Meie alateadlike kannatuste põhjuseks on kõik, millele me keeldume teadlikult näkku vaatamast. Sellest saab allasurutud ja diskrimineeritud osa meie isiksusest. See diskrimineeritud mina jääb alati otsima väljendusvormi enda jaoks, olgu selleks siis haigus, irratsionaalne konflikt või enesesabotaaž. (Inglisekeelne vaste sõnale “haigus” (“dis-ease”) tähendab hea ja kerge tunde (“ease”) puudumist, loomuliku harmoonia puudumist). Oscar Wilde kirjeldas “Dorian Gray portrees” mahasurumise protsessi kui enesemürgitamist:
“Ka kõige julgem mees meie seas kardab iseennast. Metslase sandistamine jätkab oma traagilist eksistentsi eneseeituses, mis me elusid hävitab. Meid karistatakse keeldumiste eest. Iga impulss, mida üritame lämmatada, haudub edasi meie mõtetes ja mürgitab meid…”
Kui piibel ütleb: “Ärge hakake vastu kurjale”, tähendab see mitte vastu seismist oma negatiivsusele ega ka teistele asjadele meie tegelikkuses. Vastuseis tähendaks usku, et solvavad märkused või teiste inimeste käitumine võib meile haiget teha. Seega anname oma jõu ära ja meist saavad ohvrid. Kui millelegi vastu seisame, kuhjub energia meie peas ja kehas hirmuna, mis kas elatakse välja või surutakse maha. Kuid see ei lähe ära, sest see, millele me vastu seisame, jääb püsima.
Kui me väljendame mõnda tugevat tunnet, siis see kiirgab ja tõepoolest mõjutab maailma meie ümber. Kui me väljendamise maha surume, siis pöörame selle energia lihtsalt sissepoole. Erinevus nende vahel pole suur, sest piir meie välise ja sisemise maailma vahel on vaid illusioon. Kui me mõnda tunnet maha surume, siis me vaid peidame selle iseenda eest. See on sama, kui väikesed lapsed pigistavad silmad kinni ja usuvad, et muutuvad nähtamatuks. See on sama, kui üritada hoida täispuhutud kummipaati vee all: üks osa kerkib üles, me surume selle alla ja selle tulemusena kerkib üles teine osa. Pole kerge mahasurutud tunnetest kinni hoida ega üritada nende üle kontrolli saavutada. Nad kerkivad pinnale kõige ootamatumatel või ebasobivamatel aegadel ja kohtades. See peab paika nii inimeste kui ka inimkonna massiteadvuse puhul. Tänapäeval saab otsese sõjategevuse käigus surma vähem inimesi kui kunagi varem ajaloo jooksul. Kuid inimesed ei tunne end maailmas ikka veel kindlalt, sest agressioon ei ole pelgalt käitumine – see on energia, mida me tunneme, olenemata sõnadest, naeratustest või žestidest. Me tunnetame alati agressiivset energiat ja reageerime sellele kaitsemehhanismi käivitamisega, kuigi seda alati ise ei teadvusta.
Sõda oli üks võimalusi, kuidas avalikult hävituslikul teel mahasurutud agressiooni auru välja lasta. Nüüd, mil on hulgaliselt vägivallavastaseid ühinguid, on mahasurutud hirm ja agressioon läinud põranda alla ja nende väljundiks on kuritegevus, korruptsioon, vaesus ja uudistemeedia. Kui sa tahad teada, kui “rahumeelsed”on inimesed tegelikult, vaata uudiseid maailmast. Televisioonisaated peegeldavad väga selgelt üldsuse nõudmisi ja huve. Sama on kinokunsti, kirjanduse, muusika ja kujutava kunstiga. Vägivaldse kunsti abil ei väljenda kunstnik mitte ainult iseennast, vaid ka üldsuse hirmu. Vägivaldsete filmide vaatamine, agressiivse muusika kuulamine või õudusjuttude lugemine on hirmutunde passiivne väljendusvorm.
Integratsioon
Integratsioon tähendab terviku moodustamist, täielikku ühtsust, igavest ja täielikku tervenemist ning on sageli hetkes kohaloleku tulemus. Integratsioon leiab aset siis, kui me saame täielikult teadlikuks oma hirmust ja vastuseisust, mida selle hirmu tundmine tekitab.
Väljaelamine, allasurumine ja integratsioon on kolm stressiga toimetuleku viisi ja ükski neist pole teistest parem, ainult et integratsiooni abil jõuame Koju, tagasi iseenda juurde. Kui kahte esimest enda juures jälgida, ongi tulemuseks integratsioon.
Aktivatsioon
Kohaloleku praktikat peetakse vahel ekslikult mineviku traumaatiliste kogemuste aktiveerimise tehnikaks. See peab paika vaid niipalju, et me tegeleme eelmise eluviisiga, mis töötas vastu teadvustamisele ja täiel rinnal elamisele. Kui oleme enese jälgimise teel teadvustanud oma mineviku kogemustest põhjustatud kannatuse, saame sellest üha rohkem teadlikuks kuni selle integreerumiseni.
