Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk

ei tulnud talle mõttessegi. Mis mind aga eriti hämmastas, oli see, et ei Ülgasele ega Tambetile meenunud ussisõnad. Ausalt öeldes olin ma olnud kindel, et nad saavad nipile kiiresti pihta, äratavad hundid üles ning keelavad Hiiel neid uuesti magama panna. Ülgas ja Tambet ju oskasid ussisõnu ja ehkki loomade uinutamiseks vajalik sisin polnud kõige lihtsamate killast, ei olnud see ka mingi sedasorti haruldane ja vähe tuntud sisin, nagu need, mida ma olin õppinud Intsu isa, vana ussikuninga käest. Ülgas ja Tambet pidid seda sisinat kindlasti tundma. Aga millegipärast ei tulnud võimalus, et hundid on ussisõnade abil magama uinutatud, neile pähegi. See oli veider.

      Alles hiljem olen ma mõistnud, et ehkki Ülgas ja Tambet vihkasid kõiki külasse elama asunuid, ei elanud nad ka ise enam päriselt metsas. Nad olid pettunud ja pahased, nähes vana head metsaelu vähehaaval välja suremas, ning et sellest üle olla, klammerdusid eriti iidsete ning salapäraste tavade ning loitsude külge, otsisid pääseteed välja mõeldud haldjailmast ega hoolinud enam tavalistest ussisõnadest. Need tundusid neile liiga nõrgad; need polnud ju suutnud inimesi metsas kinni pidada, seega ei olnud neist mingit kasu. Ülgase ja Tambeti meelest võis abi olla veel vaid nõidustest, ent kuna ussid teadsid, et mingit nõidust pole olemas, ei tahtnud Ülgas ja Tambet nendega enam tegemist teha. Vaevalt oleks neid enam rahuldanud isegi Põhja Konn. Nad uskusid, et on leidnud midagi hoopis vägevamat ja muudkui jahusid oma haldjatest ning metsaemadest, kujutledes, et hoiavad elus muistseid väärtusi. Tegelikult olid nad neist sama kaugele eksinud kui inimesed külas. Aga nad ei mõistnud seda iialgi.

      Nii saabusid Hiiele hoopis rahulikumad päevad, sest Tambet ja Mall leppisid sellega, et hundid päeval magama peavad. Haldjad ju soovisid nii. Nad muutusid hommikuti isegi rahutuks, kui hundid liiga kaua ärkvel püsisid ja lärmasid, kuna kartsid, et haldjad saavad tigedaks ning neile tuleb rahu taastamiseks ohvreid tuua. Paar korda venitas Hiie meie ässitusel huntide uinutamisega ning siis oli tore võsast piiluda, kuidas Tambet ja Mall ärevalt ümber lauda jooksid ning katsusid koledat ulgumist kuidagi summutada, et lugupeetud haldjad metsas rahulikult põõnata võiks. Neile ei tulnud pähegi võimalus hundid ise ussisõnade abil magama panna, ei, nad ootasid mingit haldjaloitsu, millest oli kõnelnud Ülgas.