„Sul tuli väga hästi välja.”
Pühkisin näolt rätiga higi ja heitsin pilgu noormehele, kes mind kõnetas. Siugjas, lihaseline, erksate pruunide silmade ja veatu piimakohvi karva nahaga. Tema ripsmed olid kadestamisväärt tihedad ja pikad, kuid pea kiilaks aetud.
„Tänan.” Muigasin murelikult. „Paistis välja, et see oli mul esimene kord, jah?”
Ta naeratas ja sirutas käe. „Parker Smith.”
„Eva Tramell.”
„Sul on loomulikku graatsiat, Eva. Trenni tehes saaks sinust sõna otseses mõttes kõva tegija. New Yorgi suguses linnas on enesekaitseoskus kohustuslik.” Ta viitas korgist teadetetahvlile, mis seinal rippus. See oli täis knopkaga kinnitatud nimekaarte ja flaiereid. Noormees rebis ühe neoonvärvilise lehe alumisest servast riba ja ulatas mulle.
„Kas sa Krav Maga kohta oled midagi kuulnud?”
„Jennifer Lopezi filmist.”
„Ma õpetan seda, võin ka sind õpetada. Siin on mu veebilehe aadress ja stuudio telefoninumber.”
Imetlesin noormehe lähenemisoskust. See oli sama otsekohene kui tema pilk, ka naeratus oli siiras. Mõtlesin: huvitav, kas ta lööb mulle külge? Ta oli piisavalt ladna, nii et ma ei olnud selles kindel.
Parker asetas käed risti rinnale, nii et biitsepsid esile tungisid. Ta kandis musta käisteta maikat ja poolpikki šortse. Tema Converse’i tossud olid mugavalt sisse kantud ja maikakaelusest paistsid hõimumärke kujutavad tätokad. „Kodulehel on ajad kirjas. Astu läbi ja vaata, kas see on sinu jaoks.”
„Ma mõtlen sellele.”
„Mõtle.” Noormees ulatas jälle käe, tema haare oli tugev ja kindel. „Loodan sind uuesti näha.”
KORTER lõhnas imeliselt, kui koju jõudsin, kõlaritest kostis Adele Adkinsi tundeküllane laul sihitust kõnniteedel lonkimisest. Heitsin pilgu üle avatud plaaniga toa kööginurka ja nägin Caryt muusika rütmis õõtsumas, samal ajal pliidil midagi segades. Letil oli avatud veinipudel ja kaks pokaali, üks poolenisti punase veiniga täidetud.
„Hei,” hüüdsin lähemale astudes. „Mis söögiks on? Kas mul on aega duši all käia?”
Cary valas veini ka teise pokaali ja libistas selle üle söögilaua minu poole, osavalt ja elegantselt. Keegi poleks teda vaadates arvanud, et lapsepõlves pendeldas ta narkosõltlasest ema ja kasuperede vahet ning saatis noorusaja mööda noortevanglates ja riiklikes rehabilitatsiooni-keskustes. „Pasta lihakastmega. Ja oota dušiga, sest söök on valmis. Oli sul lõbus?”
„Kui jõusaali jõudsin, siis jah.” Tõmbasin lähemale ühe tiikpuust baaripuki ja istusin. Rääkisin Caryle kickboxing’ust ja Parker Smithist. „Tahad kaasa tulla?”
„Krav Maga?” Cary raputas pead. „Liiga räige. Oleksin varsti sinikaid täis ja jääksin tööst ilma. Aga ma tulen kaasa ja vaatame koha koos üle, igaks juhuks, äkki on see kutt mingi pervo.”
Vaatasin, kuidas ta kallas pasta valmispandud sõelale. „Pervo?”
Isa oli õpetanud mind poisse päris hästi tundma ja ma teadsin, et hoopis ülikonnas jumal võis probleemiks osutuda. Tavaliselt inimesed kingivad naeratusi, kui nad kedagi aitavad, kas või selleks, et luua hetkeline side, mis teed silendaks…
Aga mina ise ju ka ei naeratanud talle?
„Kullake,“ ütles Cary kapist kausse võttes, „sa oled seksikas ja võluv naine. Minu jaoks on kahtlane iga mees, kes ei julge sind otsesõnu kohtamisele kutsuda.”
Kirtsutasin Cary jutu peale nina.
Ta tõstis toidu minu ette. Väikesed salatinuudlid olid kaetud vähese tomatikastmega, mis sisaldas loomalihatükke ja herneid. „Sul on midagi mõttes. Mis see on?”
