„Jah, aga päris tipud käivad ikka võistlustel ja toovad olümpiamedaleid koju. Nad vähemalt teavad, mille eest nad tervise ohtu seadsid. Tervisesportlane aga ei anna endale üldse aru. Tema sibab iga päev kilomeetrite viisi, et oma organismi tugevdada ja saab siis lõpuks mingil totral moel ikka otsa. Ma tean ühte juhtumit, kus üks mees oli kolmkümmend aastat tervisejooksu teinud. Ühel õhtul oli ta helkuri koju unustanud ja ettevaatamatu autojuht ajas ta pimedal metsateel alla. Hiljem oli juht öelnud, et ta ei osanud uneski aimata, et pimedas metsas, lähimast asundusest seitsme kilomeetri kaugusel võib keegi ringi mütata. Ja loomulikult oli autojuhi mõttekäik õige, sest ta oli vaimselt terve inimene ja mõtles loogiliselt. Vaene tervisesportlane oleks võinud rahulikult edasi elada, kui ta ei oleks nii kangesti jooksma kippunud.
Ja mis kõige hullem, ma ei saa aru talisuplejatest. No ausalt, milline terve nutiga vend ronib pakasega vabatahtlikult jääauku. Töötaks ma Tervisekaitseametis, organiseeriksin ekstra töörühma, kelle kohustuseks oleks talvel veekogude ääres ringi patrullida, et agaraid vettekippujaid otse vaimuhaiglasse saata, kus vaesekesed teraapia abil mõistusele toodaks.
Ja üldse, vaadake juhtivaid poliitikuid, ärimehi, õpetlasi ja teadlasi. On keegi näinud sportlikku ja terve kehaga professorit?”
„Mina olen,” teatas Toi.
„Noh, erand kinnitab reeglit, aga üldiselt…”
„Mina olen Vildega mõnel määral nõus,” ütles Siinmaa, kes kõigi üllatuseks ilma käskimata rääkima hakkas.
„Räägi,” nõudis Vilde.
„Winston Churchill oli…”
„Ära hakka jälle oma Winstoniga, me teame temast juba kõike,” segas Kanter Siinmaad, ehmatades poisi vait.
„Sina kao minema, kui ei meeldi,” käratas Tölp ja saatis vihase pilgu Kanteri poole, mispeale viimane lahkuski.
„Jätka,” ütles Tölp Siinmaale, „meie kuulame.”
„Noh, ma tahtsin seda öelda, et Churchill oli parajalt paks ja mittesportlik inimene, kuigi jah, tema üks suurimaid kirgi oli polomäng ja eks ta sai füüsilist rakendust ka sõjaväes, kuid vanemana mäletatakse teda paksu, sigarit suitsetava suurmehena. Ta ütles ikka, et kui võimalik, siis ta istub ja no sport oli tema moto. Kuid kas te teate, et ta elas väga produktiivselt kuni elu lõpuni välja. Ta oli andekas poliitik, kuid samas ka kirjanik ja täiesti tunnustatud maalikunstnik. Veel kaheksakümne viieselt oli ta Alamkoja liige ja üldse elas ta üheksakümne aastaseks.”
„Noh, näete,” kiitis Vilde rahulolevalt. „Paks ja suitsetav Churchill oli terve vaimuga. Nagu ka jumalast sant, ratastooli aheldatud Roosevelt, kes koos selle Churchilliga Teise maailmasõja võitis. Vot olid mehed.”
Pilberg
Pilberg istus oma kabinetis pedantselt korras laua taga ja sirvis paksu kausta. Ta ootas kompanii üleajateenijatest allohvitsere. Esimesena saabus kompaniiveebel Maidel. Maidel astus kabinetti ja jäi uksele ootama. Kuna mõlemad mehed olid üleajateenijad, siis ei pidanud veebel leitnandilt istumiseks luba küsima, kuid ometi jäi ta uksele ja ootas, kuni Pilberg oli peaga tooli poole osutanud. Pilberg oli reeglites ja nõuetes väga kinni ega nõudnud nende punktuaalset täitmist mitte ainult oma ajateenijatelt, vaid ka endast madalamal auastmel olevatelt allohvitseridelt.
Pilbergi karjäär sõjaväes oli üsna kiire. Juba kahekümne viie aastasena sai ta ohvitseriks. Paljud mehed, kes olid aastaid teeninud, polnud jõudnud niisama kõrgele kui Pilberg paari aastaga koolis. Kuid tema tempoka karjääri juures oli üks miinus. Nimelt ei olnud Pilberg ise kunagi sõjaväes ajateenijana teeninud. Pärast keskhariduse omandamist läks ta kohe sõjakooli ja pääses nii otsesest ajateenistusest. Ja see, et Pilberg oli selle tähtsa etapi oma karjääris vahele jätnud, andis tunda ka tema käitumises. Ta ei mõistnud tihti reameeste probleeme ja nende käitumise tagamaid. Ta ei teadnud, mis tunne on hüpata, kui seda nõuab ülem, ta ei teadnud, mis tunne on, kui noorem ja rumalam inimene oma viha sinu peale välja valab. Ta ei teadnud, mida kujutab endast aasta kasarmuelu koos saja mehega. Ta ei teadnud sõduri hingeelust midagi. Tema teadis ainult seda, et valitsema peab distsipliin ja käituda tuleb reeglite järgi. Ta nõudis meestelt pühendumust ja tahet hästi teenida lihtsalt sellepärast, et sõdur pidi seda tegema.
