“Võiksin ma sama öelda,” ohkas kräsupea nukralt. “Kui meie ettevõtmine õnnestuks, võiksin lõpuks ometi mannekeenide kooli minna ja kes teab…”
“Ja minust saaks suur kirjanik, võib-olla saaksin kunagi oma loomingu eest isegi mõne auhinna,” unistas Mary. “Aga sina? Mida teeksid sina?” pöördus ta energilise brüneti poole.
“Ma ei tea. Ma ei muudaks oma elus midagi, minu töökoht meeldib mulle.”
“Sa oled firmas ju ainult sekretär,” imestas Rita.
“Mis sellest! Minu boss on meeldiv ja… ma tean, mida ma teeksin! Ma ostaksin endale ehtsast krokodillinahast kostüümi ja saapad.”
“Oh taevas,” oigas June. “Lähen ja toon meile uued joogid,” lausus ta toolilt tõustes. “Ilmselt vajame väikest vaimu värskendamist.”
June võis endale sellist žesti lubada – tema rahakott ei olnud kunagi tühi.
Ralf täitis taas seitse klaasi ja Jimmy avas oma valvsa kollase silma, et jookide valamist jälgida.
“Oih! Kipskuju teie riiulil avas silma,” hüüatas June kohkunult. “Kas see kass polegi dekoratsioon?”
“Ei, noor daam, Jimmy on tõeline kass,” vastas Ralf muiates.
“Ja tervishoiuinspektorid? Mida ütlevad nemad selle elusa iluasjakese kohta?”
“Inspektorid on Jimmyt siiani kipskujuks pidanud,” naeris Ralf ja lükkas kandiku tüdruku ette.
June kehitas sellisest korralagedusest sõnatuna õlgu ja hakkas nurgalaua poole sammuma.
Kui kõik olid oma joogiklaasi kandikult kätte saanud, muigas June ja lausus rõhutatud pidulikkusega: “Teie firma terviseks.”
“Meie firma terviseks,” parandas Rita ettevaatlikult.
“Olgu pealegi, meie firma terviseks,” nõustus June kõhklevalt.
“Meie firma terviseks!”
Klaasid kõlasid kokku nagu kõige hinnalisem kristall.
2
Igal aastaajal olevat oma võlu, kuid millist võlu võib leida novembrikuises New Yorgis? Madalast hallist taevast tibutab pidevalt pahurat vihma, ookeanilt puhuvad vinged tuuleiilid tormavad vilistades piki tänavaid ning lennutavad karistamatult oma teele jäävaid naiste seelikuääri ja õlgadele heidetud salle. Isegi päike, mis vahetevahel pilvede vahelt välja poeb, on viril ja ebakindel.
Ei, novembrikuises linnas pole kindlasti midagi võluvat.
Frank Steel, New Yorgis tegutsev eradetektiiv, tõusis mõnusast tugitoolist töölaua ääres ja astus akna juurde. Õues oli muutunud pimedaks. Tänavalaternatest langev valgus joonistas vastasmaja seinale tontlikke varje ja tugevas tuules õõtsuvate puuokste meeleheitlik tants lisas saabuvale ööle õudu. Frank sulges otsustava liigutusega aknakatted, astus baarikapi juurde ja segas endale uue dringi.
Oli väsitava, kuid eduka töönädala lõpp. Tal oli õnnestunud kinni püüda 3. tänaval poeomanikele tõsist peavalu valmistanud vargapoiste kamp ja nad poeomanike ette toimetada. Teades, et meeste omakohtul võivad olla vahel kurvad tagajärjed, oli ta teatanud juhtunust ka politseile.
Uuesti töölaua taga istet võtnud, hakkas Frank viimaste päevade kiires askelduses lugemata jäänud ajalehti sirvima. Ta pilk peatus eelmise kolmapäeva Newsi esilehe rasvasel pealkirjal
SARIMÕRVAR RÜNDAS JÄLLE
Napisõnalises artiklis teatati, et möödunud ööl mõrvati Central Parkis lasuga selga tütarlaps, ja avaldati arvamust, et mõrvar on sama isik, kes tappis eelmisel nädalal lasuga selga kolm tütarlast. Kõikidel juhtumitel oli tulistatud lähedalt ja kasutatud arvatavasti üht ja sama 38-kaliibrilist revolvrit. Surmatud tütarlaps oli elanud Teisel avenüül kõrghoones, kus olid elanud ka eelmised ohvrid.
