„Ära solvu,” ütles Geoff, kes oli sedapuhku oma õppetunni kätte saanud, „aga kas neil pole mitte vaja müüa mõistliku hinnaga, kui nad peavad maksma sinu pöörast tasu?”
Seekord ei reageerinud õde hullusti. „Juhtumisi ma ei võtagi neilt tasu. Jumala pärast, olen neid vanu kullakesi ju eluaeg tundnud! Peaksin olema võimeline sobitama neile ühe pensionipõlve korteri otsimise teistele klientidele kinnisvara väljaajamisega.”
„Kulla tüdruk,” ütles James Holland. „See on väga lahke sinust, et kulutad oma aega Oakleyde aitamisele.”
„Ma pole,” lausus Juliet sõjakalt, „su kulla tüdruk. Ega mitte kellegi kulla tüdruk! Ära ole mu eestkostja, James.”
„Oleks see üldse võimalik?”
„Kui sind huvitavad Victoria-aegsed mürgitamised, James…” alustad Geoff.
„Sa kavatsed rääkida neile Oakley juhtumist, eks ole?” segas Juliet vahele. „Kas sa ei arva, et see on sama hästi kui unustatud?”
„Aa, Cora Oakley salapärane surm,” ütles Alan Markby. „Olen selle juhtumiga tuttav. Kuid ma ei hakka teie rõõmu rikkuma, kui te tahate seda veel kord jutustada.”
„Mina ei tea seda,” ütles James Holland.
„Ka mina mitte,” lisas Meredith kiiresti.
„See on jube lugu,” vaidles Juliet vastu. „Ära räägi seda, Geoff, palun!”
„Jamesi ja Meredithi huvitaks,” ütles Geoff jonnakalt. „Noh, kui ma ei tohi rääkida, siis on mul selle kohta hulk kirjalikku materjali, kui soovite seda laenata. Te vist teate, et ma kavatsen kirjutada poleemikat tekitanud kohtuprotsesside kohta raamatu? Kui aega saan – kui üldse saan. Sugulastest pole mul abi. Nad ütlesid selge sõnaga, et ei hakka perekonna musta pesu uuesti üle pesema. Aga juhtumisi otsisin ma Oakley materjalid just eile välja. Need on mu kabinetis laual. Kas kumbki teist tahab need lahkudes kaasa võtta? Mul endal on kõik arvutikettal.”
Meredith ja James Holland vahetasid pilke.
„Daamid kõigepealt,” ütles James galantselt. „Kui oled läbi lugenud, tood mulle.”
Geoffi nägu lõi särama. „William Oakleyt süüdistati oma abikaasa Cora mõrvas. Tal vedas, kuna ta mõisteti õigeks. Paljud inimesed on läinud võlla palju hapramate süütõendite alusel.”
„Ma olen näinud Williami portreed, see vedeleb Fourway tagumises magamistoas tolmukorra all,” ütles Juliet ootamatult. „Sattusin sellele, kui Damaris mulle maja näitas. Ta oli väga kohmetunud. „See on mu vanaisa,” ütles ta kaledal toonil, enne kui mind sealt ära juhatama kiirustas. Kui ta selja pööras, viskasin portreele pilgu veel korraks peale. Williamit võis omal ajal nägusaks pidada. Terve kuhi tumedaid lokkis juukseid, kohevad vuntsid ja tipsutaja näojume.” Juliet toetas sõnu parema käe väljendusrikka viipega ja krimpsutas nägu. Siis tõmbus ta näost punaseks ja kõik vaatasid talle otsa. „Hea küll,” ütles Juliet, „ma olin huvitatud! Ma ei ütelnud, et see pole huvitav lugu, ma ütlesin, et see oli lihtsalt jube. Igatahes pruugib ainult Williami portreed näha, ja sul pole kahtlust, et see mees on võimeline oma naist tapma.”
„Kurjategija tüüp,” ütles Markby mõtlikult. „Omal ajal väga populaarne teooria, mis on nüüdseks kõrvale heidetud. Ei tea, mis Williamist pärast kohtuotsust sai? Vaevalt et pärast seesugust skandaali teda kohalikus seltskonnas enam salliti.”
Geoff kehitas õlgu. „Oleks tore teile öelda, et ta lõpetas halvasti, kuid tegelikult ei tea keegi, mis temast sai. Muidugi räägiti igasuguseid asju. Inimesed vältisid teda. Purustatud reputatsiooniga nagu ta oli, tegid pere mõlema liini liikmed talle selgeks, et ta peab lahkuma, ja igaveseks. Ta sõitis välismaale ja temast ei kuulnud enam keegi midagi. Tollal lahendati perekonnas skandaale sel moel. Poissi kasvatasid sugulased. Kui ta sai kahekümne ühe aastaseks, esitas ta kohtule avalduse, et isa ametlikult surnuks tunnistataks. Minu arvates tegi ta selle liigutuse selleks, et saada tiitli ja üsna arvestatava kinnisvara omanikuks. Põhjalikud otsingud meest leida jooksid tühja. Temalt ei tulnud ühtegi kirja. Surnud naise varandus läks testamendi kohaselt poisile ja Williamil oli vähe lahtist raha. Tema rikkus seisnes Fourway kivides ja mördis ning ta polnud küsinud kelleltki rahalist abi. Ilmselt polnud teda enam elavate killas ja ta tunnistati surnuks.