Hmm… Haarasin lusikavarrest, mis kausist välja ulatus, ja otsustasin toidu kallal mitte norida. „Ma vist kohtasin täna planeedi kõige kuumemat meest. Võib-olla isegi kõige kuumemat maailma ajaloos.”
„Ah nii? Mina mõtlesin, et see olen mina. Aga räägi edasi.” Cary jäi teisele poole köögiletti ja eelistas süüa püstijalu.
Vaatasin, kuidas ta paar ampsu suhu pistis, ja julgesin siis ka ise proovida. „Tegelikult polegi midagi rääkida. Kukkusin Crossfire’i fuajees perseli ja ta ulatas mulle käe ning aitas püsti.”
„Pikk või lühike? Heleda- või tumedapäine? Turske või sale? Mis värvi silmad?”
Loputasin teise suutäie veinilonksuga alla. „Pikk. Tume. Turske ja sale. Sinised silmad. Ropprikas, otsustades riiete ja aksessuaaride järgi. Ja hullult seksikas. Tead ju küll – vahel ei aja ilusad poisid hormoone möllama, aga mitte nii väga ilusad võivad olla tohutu seksapiiliga. Sellel kutil oli kõik olemas.”
Kõht hakkas uuesti võbelema nagu siis, kui Tume ja Ohtlik oli mind puudutanud. Mäletasin kristallselgelt tema hingematvalt ilusat nägu. Säärased jalustrabavad mehed peaks ebaseaduslikuks kuulutama. Mul olid ikka veel ajurakkude kärssamise järelnähud.
Cary pani küünarnuki letile ja toetas lõua käele, pikad salgud üht erkrohelist silma katmas. „Mis edasi sai, pärast seda, kui ta oli su püsti aidanud?”
Kehitasin õlgu. „Ei midagi.”
„Mitte midagi?”
„Tulin ära.”
„Mis?! Sa ei hakanudki temaga flirtima?”
Võtsin veel ühe suutäie. Tegelikult maitses toit päris hästi. Või olin ma lihtsalt väga näljane. „Cary, ta polnud selline tüüp, kellega flirtida.”
„Pole olemas sellist asja nagu mees, kellega ei saa flirtida. Isegi õnnelikus abielus vajatakse aeg-ajalt väikest süütut flirti.”
„Selle kuti juures polnud midagi süütut,” ütlesin kuivalt.
„Ahaa, üks neist.” Cary noogutas elukogenult. „Pahad poisid võivad toredad olla, kui sa nendega liiga lähedaseks ei saa.”
Tema muidugi teadis, tema jalge ette langes loogu igas vanuses mehi ja naisi. Aga ikka õnnestus tal vale partnerivalik teha, alati. Ta oli semminud fännidega, petistega, armukestega, kes ähvardasid end tema pärast tappa, ja armukestega, kellel oli palju teisi partnereid, kellest nad Caryle ei rääkinud… Nimeta ükskõik mis varianti – Caryl oli kõiges kogemusi. „Ei kujuta ette, et see mees võiks tore olla,” ütlesin. „Ta oli liiga jõuline. Kuid võin kihla vedada, et voodis oleks ta oma intensiivsuses taevalik.“
„Vaat see jutt juba sobib. Unusta ära mingi tõeline mees – mana oma fantaasiates ta nägu silme ette ja kujutle teda täiuslikuna.”
Et seda meest oma peast välja saada, muutsin teemat. „Kas sul on ka homme intervjuusid?”
„No ikka.” Cary süüvis oma päevakava detailidesse, mainis teksareklaami, isepruunistuvat kreemi, aluspesu ja lõhnaõli.
Viskasin kõik muu peast välja ning keskendusin Caryle ja tema kasvavale edule. Nõudmine Cary Taylori järele kasvas iga päevaga ning ta kujundas oma renomeed fotograafide ja klientide hulgas, olles nii professionaalne kui täpne. Olin väga põnevil ja tema üle uhke. Ta oli käinud pika tee ja palju üle elanud.
Alles pärast õhtusööki märkasin diivani kõrval kaht suurt kingikarpi.
„Mis need on?”
„Need,” ütles Cary ja astus elutuppa, „on midagi väga erilist.”
Aimasin kohe, et tegemist on Stantoni ja minu emaga. Selleks et õnnelik olla, vajas mu ema raha, ja mul oli hea meel, et Stanton, tema kolmas abikaasa, suutis täita nii tema kui kõikide sugulaste vajadusi. Soovisin sageli, et see lõpeks, kuid emal oli raske aktsepteerida tõsiasja, et ma ei omistanud rahale nii suurt tähtsust kui tema. „Mis siis seekord?”
Cary asetas käe ümber mu õlgade – tal oli kerge seda teha, kuna ta