Frank vilistas ja vajus mõtteisse. See lugu äratas temas huvi. Igal juhul väga kummaline juhtum. Miks valis mõrvar tüdrukud samast majast, jälitas neid ja tappis nad siis linna erinevates rajoonides. Elas ta ehk samas hoones? Oli võib-olla isegi nende sõber? Kuid…
Terav telefonihelin katkestas Franki arutelu.
“Frank Steel,” lausus ta hajameelselt, viibides mõtteis ikka veel mõrvajuhtumi juures.
“Tere, vanapoiss! Rõõm kuulda üle hulga aja sinu innustavat häält,” kõlas ebameeldiv tuttav müra Franki kõrvu.
“Leitnant Brace!” hüüdis Frank üllatunult. “Sellisel hilisel tunnil!”
“Mis tunnil viga on?” urises Brace pahuralt. “Kell hakkab alles kaheksa saama.”
Tekkis hetkeline vaikus, ent Frank kogus end kiiresti.
“Vaevalt sa tahtsid mulle meeldivat nädalalõppu soovida. Lao välja, mis sul südamel on.”
Leitnant köhatas ja lausus karuse häälega.
“Ma… ma otsin seersant Jane’i. Kardan, et temaga on midagi juhtunud.”
“Otsid seersant Jane’i? Miks siit? Kas eksisid telefoninumbriga?” Frank oli hämmastunud.
“Midagi ma ei eksinud. Kust teda siis veel otsida? Sina olid ju see, kes tüdrukul pea segi ajas. Viimasel ajal ma muud ei kuulnudki, kui et tema tahab saada eradetektiiviks nagu Frank Steel. Ja nüüd ta siis läks… Võttis ühe vaba päeva New Yorki sõitmiseks ja kadus.”
Frank oleks tahtnud naerda, kuid suutis end talitseda.
“Niisiis on Jane terve pika tööpäeva kadunud olnud, aga miks sa talle ei helista?” küsis Frank ja tundis, et naeru tagasihoidmisega läheb raskeks. Leitnant oli suurepärases vormis nagu alati.
“Ära mind nii rumalaks ka ikka pea. Seersandi telefon on välja lülitatud, kui see enam tema käes ongi… ja ta on kadunud nüüd juba kaks päeva. Jane oleks pidanud eile hommikul tööle tulema… sa tead ju, kui täpne ta on.“
Frank ei osanud ärritunud leitnandile midagi vastata, kuid pidi möönma, et kohusetundliku seersandi puhul oli selline käitumine kummaline.
“Mis võiks temaga juhtuda? Oled sa ikka kindel, et ta tuli New Yorki? Ja miks sa teda ikkagi minu juurest otsid?”
Leitnant nohises kurjakuulutavalt.
“Seersant Jane – suur detektiiv, nagu ta on – sõitis New Yorki mõrvalugu lahendama, või nagu ta ise ütles, olukorraga lähemalt tutvuma. Arvasin, et ta ind raugeb pea ja ta ilmub õigeaegselt tööle, aga ei! Siis mõtlesin, et ta võis sinuga ühendust võtta – olete ju kaks parajat,” urises Brace.
“Miks peaks seersant New Yorgis toimunud mõrva vastu huvi tundma? Millisest mõrvaloost sa räägid?”
“Loodan, et oled lehti lugenud – sarimõrvad,” vastas Brace süngelt. “Üks surmatud tüdrukutest oli Jane’i täditütar ja ta pidas vajalikuks kuritöökohale sõita.”
“Sarimõrvad,” kordas Frank rabatult ja vilistas.
“Kas sa tundsid ta täditütart, kes ta oli ja kus elas? Võib-olla viibib Jane mõrvatu perekonna juures,” päris Frank.
“Ei viibi. Tüdruku vanemad elavad Green Islandil ja nad ei oska midagi juhtunu kohta öelda. Plika nimi oli Anne ja ta elas Teisel avenüül, kuid tema korteris – nagu vanemad väidavad – ei olnud telefoni. Talle sai helistada vaid mobiilile, mis, nagu isegi taipad, ei vasta enam. Kuradi jama!” Leitnandi hääl paisus vihast.
“Rahune, Tom!” soovitas Frank. “Püüame rahulikult arutada. Sa ütlesid, et korteris ei olnud telefoni, mis on minu arvates väheusutav. Kas sa kontrollisid seda?”
“Kui lolliks sa mind pead? Loomulikult kontrollisin! Plika oli vanematele valetanud ja usun teadvat, miks.”
“Mida sa teada said?”
“Veendusin, et korter kuulub hullumeelsele. Mul ei