2. peatükk
„Issi, issi, tule meiega mängima!”
Sassy ja Annabel tulid joostes minu kabinetti.
„Kus emme on?” küsisin ma.
„Triigib,” vastas Sassy õrritaval toonil. „Ta ütles, et ma sind paluksin.”
Ma muigasin sisimas. Marina vihkas triikimist.
„Palun,” halises Sassy.
„Hüva,” vastasin ma. „Mida te tahate mängida?”
„Tagaajamist,” ütles Annabel, elevusest üles-alla hüpates.
Ei, mõtlesin ma, mitte tagaajamist. Mitte ühe päriskäega.
„Kas te pingpongi ei tahaks?”
„Muidugi tahame,” hüüdsid tüdrukud õhinal.
Me läksimegi garaaži, kus ma panin üles lauatenniselaua; mina olin ühel pool laua otsas ja kaks tüdrukut teisel pool, ja nii me veetsimegi järgmise pooltunni palle edasi-tagasi lüües, enamasti küll neid laua alt põrandalt korjates.
„Kes tahab jäätist?” küsisin ma.
Lauatennisereketid pandi kiiresti käest ja me siirdusime kööki nonparellidega kaunistatud vaarikamaitselisi jäätisepalle kühveldama.
„Härra Halley,” ütles Annabel suutäite vahel.
„Jah, Annabel?”
„Mis teie vasaku käega on?” Ta osutas sellele oma lusikaga.
Kuueaastase lapse süütu küsimus, mõtlesin ma.
„Tal ei ole seda,” ütles Sassy asjalikult. „See on tehtud plastist.”
Ma vaatasin Annabeli, mures, et see paljastus võib talle šokeeriv olla, aga ta ei paistnud mitte vähemalgi määral häiritud olevat.
„Kas ma võin seda vaadata?” küsis ta.
Vastumeelselt tõstsin ma käe köögilauale.
Sassy tegi särgivarruka nööbid lahti ja tõmbas varruka üle mu küünarnuki. Ta selgitas mu müoelektrilist imet suure rõõmuga Annabelile.
„See on patarei,” ütlesin ma, osutades nelinurksele, umbes 8 × 2,5 cm suurusele plokile, mis oli kinnitatud mu klaaskiust käsivarrele. „See paneb ta tööle.”
„Mida see teeb?” küsis Annabel.
„Ole hea, issi,” kamandas Sassy, „tee see lahti.”
Ma saatsin närviimpulsi ja nagu imeväel keerdusid kunstsõrmed ja pöial vaevukuuldava vurinaga lahti ning plastkäelaba avanes.
„Ohoo!” ütles Annabel, „see on äge.”
„Äge” polnud just see sõna, mida mina oleksin kasutanud.
Sensorid plastkäes võtsid naha kaudu vastu närviimpulsi ja panid imetillukesed peidetud mootorid lateksiga kaetud terassõrmi liigutama.
See oli kahtlemata nutikas, aga see ei olnud äge.
Tegelikult oli see nõme, midagi niisugust, mida ma üha rohkem põlgama hakkasin. Mõnel päeval ma isegi ei pannud seda värki peale, aga ma teadsin, et Marina arvas, et Saskial on parem, kui tal on „normaalse välimusega” isa.
Praegu tegin ma peaaegu eranditult kõike parema käega.
Ma polnud alati selline olnud. Kunagi oli mul olnud kaks kätt ja ma olin neid oskuslikult kasutanud, et neljal korral stiiplitšempioniks saada. Üks sadistist lurjus oli põletusrauaga lõpetanud selle, mida üks kukkumine oli alustanud, ja ma olin kaotanud käe täielikult. See oli neliteist aastat tagasi, aga ma polnud sellega veel täielikult harjunud ega harju ka kunagi.
Unes oli mul ikka veel kaks kätt.
„Pane see nüüd uuesti kinni,” ütles Sassy.
Ma saatsin veel impulsse ja mu sõrmed sulgusid. See nägi välja ja liikus nagu päris ehtne käsi, aga see ei saanud midagi tunda. Ma ei saanud aru, millal või kui tugevasti ma millestki kinni hoidsin. Veiniklaas võis mu haardest välja libiseda või siis pigistasin ma selle kildudeks, ilma et ise tuhkagi aru oleks saanud.