Poiss, tänu jumalale, ei läinud isasse. Ta elas koos naise ja perega õnnelikult Fourways, kuigi räägiti, et ta ei toibunud kunagi oma ainsa poja Arthuri kaotusest. Kumbki tütar ei abiellunud. Nüüd on nad, nagu Juliet ütles, vanad ja mitte just hea tervise juures. Ma ei imesta, et nad tahavad kolida sobivamasse kohta. Aga samas on kurb mõelda, et viimased Oakleyd lahkuvad Fourwayst, kus nende suguvõsa on elanud… kui kaua? Vähemalt sada kolmkümmend aastat! Ja ausalt öeldes ei kujuta ma ette, et nad oleksid õnnelikud kuskil väikeses moodsas korteris, kus naabrid on lausa nina all.”
Meredith oli seedinud fakte. „See on kurb lugu, kuid võib-olla mitte kuigi ebatavaline. Ma ei mõtle mõrva, ma pean silmas perekondade väljasuremist, rahapuudust, suuri ja vanu lagunevaid maju. Kes peale popstaaride, rikaste araablaste ja käputäie edukate ärimeeste suudaks sellistes majades elada?”
„Edukad sulid,” lausus Markby pahaselt. „Neile meeldib raha loopida ja stiilselt elada.”
„Fourways nad küll ei tahaks elada,” ütles Juliet enesekindlalt, mis sundis Markbyt talle uudishimulikku pilku heitma. „Või vähemalt ma oletan nii,” lisas Juliet kähku. „Ära vahi mind nii, Alan. Kõik minu kliendid on väga lugupeetud inimesed. Ma ju rääkisin teile, Fourways on lagunev ahervare.”
Pam Painter ilmus taas nähtavale, näost õhetav ja hingetu. „Ärge katsugegi vastu vaielda! Ma tean, millest te räägite.” Ta pöördus Markby poole. „Tead, Alan, sa tood Geoffis esile tema kõige halvema poole. Nii kui sa siia tuled, hakatakse rääkima vägivaldsetest surmajuhtumitest.”
„Ära süüdista vaest meest,” ütles Geoff. „Ta annab mulle võimaluse tegelda mu hobiga. Aga juhtumisi me rääkisime praegu Fourway müümisest. Sel pole mõrvaga mingit pistmist.” Ta sosistas Meredithile: „Ma annan sulle selle karbi paberitega, kui hakkad ära minema. Ära Pamile näita!”
kolm
1889
Pimedust ääristas silmapiiril kahvatu hele triip. Kaks teineteise kõrval seisvat, kõleda tuule eest paksult riides meest silmitsesid seda ärevalt ja kannatamatult. Nad olid olnud kirikuaias terve tunni, ainsaks tuulevarjuks väike hauakamber. Sellelt nukralt vaatepostilt jälgisid nad mõne jardi kaugusel toimuvat tegevust. Seal oli mitu meest ametis augu kaevamisega. Kaks loopisid mulda välja. Teised kaks hoidsid laternaid. Keegi ei lausunud sõnagi. Tööriistad krigisesid vastu väikesi kive ja kruusa. Juhuslik sahin niitmata rohus andis tunnistust sellest, et mingit väikest looma ehmatas toimetuste juurest eemale inimeste sealolek sel ebatavalisel tunnil.
Umbes paari jala kaugusel august seisis vihmakeebis konstaabel ja silmitses süngelt vaikides toimuvat tegevust. Tema jalge ees oli avatud kast, milles olid klaaspurgid. Konstaabel viskas aeg-ajalt neile pilgu peale, just nagu tahtes veenduda, et need on veel alles.
Augu juures askeldas veel üks väikest kasvu mees, prillid ees, ühes käes väike aiakühvel, teises samasugune klaaspurk nagu need, mis olid kastis. Erinevalt vaikivatest kaevajatest lasi ta kuuldavale pahaseid märkusi, nagu näiteks: „Pidage kinni! Ma pean siit näidise võtma. Oodake ometi!”
„Kuulge, Wood,” ütles üks hauakambri kõrval seisvast kahest mehest kogukam. Kasvu lisasid veel lai keep ja kõrge siidist silinder, mis ei sobinud olukorraga eriti kokku. „Kas nad ei peaks kiirustama? Inimesed hakkavad varsti tööle minema, päike tõuseb ja varsti on siin platsis hulk ammulisui vahtijaid.”
„Jah, söör Herbert,” nõustus kaaslane, kes oli