Viimaks peatusime massiivse raudukse ees, mille tagant paistis hele valgus. Nägin ähmaselt madala, võrdlemisi väikese punkri kontuure. Uksel seisev relvastatud valvepost laskis meid kontrollimata sisse. Osal meist olid kaasas küllaltki suured ridikülid, kuid neid ei hakatud läbi otsima – ilmselt ei kahtlustatud, et seal võiks olla relvi või põrgumasinaid. Vahest välistasid meie jahmunud näod selle kahtluse juba eos, pigem võisime me mõjuda hukkamisele viidavate kui rõõmsale tähtsündmusele minejatena.
Edasi läksime madala ukse kaudu kitsasse eredalt valgustatud betoonkoridori, mille kumbagi külge palistas hulk uksi nagu suurel aurikul, ja astusime kohe vasakpoolsest esimesest uksest ooteruumi. Ühtlasi oli see umbes 3 x 4 m põrandapinnaga tuba Hitleri isikliku teenri ja tema käsundusohvitseride päralt.
Öelnud, et meil tuleb veel natuke oodata – füürer söötvat parajasti oma koera –, pakkus tema teener meile istet ümmargust lauda ümbritsevatel mugavatel suvilatoolidel. Loomulikult küsisime talt, kuidas me peame Hitlerit tervitama. Tema arvas, et füürer tervitab meid esimesena ja meil tuleks siis vastata: „Heil, mein Führer!”
Tahtsime veel teada, kas kätt tuleb tõsta väljasirutatult või küünarnukist painutatult, aga juba tuli Albert Bormann ja käskis meil endale järgneda. Hitler olevat oma kabinetis ja võtvat meid vastu. Käitugu me võimalikult loomulikult ja sundimatult.
Kitsas koridor tegi paar käänakut, läbi väikese teesalongi minnes jõudsime kõrge, kahe tiivaga kabinetiukse ette. Teener Heinz Linge7 koputas, avas selle ja ütles: „Minu füürer, Berliinist tulnud daamid on kohal.”
Astusime väga suurde ruumi ja jäime seisma otse kirjutuslaua vastu. Hitler tuli naeratades ja pikkamisi kätt tõstes meie poole ning kätles siis kõiki, küsis seejuures madalal mahlakal häälel igaühelt tema nime ja kodukohta.
Mina olin rivis viimane ja ainus münchenlanna. Hitler küsis veel mu vanust, naeratas taas, vaatas kogu meie seltskonda uuesti oma kuulsa läbitungiva pilguga, tõstis jälle käe tervituseks ning protseduur oligi lõppenud, ilma et me oleksime taibanud hüüda „Heil, mein Führer!”
Väljas andis pinge ja lummus järele, kukkusime vatrama Hitleri käepigistusest, läbitungivast pilgust ja figuurist ning kõigist muudest üksikasjadest, mis sellise tähendusrikka kohtumise juures tunduvad olevat lõpmatult olulised.
Bormann rõõmustas, et oli oma ülesande viimaks täitnud, pakkus meile päeva pidulikkuse rõhutamiseks klaasi vahuveini ja saatis meid siis mõne sammu kaugusele meeskonnakasiinosse.
Sõdurid ja ohvitserid tundsid meie ilmumisest suurt heameelt, sõime seal võileibu, sest ärevus teeb näljaseks, ning siis käskis Bormann meid jälle erirongi tagasi toimetada.
Järgmisel hommikul hakkasime mõistatama, kes meist võis Hitlerile kõige rohkem meeldida. Arvasime, et ta teeb valiku meie välimuse põhjal, ja olime üsna kohkunud, kui Bormann meile päeval teatas, et nii lihtsalt see ka ei käi – enne toimub veel proovidiktaat. Erirongi personal ja mõned mehed keelualalt, kes käisid rongi ümber luusimas pärast seda, kui kuulsid, et sinna on majutatud naissoost huviväärsusi, ennustasid mulle suurt šanssi saada Hitleri sekretäriks. Esiteks põhjusel, et ta tundvat Müncheni ja münchenlannade vastu poolehoidu, ning teiseks, et ma sarnanevat Eva Brauniga. Aga olles loomult eksamil põruja, hindasin ma oma šanssi eelolevat proovidikteerimist silmas pidades üsna vaikeks.
Algul pidime Rastenburgi jääma paariks päevaks. Paarist päevast sai mitu nädalat ja ikka polnud ette näha, millal Hitler proovidikteerimiseks aega leiab. Pidime ootama, kuni tal tekib tegelik vajadus midagi dikteerida. Seni abistasime vahel kaht vana sekretäri jõulukingituse saajate ja rahalise annetuse teinute nimekirjade koostamisel, püstitasime metsa alla mõne lumememme, mille füüreri peakorteri komandant laskis kohe järgmisel päeval ümber lükata, sest talle tundusid need selles ümbruses kergemeelsed, ja pidasime ägedaid lumesõdu.