Maidel istus rahulikult toolil ja ootas. Viie minuti jooksul tulid ka teised allohvitserid – rühmaülemad, veebel Neeme ja nooremveebel Kark.
„Alustame siis,” ütles Pilberg, kui mehed olid istet võtnud ja asunud jooma kohvi, mida Maidel kõigile kannust valas.
„Nüüd on noortel kuu täis saanud ja asi paistab sujuvat, vähemalt minuni pole jõudnud kaebusi ei jaoülematelt ega ajateenijatelt. Ainuke juhus oli, kui kolmanda toa mehed käisid kurtmas, et jaoülemad olid nende toa segamini pööranud. Ma ei sekkunud sellesse asjasse ja paistab, et kõik rahunes,” rääkis Pilberg.
„Väga õige, et ei sekkunud,” ütles Neeme ja rüüpas tassist lonksu kohvi. „Vastasel korral poleks seersandid neile rahu andnud ei päeval ega ööl. Hill on nende meeste jaoülem ja me kõik teame, et see mees kriitikat ei salli. Kuid ta on sellest hoolimata hea jaoülem.”
Pilberg noogutas: „Muret tekitab ainult meeste füüsiline vorm. Kakskümmend kätekõverdust on lagi, pärast seda vajuvad pooled ära. Ja jalad on ka kõigil läbi, põlved on valusad ja teab mis veel. Arsti juurde nõuab igal hommikul kümme meest, kui mitte rohkem. Doktorid sõimavad mind, et ma piinan mehed ära. Mehed on nii vedelad, et ei jõua ennast üle kilomeetri edasi vedada, ilma et vahepeal puhkama ei peaks. Selles suhtes ma igatahes mööndusi ei tee ja oma paarkümmend kätekõverdust peab iga mees järjest ära tegema. Selline on minu tahtmine.”
Spordikreem
Seda möginat oli arstidel kastide viisi ja polnud haigust, mida sellega ei saanud ravida – hambavalu välja arvatud. Kui kümme meest hommikuti hospidalist läbi käisid, said nad ikka kaasa väikese tuubikese. Kuid tuubis ei olnud sees mitte ravim ega leevendus, vaid Saatan ise. Nii arvas vähemalt Vilde, kui oli selle universaalravimi efektiivsust omal nahal tunda saanud.
Õhtul enne magamaminekut kavatses Vilde oma jalad, eriti aga põlved sisse määrida. Mike ja Samuel, kelle põlved olid samuti joostes valusaks muutunud, nurusid kaasvõitlejalt ka endile tibakese kreemi. Vilde alguses keeldus, sest kavatses kogu kreemi laiali hõõruda enda kehale, mis pidavat kõikjalt valutama, kuid lõpuks loovutas siiski paar tilgakest kallist kraami. Mike määris põlved kokku ja jäi tulemust ootama. Vilde, kes oma seljakoti kallal askeldas, küsis varsti: „Noh, kuidas on, mõjub?”
„Soe on,” vastas Mike, „aga päris mõnus. Kui aus olla, valu isegi vist taandub.”
Vilde ajas riided seljast, jättes vaid bokserid. Siis laskis ta veerand tuubi parema käe peale tühjaks ja hakkas põlvi määrima. Peale põlvede „õlitas” ta ära pahkluud, varbad, randmed, küünarnukid ja kaela. Kuna kõhulihased samuti valutasid, läks arvestatav osa ka sinna. Kui pool tuubi tühjaks oli pigistatud, pani Vilde väärt kraami kappi, et järgmisel õhtul protseduuri korrata. Seejärel viskas ta pikali ja jäi ravilainet ootama.
Samal ajal niheles Mike oma asemel ja tundis, et äsjane mõnus soojus hakkab kuidagi ebamugavaks muutuma. Kuid esialgu ta vaikis, pidades toimuvat normaalseks.
Vilde aga ei tundnud midagi peale selle, et põis endast märku andis. Ta ajas oma lodeva keha voodist välja, pani sussid varvaste otsa ja vedas ennast jalgu järel lohistades väljakäiku vett laskma. Tagasi tulles nägi ta, et Mike oli voodist välja kobinud ja võttis kapist pesemisasju.
„Sa ju käisid pesemas,” imestas Vilde.
„Jah, aga tead, ma lähen pesen selle löga põlvedelt ära…”
„Oota, ma tulen kah,” ütles Samuel ja ajas ennastki püsti, lüües pea vastu ülemise nari äärt ära.
„Mis,