„Lasin päise päeva ajal tuttava taksisti aknast keset Tartu maanteed maha ja viskasin pagasnikusse. Tuigerdas ees nagu purjus mees ja segas liiklust.”
„Igal jänesel on oma saatus, mis tema igaveseks lunastab. Aga äkki oli marutaudis?”
„Ei olnud, see on kindel.”
„Millest lasid?”
„Oma registreerimata tee-teest”.
„Hm, see nõuab täpset kätt.”
„Ega see mul otsustaval hetkel värise, on hullemaidki lastud. Nii, aga nüüd on paras aeg söögiisuks üks porter neelata.”
Tõusen, lähen esikusse. Antsu setter on kuidagi norus, ei hooli nina ees vedelevatest jänesekontidest. Tõstan porterikasti diivani kõrvale, korgime hüva tumeda neste lahti, valame klaasidesse. „Enne jänest on paslik just porterit juua. Kas te Edgar Allan Poe’ novelli „Mõni sõna muumiaga” mäletate?”
„See polnud jänes, vaid juustu ja röstsaiaga praetud walesi küülik. Ning Poe’ minategelane jõi selle kõrvale hilisõhtusöögil viis kanget porterit.”
Kirjanik on teisigi kirjanikke lugenud ja mäletab hästi.
„Üldiselt – ega see jänes ole mingi õnneloom. Otse vastupidi. Kui te Gogolit mäletate, siis lasi vürst või mõisnik linnasõidu pealt kohe ikka otsa ümber pöörata, kui jänes juhtus tõlla või saani eest üle tee putkama. Loeti halvaks endeks.”
„Mina pole walesi küüliku ega Gogoli alal asjatundja,” Ants rüüpab mitu mehist lonksu, „aga jänese tehnoloogia esimest faasi peaksin hästi jagama. Käisin juba kuueaastasena koos isaga jänesejahil. Siis, pärast sõda, jätkus neid nagu lund, mida oli mulle rinnuni. Lastud jänes, kaks või kolmgi, tõmmati tagakoote pidi vähemalt kolmeks päevaks keldrilakke rippuma, et nad oma soolikate mahlas kenasti laagerduksid. Vürtse polnud eriti saada, mõni hoidis nädala, nagu kassigi, kuid ka õige jänes tuli enne kasuka tõmbamist ikka täitsa roheliseks lasta, siis läks mõnusasti pehmeks.”
„On tedagi siin parasjagu pehmitatud.” Reet kannab jumalikult lõhnavad lihatükid suurel saviliual lauale. „Palun, olge lahked, siin on eesti jänes ungari moodi, omas mahlas – peaasjalikult nagu guljašš, kuid teiste lisanditega.”
Valame pitsid täis ja viskame hinge alla, tõstame jänest ette.
„Jah, ükski jänes pole siin päikese all igavene, nagu päikegi. Küpsevad ja kustuvad mõlemad.”
„Võtame selle jõulujänese mälestuseks!”
„Ja päikese terviseks!”
„Osa saades Jumalapojast!”
Klaasid taas laual, hakkab küünlahämaras toas kostma üksnes kahvlite ja nugade klõbinat. Porter vulksub klaasi, neelatakse, kuuldub tunnustavat mõminat.
„Ega küüslauk maitsest üle käi?” Reet tunneb kerget muret, oodates samal ajal komplimenti oma perenaiseoskusele.
„Ei, puhas jänes omas mahlas. Lausa jumalikult hõrk magususe ja pehme vürtsikuse süntees.” Kristjan oskab sõnu seada.
„Pole midagi ütelda, vahest viimati viiekümnendatel sai midagi ligilähedast maitstud.”
„Võtke ahjukartulit ja – õuna kah kõrvale. Ja kõrvitsat ja rõigast ja jäneseaju pasteeti.” Kergel õhinal taldrikutele osutav Reet on laua äärest poolenisti üles tõusnud.
„Oota’nd-oota, las esimene jäneseamps võtab kõhus koha sisse. Maitset ei saa puukimisega ära tappa. Võtame vahelduseks ühe kerge napsi.” Valan pitsid täis. „Pasteedi kõrvale passiks hästi jäneseroheline salat.”
„Kohe lähen toon.” Reet on krapsti püsti ja juba köögis külmiku kallal. Me ei jõua tühjendatud pitse õieti laualegi panna, kui perenaine on juba salatikausiga tagasi. Nokitseme ja määrime röstsaiale jäneseaju pasteeti. „Sülti on ka, kui soovite.”
