Hitleri sekretäri mälestused. Traudl Junge

kaljune mäesein.

      Adjutantuuri tööruumidesse pääses kas Berghofi tagauksest või terrassi kaudu. Otse peahoone läänetiiva kõrval liibus vastu kaljuseina väike kahekorruseline maamaja. Selle alumisel korrusel asus ajakirjanike tööruum ja suursaadik Heweli kabinet. Teisel korrusel õdusas talustiilis apartemendis leidis peavarju parajasti valves olev ülemadjutant – kas Gruppenführer Albert Bormann või Obergruppenführer Julius Schaub. Apartement koosnes elu-, magamis- ja vannitoast. Sinna viiv vana lahtine puutrepp nägi välja küll väga maaliline, kuid võis vihma- ja lumesaju korral olla eluohtlik. Maamaja otsa külge ehitatud pikas madalas puitbarakis paiknesid mitmesugused ametiruumid. Esimene oli sekretäride oma – väga asjalik, ilmetu ja harukordselt kasina sisustusega tuba.

      Ma ei saanudki selgust, mispärast nimelt sellest ruumist üldse ei hoolitud. Vahest põhjusel, et Hitler ise polnud seal kordagi käinud. Pimedavõitu oli see ka, sest piki kogu baraki esikülge sirutus varikatusega lahtine rõdu, mille sambaid ja kirevaid lillekaste oli küll ilus vaadata, aga mis ei lasknud tuppa ainsatki päikesekiirt. Meie kõrvale jäi hambaarsti kabinet. Vajaduse korral askeldas seal professor Blaschke32 Berliinist oma assistendi ja õega. Pisikeses kabinetis olid kõige ajakohasemad arstiriistad ja aparaadid, sest enamasti kasutas Hitler mägedes viibimise aega ka hambaraviks. Edasi tuli juukselõikla, kuid juuksur pidi küll leppima ainult kõige hädapärasemate töövahenditega. Ja lõpuks valvemeeskonna sõdurite kasarmuruum. Ning siis oldigi aiamüüri ääres, kust viis värav külalistemaja õuele. Väravas seisev valvepost nõudis igalt sisenejalt ja väljujalt isikut tõendava dokumendi ettenäitamist.

      Otse Berghofi jalamilt möödus lai autotee, mis orust looklemisi tõustes viis Türkeni33 ja Platterhofi34, Martin Bormanni villa ja kasarmute juurde. Teisel pool maanteed laius lausa nõiduslikult kaunis küngasmaastik. Ükski aednik poleks osanud kujundada ilusamat haljastust kui loodus ise. Aasad, metsatukad ja mägiojad moodustasid loomuliku pargi. Inimkäe sekkumist tõendasid ainult hästi hooldatud jalgrajad ja kitsas autotee. Siin oli füüreri „jooksuaed”, nagu tema lähikondlased seda paika nimetasid. Puud varjasid vaadet teepaviljonile, mida Hitler peaaegu iga päev külastas. […]

      Hoolimata ilust, mille suhtes ma olin väga vastuvõtlik, ei meeldinud mulle Berghofi õhkkond. Meid koheldi küll nagu külalisi, kuid me polnud seal iseenda peremehed, vaid teenijad. Ainult mehed, kellel lubati pere kaasa võtta või vähemalt naine kas Berchtesgadenisse või selle naabrusesse majutada, rõõmustasid väga, kui füüreri peakorter toodi Lõuna-Saksamaale. Aga ka nende rõõmu rikkus asjaolu, et ehkki omaksed olid lähedal, õnnestus neil haruharva eraelu jaoks vaba aega saada. Üksnes kindla teenistusgraafikuga mehed, keda füüreri päevased toimetused otseselt ei sidunud, nautisid Berghofi-aega täiel rinnal. Teisi kammitses Hitleri korrapäratu, pingeline ja kummatigi väga üksluine päevakava.

      Hommikupoolikul oli hoone vaikne ja mahajäetud. Mõningaid elumärke täheldati vaid majandusruumides ja adjutantide apartemendis. Liikumine algas õieti lõuna paiku. Siis saabusid kindralid ja ohvitserid autode mürinal rindeolukorra arutelule. Terrassil tammusid vormis mehed, kes ei suutnud sigarist või sigaretist loobuda ja eelistasid seetõttu viibida vabas õhus. Talveaias ootasid käsundusohvitserid topograafiliste kaartide ja portfellidega, telefonid helisesid vahetpidamata ning majja mindi alles füüreri ilmudes. Suurest hiidaknaga hallist, mis näis olevat loodud pigem seltskondlikeks koosviibimisteks ja vaimukateks vestlusteks, sai ägedate vaidluste ja külmavereliste arvestuste ning elu ja surma üle langetatavate otsustuste areen.

      Vahepeal valgus üksteise järel kohale inimesi, kellel polnud rindeolukorra arutamisega mingit pistmist, vaid kes tahtsid ainult lõunat süüa. Külalistemajast tulid alla dr Dietrich ja Lorenz, nähtavale ilmusid arstid Morell ja Brandt ning füüreri teine saatearst von Hasselbach35. Mõne päeva pärast rikastas pilti trobikond daame: proua Brandt, proua von Below, Eva Brauni sõbratar, füüreri lennuväeadjutandi Schneideri abikaasa36 ja Eva õde Gretl Braun olid majas nüüd alalised külalised.