Mahasurutud minevikukogemused takistavad meil elamist praeguses hetkes. Aktivatsioon on termin, mis kirjeldab mahasurutud minevikukogemuste jõudmist meie teadvusesse. Aktivatsioon on kõige selgemalt märgatav emotsionaalse väljapurske – viha, süütunde, armukadeduse, kurbuse, hirmu – käigus. Tegelikult on igasugune emotsionaalne vapustus aktivatsioon. Meie aktivatsioonide jälgimine on kõige võimsam meetod, mille abil transformeerida mineviku valekspidamisi.
Postiljon tuleb selleks, et meid äratada
Elu on imeline ja alati valmis meid üles äratama. Ometi oleme selleks, et märgata elu armastavaid žeste, liiga hõivatud meie enda poolt loodud piiravate aspektidega ja elu süüdistamisega. Me komistame iga päev otsa tõele, kuid oleme liiga sügavas unes, et ära tunda otse nina all olevaid võimalusi ärkamiseks.
Ühel hommikul magas üks mees veel oma voodis, kui tuli postiljon ja koputas kergelt uksele. Mees ei teinud koputusest väljagi, keeras teise külje ja jäi uuesti magama. Järgmisel hommikul tuli postiljon uuesti, koputas kõvemini, kuid mees keeldus ikka ärkamast. Postiljon läks jälle ära. Järgmisel hommikul tuli postiljon, tagus ust ja karjus, et mees peab üles ärkama, et kätte saada üks oluline sõnum. Mees ignoreeris jällegi postiljoni ja magas edasi. Lõpuks tuli postiljon, põletas maja maha ja hävitas pool ta perekonnast. Mees oli meeleheitel, kuid sai siis lõpuks teadlikuks oma hirmust ning hakkas ärkama.
Paljudel inimestel on vaja selleks, et üles ärgata, õnnetust. Mitmed pühakud on öelnud, et pöördepunkt nende elus tuli pärast mõnda suurt kaotust või õnnetust. Me võime küll kuulda varasemaid kergeid koputusi, kuid enamasti on vaja võimsaid sõnumeid, et meid unest üles raputada. Liiga tihti tõlgendame elu armastavat katset meid äratada kui õnnetust ja võtame kiiresti omaks ohvrirolli.
Viissada aastat tagasi oli paljudes Euroopa kuningriikides amet, millega käis kaasas väga lühike eluiga. See oli kuningliku sõnumitooja amet. Kui sõnumitooja tõi häid uudiseid, tasuti talle heldekäeliselt, kui ta tõi halbu uudiseid, võidi ta hukata. Me mõistame selle absurdsust, kuid ometi teeme sedasama iseenda elus. Kes on see postiljon? Keegi inimene või sündmus, kes või mis ehmatab meid üles psüühilisest unest. Seni, kuni süüdistame elukaaslast, ülemust või ükskõik keda selles, kui hirmus on elu, magame edasi ja jääme endiselt ohvriks.
Meie elus on vaid kahte sorti inimesed – armastajad ja õpetajad. Postiljonid on elu õpetajad, sest nad äratavad meid üles. Armastajad tuletavad meelde, kui olulised me sellel planeedil oleme. Tegelikult on tihtipeale üks ja sama inimene nii armastaja kui ka õpetaja. Meie kõige lähedasemad inimesed on kõige mõjuvõimsamad postiljonid, sest nad saavad meile kõige rohkem haiget teha. Kui mahasurutud tunded minevikust aktiveeruvad, kuid me oleme oma ministrite võimu all, viib igasugune lähedane suhe ükskõik kellega konfliktini.
Kui Dalai Lama käest televisiooniintervjuu käigus küsiti, kellelt ta on kõige rohkem õppinud, ütles ta: “Mao Zedongilt, sest tema õpetas mulle kannatlikkust ja vastupidavust.”
Igaüks, kelle külge klammerdume, saab lõpuks meie postiljoniks. Me ei pruugi üles ärgata, kuid postiljon ja sõnumid tulevad tagasi seni, kuni me lõpuks ärkame. See sõnum saab olema seda intensiivsem, mida kauem me ärkamist edasi lükkame.
KAHEKSAS PEATÜKK
OHVRITSÜKKEL – KUIDAS ME ISE LOOME OMA KANNATUSI
Kui mõistame järgnevat protsessi mitte ainult intellektuaalselt, vaid ka intuitiivselt, on meil olemas vahend, kuidas saavutada igavest õnne ja vabadust. See seletab, kuidas me hävitame oma elusid seda endale teadvustamata. Kõik, millest me seni oleme rääkinud, on mõeldud selleks, et jõuda enese sügava mõistmise staadiumi. Nüüd avastame kõige suurema takistuse oma teel