„See jänes pidi õige suur loom olema, kui ka süldi välja andis,” tunneb Ants profi huvi.
„Mis ta’nd suur oli, aga täiskasvanud küll. Palun, siin on salat.”
„Jah, kena roheline.” Kristjan tõstab ette, kuid jääb põrnitsema roheliste ribade, justkui peente nuudlite küljes kõlkuvat natakat.
„Jänese enda salat, peanahka natuke veel küljes, aga mis sest,” täpsustan julgustuseks.
„Tänan väga, aga karvu ma praegu nagu ei soovi.”
„Need pole karvad, vaid juuksed.” Täpsus on jumalate mõõt.
„Juuksed??!” Kristjan taipab raskelt.
„Jah, juuksed.”
„Me siis sõime…” Kristjan tõstab käe suu ette ja tormab parinaga esikusse ja purskab kohinaga vastu tualetiust. Setter Senni hakkab kiledalt haukuma, kuni Ants ta vakka kamandab.
„Jah, me sõime…” Ma ei suuda nüüd lõpuni täpne olla. Toas võtab maad pingeline vaikus. Reet istub sirgeselgselt, kuid nagu süüdlasliku ilmega, pea langetatud.
„Ah, tühja sellest,” lööb Ants käega, „elus on hullematki söödud. Ma sain sõrmeluude ja neid pelgava koera pealt kohe aru, et ega see õige ulukiliha ole. Üks ketilüli või saapapaela ots jäi guljaši seest kah hammaste vahele. Aga et see roheliseks värvitud juustega punkar Jänes just maanteel tuias… Pole midagi, jätkame oma püha õhtusöömaaega. See Jänes on Jumalapojale palju lähedasem, hoopis meelepärasem sakrament kui mis tahes mäger, karu, kalkun, nepp, halljänes, walesi küülik või teder.”
Reet ohkab kergendatult. „Palun tõstke endale veel veidi püha Jänest.”
Ja me tõstame, vaikides, hardalt, ad maiorem Dei gloriam.
Öine rebane
Iial ei või teada, kuhu olud sind suunavad. Ja kas ongi saatuses mingeid juhuseid, kui uperpallitavaimgi elu tundub tagantjärele ainuvõimalik.
Pesitsesin ühes alevi tüüpi eeslinnas, kus mu jaoks ei kehtinud ei kell ega kalender. Üle pikkade aastate julgesid inimesed jälle jõule pidada, võis olla juba teine püha. Õhtul vajus mu ajutisse üürikambrisse säärane vaikus, et vahaküünla leek tardus otsekui seiskuvast ajast tihenenud õhku ja väiksemgi mõte näis rippuma jäävat. Millised ideaalsed tingimused vaimseks loominguks! Aga ma ei kirjutanud ega lugenud ridagi. Närvilikuma ümbrusega harjununa põgenesin ma sellest marcelproustlikust kapslist. Ja siis jälle!
Kunagi kümneid kordi läbilongitud tänavad tervitavad vastlangenud külmapuudriga, vaikivates majades kumavad aknad, mõnedel seisavad isegi elektriküünlad ning selginud taevas paistavad tähed. Mitu tundi kõnnin ma mööda alevit ega kohta ainsatki inimest. Vaid mõned penid klähvatavad aedade tagant. Lõpuks ei leia ma enam tänavat, kuhu põigata – kõik teed on täis mu saapajälgi. Olen tuianud nagu jänes, kelle jälgede sasipundart pole võimalik harutada.
Justkui iseenese eest põgenedes keeran lepikusse. Poole sääreni sees, suman üle lumise aasa. Sõbraks üks kuusk, mille vetruva täägi rihin lõikama Kuud. Ja võimsate harudega tammed, hoidmas nahkjasraudseks kähardunud lehti üle raagunud sarapiku vaiapuntide.
Ennäe! Kusagilt lumme mattunud kuusehakatise alt ehmub putku jänes, kes tulistjalu mõne hetkega lagendiku veeru alla kaob. Asun haavikuemanda jälgedele. Nagu rebase paroodia – eriti just siis, kui seisan harkisjalu kõhklevana kahtlaselt tumendava kraavi pervel. Aga teisele poole jääb huviäratav, veel tundmatu tee. Ja jänes. Seepärast ma hüppangi.
Pole enam aega püksisäärtelt kaldakõdu kaapida, ragistan kähku läbi hõreda võseriku üles ja kahlan need