„Helista mulle, niipea kui teada saad, eks?” ütles Amy.
„Jah, ema, loomulikult.”
„On sul telefoni jaoks münte?”
„Ema!”
Ta pööras ringi.
„Kõike head, kullake,” ütles ema. Ja hõikas hetk hiljem tekkinud tühjusse: „Edu sulle!”
Kõhklematult oli Laurits jätnud seljataha oma ema, villa ja Odinvägeni, polnud kruusaga kaetud sissesõiduteel astudes tagasi vaadanud, vaid läinud rahulikult bussipeatusesse. Jahe õhk lõhnas puulehtedest ja kased sirutasid oma kullaga ehitud käed selge taeva poole. Valhallavägeni staadioni juurest oli siis vaid mõni samm läbi sügiseselt kirju pargi, kuni ta jõudis muusikaakadeemia uue hooneni. Kõrgkooli sissepääsu katusel uhkeldas stiliseeritud lauto, kroon kaunistuseks. Sinna tahtis ta minna. Ta jalad olid kerged ja ta mõtteis oli muusika.
Kogu kergusega, mida ta pakkuda suutis, lasi ta Schuberti „Allegretto” esimestel kuueteistkümnendikel nii ennastunustavalt üle klahvide veereda – samamoodi, nagu kunagi Pelle veeretas Djursholmi kabeli ees tolmusel platsil kirjusid klaaskuule.
Ta sõrmed muutusid soojaks, parem käsi tantsiskles kiirelt läbi esimese nelja takti, samal ajal kui vasak tõi kuuldavale rahulikud akordid, kuniks võttis meloodia energiliselt üle. Forte – ja ta näpud otsisid sihikindlalt tuttavat teed üle klahvide. Laurits sulges rahulolevalt silmad, ta oli leidnud hästi rütmi, oma mängulaadi, ja polnud põhjust ebakindlust tunda. Ta pulss oli rahunenud ning viivu vaatas ta järele kirjudele klaaskuulidele, mis veeresid müüri äärde väikese augu poole, mille Pelle ja tema olid paljaste kätega kaevanud. Sinised, punased, kollased, rohelised, läbipaistvad kuulikesed ebatasasel maapinnal, kriimulised põlved, Pelle lai naerusuu, hammastereas tühjad kohad, mustus küünte all, vankumatu sõprus.
Enamasti olid nad omaette seal üleval, mändide varjus asetseva nõiutud kiriku ees platsil. Olid vaid nemad kaks ja see hetk – kuni kell kirikutornis lõi kumedalt neli korda ja kutsus tagasi koju, pärisellu.
Tol päikeselisel päeval septembris 1963, kui saatust otsustati, soovis Laurits, et välk lööks kella sisse, aeg jääks igaveseks seisma ja nelja kellalööki ei tuleks iial. Ta kartis koju minna, ära Pelle juurest ja nende indiaanlastemängust. Kuid suured osutid olid halastamatult edasi nihkunud ja iga kellalöögiga oli hirm ta sisimas aina edasi nihkunud. Ta oli alles viieaastane, kuid ta tundis seda tunnet, kuidas magu krampi kisub, süda saapasäärde vajub ja kõri nöörima hakkab, kuna suur, hoomamatu maailm tungib tema väikese maailma sisse. See juhtus siis, kui doktor Lagerkrantz sundis teda oma kollaste kummisõrmedega suud avama, et saaks hambaid puurida, kui isa elas oma viha riikliku veini- ja alkoholitootja streigi pärast Frida või teiste köögiabiliste peal välja, kui ema kivistus televiisori ees, sest mehed seal hoiatasid tõsisel ilmel Stockholmi rõugeepideemia eest. Siis tuli hirm. Hirmu tekitasid ka suvemaja kapikummitus, Stalin, lennukid, tuumapommid, vanaema võltshambad ja nüüd: preili Andersson.
„Ülehomme tuleb meile üks kena naisterahvas,” oli ema paari päeva eest muu seas märkinud, otsekui poleks see midagi erilist. Nad istusid – nagu pea iga päev – mõnda aega raamatukogus koos klaveri taga, Laurits vasakul, Amy paremal.
„Ta on klaveriõpetaja ja tema nimi on preili Andersson,” lisas Amy.
„Aga sa ju oskad juba hästi klaverit mängida,” ütles tema ja lasi oma konksus nimetissõrmel kõige alumisel valgel klahvil hüpelda. Justkui maapõhjast tulev heli vibreeris õhus. Ema pani käe raskelt talle õlale.
„Laurits, vaata mulle otsa,” ütles ta rõhutatult.
Pigistav ebamugavustunne kõhus. Pilk klahvidele kleepunud.
„Me leidsime, et sina peaksid ka seda õppima,” jätkas ema ja püüdis talle silma vaadata.
Laurits neelatas ja neelatas, et saaks klombi kurgust alla. Mida ema sellega mõtles? Kas ta enam ei tahtnud, et nad koos mängiksid?