„Kas mina ka endale sellise saaksin?” küsis Annabel.
„Ära räägi rumalusi,” ütles Sassy talle. „Sa peaksid siis laskma enne endal käe otsast ära lüüa.” Ta tegi parema käega vasaku käsivarre peale raiuva liigutuse.
Pettunud pilk Annabeli näol vihjas, et asi võib olla seda väärt, kui nii väga endale plastkätt tahta.
„Minge nüüd, teie kaks,” ütlesin ma varrukat jälle alla randmeni tõmmates ja oma parema käe osavate sõrmedega mansetinööpe kinni pannes. „Minge aeda. Mul on vaja veel tööd teha.”
Ma seisin veidike aega köögikraani juures, vaadates neid läbi akna. Nad olid muru peal, loopisid teineteisele tennispalli ja koerad tormasid ühe juurest teise juurde, lootes meeleheitlikult, et nad selle maha pillavad. Aga nad muudkui loopisid ja loopisid.
Ma naeratasin.
Millist rõõmu tõid lapsed.
Ma helistasin kell viis Sir Richard Stewarti kodunumbrile.
„Ma vaatasin su nimekirja,” ütlesin ma.
„Käis see alles kähku,” vastas ta. „Ja mida sa arvad?”
„Ma mõistan, miks sa arvad, et kihlvedude sõlmimises võib olla midagi reeglitevastast, eriti arvestades totalisaatoril saadud suuri võite, aga ma ei saa aru, miks sa arvad, et see tähendab ilmtingimata tulemustega manipuleerimist. Totalisaatoril võib olla ka selliseid kihlvedusid, kus on jälle suurelt kaotatud.”
„Aga on olemas teatud skeem,” jätkas ta endiselt. „Suurte võiduajamiste puhul näiteks.”
„Paljud mängurid käivad kihla vedamas ainult suurtel võiduajamistel,” ütlesin ma. „Võib-olla meie totalisaatori suurpanustaja on üks nendest. Ja kuidas sinu arvates need tulemused eelnevalt kokku lepiti?”
„Ma ei tea,” vastas ta.
„Ma eeldan, et kõikidelt hobustelt võeti proovid.”
„Jah, kõik auhinnalistele kohtadele tulnud hobused tegid läbi tavapärase dopinguproovi ja kõigi tulemus oli negatiivne.”
„Kuidas olid lood teistega?” küsisin ma.
„Pisteline testimine, aga nende võistluste puhul ma konkreetselt ei tea. Aga ma tean seda, et sel aastal pole veel ühelgi hobusel olnud dopinguproovi tulemus positiivne.”
„Kas sa kedagi džokidest oled küsitlenud?” küsisin ma.
„Turvateenistuse pealik käis paar korda minu juures, kui ma talle oma kahtlustest rääkisin, aga see ei viinud kuhugi. Mind ennast süüdistati, öeldi, et mul on meelepetted ja et ma mõtlen selle kõik välja.”
„Ma olen kindel, et nii see küll ei ole,” ütlesin ma.
„On küll,” vastas ta kiiresti, tuntav viha hääles. „Ma tean, kuidas kogu töötajaskond minu selja taga naeru kihistab, mõtleb, et ma olen selle töö jaoks liiga vana, et hakkan peast nõdraks minema, aga ma ütlen sulle, et nii see ei ole.”
Ma vaikisin ega öelnud midagi.
„Sellepärast mul ongi sind vaja, Sid, et sa uuriksid, mis toimub, ja teeksid sellele lõpu enne, kui võiduajamine on pöördumatut kahju kannatanud.”
„Sir Richard, ma ütlesin sulle, et ma ei tegele enam detektiivitööga. Kui teie enda turvateenistus ütleb, et midagi ei ole lahti, siis võib-olla peaksidki neid kuulama. Peter Medicos ei ole rumal ja teda on raske kannult maha raputada, kui ta on vähimatki korruptsioonilõhna haistnud.”
Peter Medicos oli olnud BHA turvateenistuse ülem alates sellest ajast, kui ta umbes seitsme aasta eest Lancashire kriminaalpolitsei ülema ametist pensionile läks.
„Ah,”