Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe

hüüdis Lucidori, kes, seistes tummana isa ja äia vestluse juures, laskis end meelsasti kergesse sõidukisse kutsuda, kuna ta tundis vältimatut vajadust mingi meelelahutuse järele, olgu see kas või ainult hetkeline. Ta istus neiu kõrvale, viimane hüüdis kutsarile, kuidas see sõitma peab. Jalamaid kadusid nad tolmupilve mähituina imetlevate järelevaatajate silmist.

      Julie asetus üsna kindlalt ja mugavalt oma nurgakesse.

      «Nihutage ennastki sinna teise nurka, härra õemees, nii et me teineteisele otse silma saaksime vaadata!»

      Lucidor: «Te mõistate mu segadust, mu kohmetust; viibin veel ikka nagu unes: aidake mind sellest välja!»

      Julie: «Vaadake neid nägusaid taluinimesi, kuidas nad sõbralikult tervitavad! Te pole ju oma siinoleku kestel veel ülemises külas käinud. Siin elavad jõukad inimesed, kes mind kõik sallivad. Keegi pole nii rikas, et talle heatahtlikult mõnd tõhusat teenet ei saaks osutada. Selle tee, kus me praegu nii mõnusalt sõidame, on rajanud mu isa ja sellegagi külarahvale head teinud.»