„Aga mina tahan sinuga mängida,” ütles ta.
„Kullake, me võime ju edaspidigi koos mängida. Aga preili Andersson suudab sulle veel hoopis rohkemat õpetada kui mina.”
Selline otsustavus oli võõras. Ema oli muidu alati nii pehme.
„Ei.”
„Laurits.”
„Ei.”
Ta hüppas püsti. Ta ei tahtnud mingit preili Anderssoni, talle ei meeldinud, kui midagi muutus, ta tahtis, et kõik jääks nii, nagu oli: ema, Blüthner ja tema. Laulud ja lood. Ta tahtis istuda ema kõrval klaveri taga ja kuulata, kuidas ema meelitas klahvidest välja need lood, mis ei mahtunud raamatukaante vahele. Kui ema mängis, hoovas klaverist vihmamärgade tänavate ja lambasõnniku lõhna, päikese käes küpsenud maasikad kasvasid talle otse suhu, üle hallide rannakaljude tuhises piitsutav tuul ja pani mere üha kõrgemale ja kõrgemale lainetama. Milleks siia preili Andersson? Tema oleks hävitaja!
„Palun, Laurits, ära tee sellist kometit,” anus ema. „Isa on siis sinu üle nii uhke…”
„Aga mina ei taha,” karjus ta ja trampis meeleheites jalgu. Suur hulk viha otsis temast väljapääsu. Kogu jõuga, mille ta enesest leidis, virutas ta klaverikaane kinni. Käis kõva kärgatus. Samal hetkel, kui ema oli just jõudnud veel oma sõrmed päästa, kõrvetas elu esimene kõrvakiil Lauritsa põske. Käsi tõstetud, seisis Amy värisedes tema ees. Klaveri ülesehmatatud keeled kumisesid pingelises vaikuses ja Lauritsa silmad valgusid vett täis. Suu lahti, hakkas ta peaaegu hääletult nutma. Ülahuulelt tilkus sülge, segunenud soolaste pisaratega. Ela ehk sure, ära vaid vingu, kõlas peas isa hääl.
„Võta ennast kokku, Laurits,” ütles ema kileda häälega, mis kõrvadele haiget tegi, „asi pole siin mitte ainult sinus.”
Ilma et ta oleks mõistnud, milles siis asi oli, teadis ta, et vastupanu on tulutu. Kõik oli ammugi ära otsustatud.
Kaks päeva hiljem, tol päikesepaistelisel pärastlõunal poole viie paiku, istus ta justkui keegi süütult süüdimõistetu elutoas ja ootas kohtuotsuse täideviimist. Suure ja kõhetu ja võõrana oli preili Andersson elutuppa tulnud, teda silmitsenud ja noogutanud. Ta ei heitnud kalasabaparketile pea üldse varju ning kindlasti oleks ta mahtunud eeskojas seisva kappkella sisse. Tumesinise kleidi juurde kandis ta valgeid kingi, kübarat ja prille, mille raamid meenutasid ristiisa Joni auto tagatiibu.
Laurits ei teadnud enam, mida ta oli oodanud, võib-olla seda, et maa avaneks ja naise silmadest lööks sädemeid välja, kuid igal juhul midagi muud kui vaid tema sõrmedele heidetud pilku ja lühidat lauset: „Küll me juba hakkama saame.”
Naise rahulikkus oli peaaegu pettumust valmistav.
Ta polnud mingi imelaps, geenius, kes mängis Mozartit ja tabas Bachi helisid, ilma et oleks iial nooti lugenud. Ta polnud mingi distsiplineeritud, sirge juukselahuga poiss, kes mängis nii kaua etüüde, kuni vajus teadvusetult tooli pealt maha, kuid ta mõistis muusika keelt ja sellest sai preili Andersson ruttu aru. Õpetaja kannustas tema auahnust, oli energiline, kuid rahulik ja mingil asjalikul moel karm, mida Laurits polnud seni kogenud.
Millalgi unustas ta vaadata ema poole, kes alguses pingutatud naeratusega pealt vaatas, kuidas preili Andersson teda vaikselt kiitis ja manitses, kuidas tema väikesed sõrmed energiliselt klahve avastasid ja liikumisradasid salvestasid. Ta unustas otsida ema pilku, ema julgustavat noogutust, ega hakanudki väga puudust tundma, kui ema ükskord enam seal ei istunud.
Õige pikkamisi, nii nagu päevad muutuvad sügisel üha lühemaks, muutus ka Lauritsa ja Amy vaheline õhkkond. Vahemaa kasvas. Ühel hommikul ärkasid nad üles ja olid teineteisele võõrad.
Kui ammu oli see olnud! Vaevu suutis ta veel meenutada noid varaseid päevi tulvil soojust, kui ema oli talle näidanud, et ta võib kõrvadega näha, nuusutada ja maitsta. Jäänud oli sellest vaid elav kihelus naha all, mis andis end tunda, kui ta istus klaveri taga, ja naljakad lood, mida ema armastas