Ta võttis Andresel käe alt kinni ja tahtis ta saksatuppa viia. Aga see ajas sõrad vastu ning ütles.
“Las seekord jääda seks, kallis üleaedne, mul naine ootab väljas vankril.”
“Naine!” hüüdis Pearu. “Toome naise sisse, las naine joob ka. Ega temagi suu seinapragu ole. Mina maksan! Kõrtsmik, pudel naiste viina!”
Ilmus naiste viin pikakaelalises pudelis ja vana Vargamäe kiskus uue endaga ühes kõrtsist välja: ta tahtis üleaedse noorikut näha. Läksid Vargamäe naabrid, läksid ka mõned teised Pearu lõbu pealt vaatama, sest kõik teadsid, et temaga saab nalja. Mõned vahtisid läbi akna.
Aga Krõõt ei tahtnud kõrtsiminekust kuuldagi, ta ei tulnud vankriltki maha. Isegi pika kaelaga pudelist ei rüübanud ta enne, kui oma mees pidi ühes naabriga suisa peale käima. Alles siis võttis ta pudeli Pearult vastu, aga ei rüübanud, vaid laskis ainult huuled külge, nii et suugi ei saanud seks.
Seda pani Pearu pahaks. Nagu oleks temal nii kehv viin, et naabri noorikul ei kõlba kordagi õieti rüübata. Ta võttis oma pudeli ja laskis selle ümberseisvate eitede käes ringi käia. Kui viinast üle poole otsas, hakkas ta Andrest uuesti saksatuppa tirima. Et aga see vastu pani, siis haaras ta temal rinnust kinni, nagu võiks ta väevõimuga üleaedset sundida.
“Üleaiamees tahaks uue naabriga rindupidi rammu katsuda, aga omal põle kuubegi seljas,” naljatas Andres.
“Mehed, kes toob mu kuue saksatoast ära?” karjus Pearu, ilma et naabri rinnust lahti oleks lasknud.
Aga polnud kedagi, kes oleks tahtnud minna Pearu kuube tooma. Sellepärast karjus Pearu uuesti, ise ikka veel Andrese rinnus kinni.
“Kes laenab mulle oma kuue? Korv õlut, kes annab oma kuue! Kaks korvi!”
Mehed naersid Vargamäe naabrite ümber, aga ükski ei tõtanud oma kuube seljast võtma.
“Kallis naabrimees,” ütles Andres, “meie rammukatsumisest ei tule midagi välja, põle teist kuube.”
Seda pani kallis naabrimees pahaks. Tema silmad lõid välkuma, neisse ilmus valget. Andrese rinnust lahti lastes hüüdis ta.
“Kes tahab viina? Kes tahab naiste viina?”
Aga enne kui ükski jõudis käe pakutud pudeli järele sirutada, lendas see ühes punase viinaga vastu kõrtsimüüri puruks. Pearu ise läks laial vaaruval sammul kõrtsi tagasi.
IV
Vargamäe Tagaperes oodati pikisilmi peremeest koju. Perenaine arvas, et esmaspäeva õhtuks ilmub ta tingimata, aga ei ilmunud. Teisipäevalgi jõudis juba lõuna kätte, ilma et peremehest oleks kippu või kõppu kuulda olnud. See oli isegi perenaise meelest liig. Juba reedel läks peremees hobusega välja ja teisipäeval ikka veel tulemata.
Muidugi, kirikulistelt kuulis perenaine kõik, mis tal vaja kuulda: kuulis sedagi, et Pearu pühapäeval kõrtsi ees uue naabriga rindupidi koos olnud. Samuti teadis perenaine, et häda temale, kui ta julgeks minna oma meest kõrtsist koju kutsuma, sest mehel oli ju seal “rehnutipidamist”.
Häda on perenaisel siiski, kui peremees ükskord ise vaevaks võtab koju tulla. Häda on alati ja igaviisi. Aga perenaine oli hädaga harjunud, on ta ju mõisat ja peremeest orjanud, on kõigega leppinud, pole millegile vastu ajanud, isegi sellele mitte, kui tema praegune mees teda hakkas omale naiseks tahtma. Ta tundis teda juba siis väga hästi, teadis tema joomist, kaklemist ja tema riivatut iseloomu. Aga mis sest! Riivatud on mehed kõik, üks nii ja teine naa, paljuke nende seas on targemaid. Ori oled siin, ori seal, orjaks oled jumalast loodud ja määratud. Siiski oli ehk abieluorjus pisut parem kui teised orjused: sai perenaiseks, kuigi oli sauniku tütar. Ta sai jõukaks, rikkaks perenaiseks, kel omakorda orje käsutada ja toimetada hulk loomi – sigu, lambaid, lehmi. Nõnda siis: parem olla hädaga perenaine kui hädaga saunik, kui hädast niikuinii ei pääse.