Saatuslik kutse tuli siis, kui ma pärast üht säärast sõda oma kupees istusin, ise higine ja juuksed märjad.
Dikteerimise järgi kirjutama nõuti mind koos mu kolleegi, samuti füüreri adjutantuuris teeniva õblukese blondi neiuga. Jälle sama ärevus, jälle sama tee füüreri punkri juurde.
Esimene ohvritall olin mina, preili Böttcher pidi appi tulema juhul, kui mina kimpu jään. Pärast paariminutilist ootamist viis teener Linge mu taas füüreri kabinetti ja raporteeris talle. Sedapuhku sulgus uks mu selja taga ning ma olin Hitleriga kahekesi.
Märkasin, et ta kandis prille – vanamoelisi ja odavaid nikkelraamiga prille. Võib-olla olid raamid ka plaatinast, kuid igal juhul silmatorkamatuid.
Mind jälle kätelnud, viis Hitler mu oma kirjutuslaua kõrvale kirjutusmasinalaua juurde. Kuni ma masinalt katte võtsin ja paberi võlli vahele keerasin, seletas ta mulle lahkelt ja sõbralikult nagu fotoaparaadi ees istuvale lapsele: „ärge üldsegi närveerige, mina ise teen dikteerimisel nii palju vigu, nagu teil oleks võimatu teha!”
Kinnitasin talle, et ma tõesti ei närveeri, aga see vale tuli kohe ilmsiks, sest esimest lauset kirja panema hakates ei tabanud mu vabisevad sõrmed ainsatki õiget klahvi.
Jõllitasin kohkunult esimest rida, mis nägi välja nagu hiinakeelne tekst, üritasin kramplikult järge hoida ja värisevaid käsi taltsutada.
Samal hetkel koputati uksele, tuli teener ja teatas, et saabunud on suursaadik Hewel8, Hitleri ja Ribbentropi9 sidemees. Külalisel oli Hitleriga lühike kõnelus, mis lõppes telefonikõnega Ribbentropile. Nähes, kui sundimatult ja loomulikult Hitler telefonitsi rääkis, käitudes nagu härra Müller või härra Schulze või mõni mu endine ülemus, sain ma rahu ja tasakaalu tagasi. Edasine kirjapanek läks kiiresti ja raskusteta. Kahjuks ei ole mul tänapäeval enam õrna aimugi, mis dokumendiga oli tegemist. Tõenäoliselt mõne märgukirjaga, mida kunagi ei avaldatud.
Kirjutamise lõpetanud, panin lehed õigesse järjekorda ja ulatasin need Hitlerile.
Juba enne oli mulle öeldud, et kirjutada tuleb väga laia reavahega, siis saab füürer teksti hõlpsasti korrigeerida. Minuga hüvasti jättes püsti tõusnud, teatas ta, et sain oma ülesandega väga hästi hakkama, ja istus uuesti kirjutuslaua taha.
Väljusin kabinetist kergendustundega. Ukse taga istus Gruppenführer Bormann, kes oli mind närviliselt oodanud, kogu aeg kella vaadanud ja lootnud, et ma teda ei häbista. Ütlesin talle, et kõik läks hästi. Selle peale rõõmustas ta minust märksa rohkem, nagu oleks mõne suursaavutusega toime tulnud. Nagu ma hiljem kuulsin, olnud Albert Bormannil tõepoolest suur hirm, sest hoopiski vend Martin, tema vihavaenlane, tahtnud Hitleri jaoks sekretäre välja valida, et teda kõrvale tõrjuda.
Preili Böttcher muidugi tahtnuks mind välja vahetada, aga rõõmustas koos minuga, et mu proovitöö korda läks. Rääkisime ooteruumis katsest, mis teda alles ootas, kui ühtäkki ilmus Hitler kabinetiuksele, istus meie juurde ümmarguse laua äärde, küsitles mind veel mu perekonna ja mineviku kohta ning kordas, et ma olevat väga hästi kirjutanud.
Mõtlesin endamisi: „Te pole veel ühtki teist kandidaati proovile pannud ja näete varsti, et mina ei saanud hakkama mingi hiilgenumbriga.” Ma ei teadnud, et mind ei hakata kellegagi võrdlema ja mu saatus on juba otsustatud.
Nimelt ei eksamineerinud Hitler ühtki teist kandidaati, vaid leidis, et mina sain oma ülesandega rahuldavalt hakkama ja sobin sekretäriks. Järgmisel päeval sõitsid üheksa neidu tagasi Berliini, mina jäin Hundikoopasse, nagu oli füüreri peakorteri peitenimi.
Asusin erirongi kupeest ümber sekretäridepunkri kabiini, sain keelualal liikumiseks püsiloa ja elasin füüreri punkrist sadakonna meetri kaugusel.
Oma uuest ulualusest ei tundnud ma üldsegi rõõmu. Armastan valgust ja õhku ega salli silmaotsas punkriolustikku. Päeval töötasin ma ruumis, millel olid väikesed aknad, kuid magama pidin akendeta kabiinis. See polnud