õhtut, kus kõik äripäevatöö lõpeb ja tema kära soikub – ja nüüd tõstab ta pääd ja naeratab päikesele vastu!“
Ning veel teistest märkidest võttis vanaema põhjust ennustada oma lapselapsele tulevikku, mis ei mitte igapäevane.
Maimukese ema aga seda kuuldes mõlgutas oma meeles muremõtet, kartes, et vast surm võiks tulla ja ära kutsuda lapse, kes juba nii vara tõstab pääd ja naeratab…
Videvikus tuli Liis väljast jooksmast, ning näidati talle väikest sõsut. Kikivarbil, isa käekõrval tuli ta tagakambrisse, sest ta oli ju pool viiendat aastat või natuke rohkemgi ja sellepärast juba mõistja tüdruk.
„Tule nüüd, tule, Liisukene, sõsut vaatama,“ ütles veski-õde, kes ka sinna oli tulnud. „Nüüd on sul, kellega mängida, suvel hakkate kahekesi karjas käima ja aitate emal talitada.“
Liis astus argsel sammul, poolimetelles-poolõnneldi lähemale, tahtis nagu midagi ütelda… Astus veel õige lähemale, puudutas tasahellu, väikse sõrme otsakesega sõsu tillukest kätt, mis suu alla rusikasse oli tõmmatud.
Ning siis seisis Liis poolhäbelikult ja peaaegu nagu natuke kaheldes… Ei teadnud, mis ütelda, pani sõrme suu juurde ja mõtles – mõtles oma meeles ja rõõmusteles küll, et tal nüüd nisuke väike sõsu on… Ainult et see sõsu on ometi veel väga väike ja rumal laps alles ja ei mõista veel kõnelda ega käia ega kedagi – ja misuke väga väike ja punane ja kortsus nägu tal on!
Aga teised, suured inimesed, muudkui kiitsid maimu tubliks ja tragiks tüdrukuks, ning et ta juba naernudki ja pääd tõstnud, mis viimaks Liisult kõik kahtluse võttis, nii et ta seda last hellu hoida ja sülle võtta oleks tahtnud. Maimu ise aga tõstis korraga vastuvaidlust: „Ei! Eei! Eei!“ tänitas ta suure, pika loo. Ning keegi ei tea tänagi, mis ja kellele tal tookord nõnda ütelda oli: kas Liisule, kes mõtles nii, või jälle suurtele inimestele, kes kiitsid nii.
Ilus, päiksepaistne oli küll olnud maimu tulles, aga – juba paar päeva pärast seda lendas suur haneparv oma tuttava, kaebliku kisaga otse Laanekivi tare kohalt üle, edasi lõuna poole, ja laulis ema maimule tasakesi.
„Haned lähevad – halvad ilmad!
Kured lähevad – kurjad ilmad!
Luiged lähevad – lumi tuleb!“
Ning nii oligi: hanedega ühes kadusid lõunasse pääle-mihkliaegsed viimased iluilmad ja rehealuse otsast, säält, kust õhtutel Põhjavanker taevalt vaatab, hakkasid puhuma vinged tuuled. Ja juba pööras tuul Vankrist veidi vasemale – rajuilmade kaarde, sadude ja raitsa kaarde. Ning ühel hommikul jäi Laanekivi kari üsna lauta. Suure rutuga koristati talve kuulutava ilma eest veel viimased suveviljad: kapsad-kaalid ja muud pudu-padu peenrailt. Ka maimu häll Laanekivi tagakambris asetati ahju taha nurka soemale.
Soe küll oli see reheahjutagune nurk: pikk, kitsas sopp – tare tagaküljest kambrile lisaks antud – veel enamgi kui soe oli sääl, kui rehi tares partel alles toores oli ja vana-äi, Kullakvere Sepa Toomas, kõvasti küttis, suured kännud ahju ajas.
Aga hoolimatata soojast ja kõigest muust hüvest, mis maimule Laanekivil osaks sai, haigestus ta ühel päeval – jäi kord-korralt haigemaks ja oli paari päeva pärast nii haige, et enam silmigi ei avanud. Ning sügisöö pimedas, paar viivu pääle kuke laulu, kui tuul kambri otsas õunapuil ja taamal vana põlise pärna raagus okstel kohas ja raputas, kui vihmaräits raskelt rabisedes vastu aknaid peksis ning tares parajasti ahet hakati maha laskma, kihutas Laanekivilt üks, Juhan-poiss nimelt, Vanaküla poole, Kooli-Vidrikut tooma. Sinna oli oma viis versta ja laps oli suremisel, nii tuli rutata, et ta saaks osa pühast ristimisest ja nime alla, enne kui ära läheb jälle Jumala ette.
Ning varstigi kõik Laanekivi pere: rehelised, omad ning paar päevilist, kogunesid tagakambri uksele ja kord-korralt tasakesi sisse. Keset kambrit seisis juba ristimisaltar: valge linaga kaetud laud, laual veetaldrik ning kummalgi pool taldrikut põlev küünal kardküünlajalas. Need olid omatehtud küünlad, nagu neid Laanekivil iga sügise kogu aasta jaoks kord valati.
Ja altari taha astus vana koolmeister Vidrik, lõi lahti lauluraamatu, köhatas korraks, ütles sõna ja algas laulu, ning laulis pühaks ristimiseks kõik Laanekivi rahvas – ka Juhan-poiss, maimu kasuveli, kes koolis kui kodus oli igal ajal laulumees. Oli