Teisipäeva lõunaks katkes perenaise kannatus. Tulgu mis tuleb, saagu mis saab, aga nüüd tahtis ta peremehele järele minna ja ta kõrtsist koju tuua. Mees võib tormiks saada, võib peksta – peksku, mees võib teda juustest kiskuda – kiskugu, aga perenaine ei tule kõrtsist enne, kui tuleb ka mees.
Tervis oli perenaisele jumalast hea antud: lüheldane matsakas keha ja sääred nagu sambad, mis ei karda ei rusikat ega keppi. Muidugi, sinised muhud ja vorbid jäävad järele, aga need paranevad, nagu ununevad valudki.
Ehk mis naine see on, kes ei jaksa iseoma mehe peksugi välja kannatada! Aga kuis ta siis lapsi ilmale kannab? On see vähem valus? Heldekene, seda võivad ainult need arvata, kes lapsi pole ilmale kandnud. Mis on juustest kiskumine selle kõrval – mitte kui midagi. Liiatigi kui kellelgi juuste asemel ainult rotisaba peas.
Nõnda tundis aidas riietudes Vargamäe Tagapere perenaine, nõnda tundsid paljud teisedki perenaised, sest kuidas muidu oleksid suutnud nad oma eluga leppida. Aga just parajasti sel silmapilgul, kui perenaine aidas särgiväel oli, hakkas väljamäelt kostma vali vankrimürin ja suur laul. Selle laulu ja vankrimürina tundis perenaine kohe: nõnda laulis ainult tema vanamees ja nõnda mürises ainult nende oma vanker, kui ta tuleb kõrtsist ühes “kuraasis” peremehega.
Perenaine teadis, mis tema kohus: ta oleks pidanud kas või palja särgiga õueväravasse jooksma ja selle mehe ees lahti tegema. Aga ta arvas, et vähemalt jõuab ta seeliku üle pea selga visata, kuna ta paelad puusadele jooksu peal sõlme seob. Selle talitusega viibis ta sedavõrd, et jõudis ainult keset õue, kui hobune oli juba värava ees. Ja nüüd sündis see, mis varemaltki sündinud: täie hooga alla mäge tulles lendas hobune rinnaga vastu väravat ja see purunes pilbasteks.
“Vanamoor! Minu lambasihver!” karjus peremees vankrilt maha ronides.
Ja kui perenaine hirmunult juurde jooksis, viskas peremees ohjad tema kätte, võttis siis oma kaaslase, Ämmasoo Villemi kraest kinni, kes tuigerdas perenaist teretama, sasis habe omal tilkes, ja vedas teda toa poole.
“Mis sa, sinder, minu vanamoorist tahad, sul on omal eit kodus,” ütles Pearu ja koperdas Villemiga kaelakuti tuppa.
Sulane, kes parajasti lõunal, tuli perenaisele appi hobust rakkest lahti võtma. Kambrist kostis juba peremehe karjumine ja laste nutt. Perenaine teadis, mis tal teha: kambri minna ja oma kaela tõmmata mehe kurjus, nii et pääseksid lapsed ja palgalised.
Pearu oli marus: puruks aetud õuevärav ei andnud rahu. Kui mitu korda oli ta selle värava tükkideks kihutanud ja siis kodus naist ja lapsi tümitanud, aga ikka veel pidi ta seda uuesti tegema. Nagu tuleks ta ainult selleks kõrtsist koju. Aga Pearu ei mõelnudki täna selle peale, veel vähem tahtis ta seda teha. Eks ta ei tulnud täna suure laulu ja mürinaga, nii et kõik oleksid pidanud kuulma, ja eks ta ei tulnud lõunaajal, kus kogu pere toamail, aga ometi ei jooksnud keegi õueväravat avama, nii et Eespere rahvas oleks võinud näha, kuidas võetakse vastu Tagapere peremeest. Eks ta ei ostnud kotitäie prantssaia, millest jatkuks tervele perekonnale mitmeks päevaks, ainult kui talle näidataks, et teda kodus oodatakse.
Pearu oli hirmus vihane, sest kõik oli jällegi luhta läinud: tema suurust ei näinud üleaedsed, õuevärav oli risakil maas ja mõttetu saiakott vankris. Sööda kallis sai kas või sigadele, sest kellegile muule ei taha Pearu teda praegu anda.
Perenaine astus tuppa.
“Miks sa ei tule, kui mina sind kutsun?” karjus Pearu talle vastu.
“Hobune ju…” tahtis perenaine vastata.
“Mis hobune!” kärgatas Pearu. “Ah hobune on sul rohkem veart kui mina?”
Juba oli ta käsitsi naise kallal, hoolimata selle palveist.
“Armas Oru,” tuigerdas Ämmasoo Villem Pearu juurde, “lase eit olla, mis sa eidest tahad, ega…”
Villem ei saanud oma sõnu lõpetada, kui juba Pearu temale ägedas vihas karjus.
“Mis?! Mis on sinul minuga ja minu vanamooriga asja? Mis on sinul minu eidega pistmist?”
Ja